Läänemere põhjataimestik
Põhjataimestik moodustab rannikumere ökosüsteemi ühe äärmiselt tähtsa komponendi olles nii põhiliseks orgaanilise aine tootjaks ökosüsteemis kui moodustades elupaikku paljudele teistele organismide rühmadele. Põhjataimestiku liigiliselt sarnased kooslused levivad ulatuslikel merealadel ning võimaldavad seeläbi jälgida ning võrrelda inimtegevuse mõju erinevates piirkondades. 
Tänu põhjataimestiku paiksele eluviisile väljenduvad muutused, mis toimuvad uurimispiirkonnas, muutustena koosluse struktuuris. Keskkonnatingimused, mis määravad ära põhjataimestiku liikide leviku iseärasused on läänemere tingimuste jaoks hästi teada. Eesti rannikumere tingimustes on nendeks valguse kättesaadavus, kinnitumissubstraadi olemasolu ja lainetuse mehaaniline mõju. Vetikaliikide reaktsioon erinevatele keskkonnamõjuritele on erinev ning seega võimaldab koosluse liigiline koosseis hinnata keskkonna seisundit.
Liigid
Ceramium tenuicorne on Eesti vetes väga tavaline liik ning kasvab veepiirist 18–20 m sügavuseni. Eelistab vett, mille soolsus on üle 5‰; Soome lahes on liigile soolsuse alampiir 3,9‰. Kasvab samuti madalas rannavees tugevas valguses kui ka suures sügavuses. (Trei, 1991)
Ceramium virgatum esineb Eesti vetes enamasti 0,5–19 m sügavusel ja on üsna laialt levinud. Eelistab kasvukohti, kus vee soolsus on üle 6,2‰. Soome lahes puudub see liik ida pool Tallinna lahte. Kasvab nii madalas rannavees tugevas valguses kui ka suures sügavuses. (Trei, 1991)
Chara aspera on soolsuse suhtes üsna leplik (kasvab nii magedas vees kui ka soolsusel üle 7‰) ning on suhteliselt vastupidav lainetusele. Levinud kõikjal Läänemere rannikuvetes ning paiknevad enamasti 3 m sügavusel, kuid üksikuid taimi on leitud ka 6 m sügavuselt. (Trei, 1991)
Chorda filum eelistab vett, mille soolsus on üle 6‰. Leidub ka hajusalt magedamas vees, kuid siis on taimed väikesed ja kidurad. Kasvab enamasti 0,3–6 m sügavusel, üksikuid taimi võib leiduda isegi 14 m sügavuselt. (Trei, 1991)
Cladophora glomerata on Läänemeres laialt levinud. Kasvab nii mage– kui riimvees, tema ülemine soolsuspiir arvatakse olevat 15‰. Teda võib leida veepiirilt kuni 5(8) m sügavuseni. (Trei, 1991)
Coccotylus truncatus leiukohad paikenavad avameres ja Soome lahes. Kasvab enamasti 5,5–15 m sügavusel (Trei, 1991).
Cladophora rupestris on tavaline, kuid vähearvukas rohevetika liik. Võib kasvada kuni 17 m sügavusel, tavaliselt jääb sügavusleviku maksimumiks siiski 8 m. Kasvab soolsusel >4,5‰.
Dictyosiphon foeniculaceus eelistab avamerepiirkondi, kus vee soolsus on üle 6‰. Soome lahes on liigile soolsuse alampiir 4,5‰. Leiukohad asuvad veepiirilt kuni 9 m sügavuseni. (Trei, 1991b)
Fucus vesiculosuse alumine sügavuspiir oleneb vee läbipaistvusest ja on piirkonniti erinev. Üksikuid taimi on leitud avameres veel 12 m sügavuselt. Ülemine sügavuspiir on 0,5–1 m sügavusel, nii et veetaseme kõikudes ei jääks taim kuivale. Eelistab kasvada piirkonnas, kus vee soolsus on üle 5‰. (Trei, 1991)
Furcellaria lumbricalis esineb kõvadel põhjadel 1–20 m-ni ning pehmetel põhjadel võib teda leida sügavusvahemikust 4–10 m (Trei, 1991).
