Läänemere imetajad

Meie Läänemeres elavad kolm hülgeliiki on eeskujulikult jaotunud üle laia kohastumise skaala. Põhjapoolseim viigerhüljes on tõeline pagofiil ehk jäälemb, kes oma pojadki peidab jääväljadele kaevatud lumekoobastesse. Mere keskosa hallhüljes kuulub nõndanimetatud servaelupaikade liikide hulka, kes üldjuhul eelistavad kindlasti jääd, kuid saavad hakkama ka kuival maal. Lõunapoolseim, Eestisse pigem eksikülalisena sattuv randal on selline hüljes, kes on oma arengus jääväljadelt soojematesse oludesse tagasi pöördumas. Randali pojad nimelt sünnivad suvisel ajal rannale, kuid emaüsas on nad siiski arktilistele hüljestele omases valges titekarvas, mis enne sündi vahetub maastikuga paremini sobiva kirju kasuka vastu.

Tekst: M. Jüssi, 2008/12, Soojad talved on hüljestele saatuslikud, www.loodusajakiri.ee

Liigid

Hallhüljes (Halichoerus grypus) Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad.

Tema elupaikadeks on mere ulguosad. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Toiduahela tipplülina ei ole täiskasvanud hallhülgel looduslikke vaenlasi.

Hallhüljest ohustab eelkõige Läänemere reostumine – toiduahela lõpplülina kuhjuvad temasse praktiliselt kõik elukeskkonna mürgid ja ka kalurite mõrdadesse takerdumine.

Küttimine hallhülge populatsiooni eriti ei mõjuta. Hallhüljes on looduskaitse all nii Eestis kui ka Euroopa liidus ning kuulub ka Maailma Looduskaitseliidu punasesse nimekirja.

Viigerhüljes (Pusa hispida) Viigerhüljes on väiksem kui hallhüljes. Ta eelistab Läänemeres elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel. Viigerhüljes toitub peamiselt kaladest. Vähem tarvitab ta vähilaadseid ja limuseid.

Looduslikke vaenlasi viigerhülgel Läänemeres ei ole. Noori poegi võivad ohustada kotkad. Peamiseks vaenlaseks on neile läbi aastasadade olnud inimene, kes küttis neid nii liha kui naha pärast. Suurt mõju avaldab ka inimese poolt kasutatavate mürkainete sattumine merre. Mürkained ladestuvad hüljestesse ja seetõttu langeb neil viljakus ning elujõud. Mere saastumine on hüljeste arvukusele avaldanud arvatavasti isegi rohkem mõju kui otsene küttimine. Just inimese mõju tõttu on kunagisest arvukast liigist säilinud Eesti rannavetes kõigest mõned tuhanded isendid. Kaasajal on viigerhüljes looduskaitse all ja mingit jahti talle ei toimu.

Pringel (Phocoena phocoena, L.) Pringel elab külmades meredes nii ida- kui läänepoolkeral. Teda võib kohata nendes merepiirkondades, kus keskmine temperatuur on alla 15°C. Pringel tunneb end koduselt kaldalähedastes ning madalates merepiirkondades.

Toitu hankides sukeldub ta tavaliselt 20–60 meetri sügavusele, kuid on võimeline sukelduma ka kuni 200 meetri sügavusele. Läänemeres sööb pringel peamiselt räime, kuid toiduks on talle ka on kilu, tursk, angerjas ja lest. Loomult on pringel pelglik ning hoidub paatidest eemale. Seetõttu on teda raske vaadelda.

Ta elab kas üksi või väikestes, 2–10 isendist koosnevais rühmades. Läänemeres on maailma väikseim pringlite populatsioon. Seevastu Läänemeres, seespool Taani väinasid, Saksamaa ja Poola rannikute lähistel, elab umbkaudu 600 pringlit. Rootsi rannikualadel võib pringleid reeglina kohata Gotlandist lõunapool. Läänemere pringlid on muutunud teatud määral geneetiliselt erinevateks võrreldes Põhjameres elutsevate pringlitega, ehkki pringlid rändavad vahel Taani väinade kaudu Põhjamerre ja tagasi Läänemerre.

Takerdumist püünistesse ja võrkudesse peetakse kõige tõsisemaks pringleid ähvardavaks ohuks. Kõige ohtlikumad on nende jaoks traal- ja põhjavõrgud, kuhu loomad kinni jäävad ning hukkuvad. Veel on pringlite arvukuse vähenemist mõjutavateks teguriteks keskkonnamürgid, üha suurenev mürasaaste merel, elukeskkonna hävimine ja mereliikluse tihenemine.

Tekst: bio.edu.ee/loomad

Randal ehk randalhüljes (Phoca vitulina) on loivaline hülglaste sugukonnast.
Randali levilaks on põhjaparas- ja arktilise vöötme mere rannikud. Neid elutseb nii Atlandi kui ka Vaikse ookeani põhjapoolsetes rannikupiirkondades, samuti Lääne- ja Põhjameres. Randalite levila on loivaliste seas üks laiemaid.

Randaleid arvatakse olevat 400 000–500 000, mõned alamliigid on ohustatud. Randali küttimine, mis varemalt oli tavaline, on nüüd enamikus riikides keelatud.

Randalid on enamasti pruunika või hallika värvusega ja omapärase V-kujulise ninasõõrmega. Täiskasvanud isendid on umbes 1,85 m pikad ja kaaluvad 130 kg. On kindlaks tehtud, et emasrandalid elavad isastest kauem (vastavalt 30–35 ja 20–25 aastat).

Randalid lesivad sageli gruppidena kaljustel rannikupiirkondadel, kuhu maismaakiskjad ei pääse kergesti ligi.

Enne paaritumist toimuvad isasrandalite vahel ägedad lahingud ning ainult tugevamad paarituvad emastega. Emasrandalil sünnib üldjuhul 1 poeg, kelle eest ta üksi hoolitseb. Noored pojad on võimelised ujuma ja sukelduma peaaegu kohe pärast sündimist. Poegade kasv on emapiima imedes suhteliselt kiire.

Tekst: http://et.wikipedia.org/wiki/Randal