Läänemere põhjaloomastik

Mere põhjaloomastiku ehk zoobentose moodustavad kõik loomad, kelle elupaigaks on merepõhi. Põhjaloomastiku kooslused on heaks parameetriks keskkonnaseisundi pikemaajaliste, kuudest aastakümneteni, toimuvate muutuste kirjeldamiseks. See tuleneb antud loomarühma leviku ja eluviisi iseärasustest.

Põhjaloomastik esineb praktiliselt kõikjal, osad liigid on praktiliselt paiksed, teised liigid mõõduka liikumisvõimega ning neil on pikk eluiga. Muutused setete iseloomus ja merevee keemilises koostises avalduvad osade liikide kadumises ja teiste liikide arvukuse suurenemises. Teatud kriitiliste tingimuste juures võib põhjaloomastik hävida.

Põhjaloomastikul on oluline roll kogu rannikumere ökosüsteemis, olles ühelt poolt oluline toitainete akumuleerija ning teiselt poolt toiduobjektiks paljudele kala- ja linnuliikidele. Ühe loomaliigi kadumine kooslusest ei muuda kogu süsteemi ökoloogilist tasakaalu sama palju kui terve funktsiooni, näiteks herbivooride, kadumine. Kuna Läänemeri on väga madala soolsusega ja siinne ökosüsteem on suhteliselt noor, on Läänemere kooslused liigivaesed ja mõni funktsioon ongi esindatud vaid ühe-kahe liigiga. Seetõttu on Läänemere kooslused ka keskkonnamõjudele tundlikumad ja kergemini tasakaalust välja viidavad kui normaalse soolsusega meredes. Põhjakoosluste hävimine mõjutab mitmeid teisi ökosüsteemi osi, sealhulgas ka töönduslikult tähtsate kalaliikide nagu lesta, siia, tursa, angerja, vimma, nuru, latika, linaski, haugi ja ahvena elutingimusi.


 

Liigid

Balanus improvisus (tavaline tõruvähk) talub vee tugevat magestumist ja ka kõrget soolsust (0-40psu), reostust ja eutrofeerumist ning elab valda¬valt rannalähedastes vetes sessiilse eluvormina (Järvekülg & Veldre, 1963). Balanus improvisus on rohkem kohastunud elama mitteavatud piirkondades ja seega sügavamatel sügavustel.





Cerastoderma glaucum (söödav südakarp) eelistab liivast põhja ja elab valdavalt madalas (alla 10 m) rannavees. Üsna harva leidub teda kuni 25 m sügavusel. (Järvekülg & Veldre, 1963).









Chironamidae (surusääsklaste vastsed) on tavaliselt omased rannikulähedasele madalale veele, kuid neid leidub ka avameres (Järvekülg & Veldre, 1963).

Corophium volutator (harilik kootvähk) on Läänemers kõige tavalisemaks ja arvukamaks liigiks. Esineb mudase ja savise põhjaga madalmerealadel tihti hiigelhulkades, uuristades settesse U–kujulisi tunneleid. (Järvekülg, Veldre; 1963)









Crangon crangon (merepõhja garneel) on levinud kuni Läänemere idaosani ning esinevad ka Eesti rannikuvetes. (Järvekülg, Veldre; 1963)

Cyanophthalma obscura on laialdase levikuga riimveeline kärssuss. Elab madalas vees (vetikapuhmastes või mudas). (Järvekülg, Veldre; 1963)

Perekond Gammarus’e liigid elavad ranna lähedal ja taimestikuga kaetud merepõhjal. Eelistavad liikuvat ja hapnikurikast vett. Läänemere idaosas on sagedamini esinevad 5 liiki: G.salinus, G.oceanicus, G.zaddachi, G. Locusta, G. tigrinus (Järvekülg & Veldre, 1963).







Hediste diversicolor (tavaline harjasliimukas) on tavaline magestunud rannikuvee liik, kes elab tugevalt mudastunud põhjadel, tihti levinud ka taimestikuvööndis (Järvekülg & Veldre, 1963).








Hydrobia ulvae (lamekeermene vesitigu) on avarasoolane merevorm. Elavad eelkõige madalas vees, taimestikuga kaetud põhjal (Järvekülg & Veldre, 1963).









Idotea balthica (balti lehtsarv) ja Jaera albifrons (valgelaup-kakand) on tavalised kakandi¬lised Läänemeres. Elupaikadeks on rannalähedased taimestikurikkad veealad (Järvekülg & Veldre, 1963).

Lymnea peregra on tavaline madala taimestikurikka rannikuvee tigu (Järvekülg & Veldre, 1963).

Macoma balthica (balti lamekarp) talub kõige paremini soolsuse vähenemist ning on ühtlasi kõige laialdasemalt levinud ja suurema arvukusega bentoseliik. On juhtivaks liigiks kogu mere põhjaloomastikus. See liik elab eelkõige madalama veega (kuni 40 m) aladel, kui aga hingamistingimused on soodsad, laskub ta märgatavalt sügavamale, isegi üle 100 m (Järvekülg & Veldre, 1963).





Mya arenaria (liiva-uurikkarp) elab põhjasetteis ning võib tungida kuni 30 cm sügavuseni. Asustab peamiselt alla 10 m veesügavusega alasid (Järvekülg & Veldre, 1963). Elab põhjamudas, kust sirutab välja oma sifooni, mille kaudu ta filtreerib mereveest toitu.








Mytilus trossulus (söödav rannakarp) elab Läänemeres eeskätt kuni 40 m sügavuseni ning on sessiilne eluvorm. On suhteliselt arvukas, talub suuri temperatuuri ja soolsuse kõikumisi. Rannakarpidega asustatud merepõhja ruutmeeter puhastab 50–280 m3 vett ööpäevas (Järvekülg & Veldre, 1963).
















Oligochaeta (väheharjasussid) on üldiselt magevee elanikud, kuid paljud on suuremal või vähemal määral osutunud avarasoolasteks. Eelistavad elamiseks pehmeid põhjasid (Järvekülg & Veldre, 1963).

Palaemon adspersus on krevetiline, mereline vorm, kes väldib madala soolsusega merepiirkondi. (Ярвекюльг, 1979). Ta elab madalas vees pruunvetika ja muu taimestiku sees. Talvel läheb sügavamale, 5-10 meetrini. Ta on omnivoor, toitub nii taimedest kui ka loomadest.







Piscicola geometra (harilik kalakaan) on mageveevorm, kes talub kuni 8%-list soolsust ja parasiteerib mitmesugustel kaladel, eriti sageli lestal ja nolgusel. (Järvekülg, 1963)

Praunus inermis (müsiidid) on taimestikulembesed ehk fütofiilsed ning hoiduvad taimestiku kogumikesse. On nektonbentilised. (Järvekülg, 1963)

Saduria entomon on kakandiline riimveeline vorm, kes esineb kõikjal Läänemere piirkondades. Ta on kiskja, raipseööja ja kannibal (Ярвекюльг, 1979).










Theodoxus fluviatilis (vesiking) on elutingimuste suhtes võrdlemisi plastiline ja talub kuni 16 psu vee soolsust. Läänemere rannikupiirkonda asustab ta kogu ulatuses, laskudes tavaliselt mõnekümne meetri sügavuseni (Järvekülg & Veldre, 1963).