Pilayella littoralis on väga laialt levinud ning kasvab paljudes kooslustes epifüüdina, kohati massiliselt. Soolsuse alampiiriks on 4,5‰. (Trei, 1991)
Polysiphonia fucoides levib madalast rannaveest kuni 20 m sügavuseni. Enamik leiukohti asub siiski allpool 5 m sügavusjoont. Eelistatud on kasvukohad, kus sügavus on üle 5‰. Soome lahes ei leidu antud liiki Tallinna lahest ida pool. (Trei, 1991).
Potamogeton pectinatus (L.) ehk kamm–penikeel kasvab peamiselt magevees, kuid suudab taluda ka üsna kõrget soolsust, lainetust, orgaanilist reostust ning on üsna leplik põhja iseloomu suhtes. Teda kohtab nii lainetusele suhteliselt avatud kasvukohtades kui ka lahtede siseosas 0,2–5(7,5) m sügavusel, kus vee soolsus on 0,7–7,7‰. (Trei, 1991)
Potamogeton perfoliatus (L.) ehk kaelus–penikeel kasvab 0,5–6 m sügavusel Väinameres ja Riia lahes, kus põhjasetteiks on liiv, savi, saviliiv ja liivsavi, mis võivad olla mõnevõrra mudastunud. Vee soolsus varieerub erinevais kasvukohtades enamasti 0,06–6(7,4) ‰. (Trei, 1991)
Rhodomela confervoides eelistab kõrgema soolsusega vett (üle 65‰) ja sügavamaid alasid (üle 5 m). Soolsuse alampiiriks on 5,2‰ ning on leitud ka Eesti merevees 1–20 m sügavuselt. Kasvab peamiselt avameres, kus moodustab iseseisvaid kooslusi. Soome lahes levib Tallinna laheni. (Trei, 1991)
Ruppia maritima ehk harilik heinmuda kasvab rannikuvetes lainetuse eest kaitstud vaiksemates kohtades liivasel või mudasel põhjal kuni 1 m sügavusel, kus vee soolsus on üle 5‰. Moodustab väiksemaid kogumeid; laiemalt on ta levinud soome lahe suudmealal. (Trei, 1991b)
Spharcellaria arctica on Läänemere sügavamates osades väga levinud, sageli on ta seal ainuke taimeliik. Esineb 6–19 m sügavusel. Eelistab lainetusele suhteliselt avatud kohti. Kasvab aladel, kus vee soolsus on üle 5‰. Soome lahes on liigile soolsuse alampiiriks 3,9‰. (Trei, 1991)
Tolypella nidifica on võrdlemisi sagedasti kohatav taim. Ta kasvab hajusalt väheste eksemplaridena kuni 7 m sügavusel, peamiselt kareda mändvetika (Chara aspera) ja pika meriheina kooslustes. (Trei, 1991b)
Ulotrix sp on niitjas rohevetikas, mis reeglina esineb teiste niitjate liikide puhmastes. Tavaline madala rannikumere piirkonnas, kus on olemas tugev mageda vee mõju. Omaette kooslusi ei moodusta.
Ulva intestinalis on tavaline rohevetikaliik. Esineb tavaliselt just madalamtes piirkon¬dades, sügavamal kui 2-3 m esineb väga harva.
Zannichellia palustris kasvab 0,1–5 m sügavusel rannavees, kus vee soolsus on 0,1–
7,7‰. Talub hästi lainetust ja moodustab peaaegu ainuliigilisi kooslusi. Soome lahes on
täheldatud selle liigi koosluste esinemist suurematel pindadel. (Trei, 1991b)
Zostera marina kasvukohtadeks on peamiselt liivased madalikud läänesaarte ümbruses ning väiksed lahed Soome lahe lääne– ja keskosas. Vee sügavus taime kasvukohtades on (1)2–6 m. (Trei, 1991)
