Läänemere linnud

Koos mereimetajate ja mõnede kalaliikidega moodustavad linnud mere toiduahelate lõpplüliMerelinnud on tõelised maailmaasukad. Nad elavad kõigil rannikutel, kuid arvukamalt on neid kõrgematel laiuskraadidel. Seal on vesi külmem ja toidurikkam, eelkõige on seal rohkem planktonit ja ka planktonitoidulisi loomi. Meremadalikud on olulised veelindude toitumisalad. Merelinnud joovad merevett. Koos kalade ja mõnede roomajatega on nad ainsad selgroogsed, kes suudavad juua nii soolast vett. Seda võimaldavad nende erilised soolanäärmed, mis väljutavad joogi ja toiduga saadud üleliigsed soolad organismist. Peamised ohud merelindudele on inimtegevusest tulenev häirimine, elu- ja toitumispaikade kadumine (nt tuuleparkide või muude ehitiste rajamise tõttu), õlireostus, kalavõrkudesse takerdumine ja toiduvarude vähenemine. 

Liigid

Kormoran (Phalacrocorax carbo) Kormoran on hea ujuja ja lendaja ning ülihea sukelduja, kuid käimine on vaevarikas. Kuna ta on kalatoiduline, siis on ta arvestatav konkurent kaluritele. Oma pesapaikadesse saabuvad nad paaridena, mis moodustuvad ilmselt kogu eluks. Meelispaikades pesitsevad nad suurte kolooniatena koos. Koos ehitavad emas- ja isaslind suure pesa. Selle kõrgus on kuni meeter. Pesa asukohaks valitakse võimalusel puuoks, aga kui seda pole, siis tuleb leppida lamandunud roostikuga, kaljunukkidega või isegi tasase maapinnaga. Looduskaitse alla ei kuulu.

Kühmnokk-luik (Cygnus olor)
Kühmnokk-luik on väga vaikne lind. Luik pesitseb Põhja-, Lääne-, Kaspia- ja Musta mere äärsetel aladel. Viimase paarikümne aastaga on tema levik märgatavalt suurenenud. Kühmnokk-luik eelistab elupaigana taimestikurikkaid merelahtesid ja rannikujärvi, harvem lagedaid meresaari. Looduslikke vaenlasi täiskasvanud luigel praktiliselt ei ole. Kühmnokk-luige nokk on hirmus relv, millega ta võib lüüa sügavaid haavu. Ründel kasutab ta ka oma tiibu, mille nukkidega antud hoobid on võrreldavad täiskasvanud inimese rusikalöökidega. Vihane kühmnokk-luik võib ka inimesele eluohtlik olla: kui teda ärritada, ründab ta meelsasti. Inimene ohustab kühmnokk-luike eelkõige veekogude saastamisega. Kühmnokk-luik ei ole looduskaitse all.

Laululuik (Cygnus cygnus)
Rändel peatuvad luiged nii merel kui ka siseveekogudel (nendeks saavad olla vaid suuremad järved, laululuik ei usalda väikseid veekogusid), teostades merelähedastelt hädaohututelt aladelt päeva jooksul regulaarseid lende madalmere toitemaadele. Toitu hangivad nad nokaga põhja küünitades, sügavamal vees sageli keha püstiselt alla suunates, nagu pardid. Laululuik toitub eelkõige taimedest, vähemtähtsad on selgrootud loomad. Praegusel ajal on laululuik looduskaitse all.

Merikotkas(Haliaeėtus albicilla)
Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse-segametsad ja männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Taimekaitsemürkide ja loomaraibete mürgitamine ohustavad merikotkade arvukust. Merikotkas toitub veekogudel elavaist loomadest. Kuna ta on suur lind, siis alates pardisuurustest lindudest ta suurte lindude seas erilist valikut tegema ei pea, kes ette jääb, see lõpu leiab. Samuti on toitumises tähtsal kohal ka veeimetajad ning nende pojad. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Ründab ka pinnavetes ujuvaid suuri kalu.

Jääkoskel (Mergus merganser)
Jääkoskel tegutseb avaveel, ainult pesitsema siirdub ta metsadesse, parkidesse ja isegi inimasulatesse. Pesa teeb jääkoskel igasugustesse õõnsustesse, kõige sagedamini puuõõnsustesse, kuid ei põlga ära ka müüripragusid, põranda- ja katusealuseid. Jääkoskel kasutab ka. Jääkoskel võib aga pesitseda ka avapesas, roostikus, tihedas rohus või ka põõsaste all. Jääkoskel toitub kaladest. Jääkosklat kütitakse aastas umbes poolsada lindu. Looduskaitse alla ei kuulu.

Merikajakas (Larus marinus)
Teda võib kohata ainult merel, sisemaale ei tule ta kunagi. Pesa rajatakse kõrgemale rannaniidule, kaljule, laugkaldale või lihtsalt kõrgesse rohtu. See kujutab endast suurt oksaraagudest, taimedest ja vetikatest tehtud kuhjatist. Peamiseks ehitusmaterjaliks ongi just Läänemere rannikule massiliselt välja uhutav põisadru. Pesad paiknevad meresaarel väikeste kolooniatena, harvem ka üksikult. Alati leidub merikajakaid suurte linnade sadamates, kust nad koos väiksemate kajakatega ka laevu saatma lendavad. Merikajakas ujub sageli ning teeb seda hästi. Merikajakas on küll kõigesööja, aga tema põhitoit on siiski kalad. Nii võib ta sageli ka kaluritele võrke lõhuda ja süüa seest kalu. Peale selle teeb ta hulka kahju väiksematele kajakaliikidele, kelle poegi ja mune ta tihti ära sööb. Aga meresanitarina toob ta veeökosüsteemidele ka kasu.
(bio.edu.ee/loomad/linnud)

Aul (Clangula hyemalis)
Aul on väiksemat sorti sukelpart, kes kaalub tavaliselt 600-700g. Aul pesitseb tundravöötmes, kuid talvituma lendab lõuna poole. Euroopas on olulisim talvituspiirkond aulidele Läänemeri, kus talvitub kuni 4,5 miljonit lindu. Peamisteks ohtudeks on naftareostus, sattumine kalurite püünistesse nind pesitsusaladel poegade ja munade hävitamine polaarrebaste ja kajakate poolt. Toitumiseks aulid sukelduvad ja ujuvad vee all. Nad võivad sukelduda kuni 60 m sügavusele. Nad söövad peamiselt limuseid, vähilaadseid ja mõningaid väikesi kalu, kuid vahel ka taimset toitu.

Kirjuhahk (Polysticta stelleri)
Kirjuhahk kuulub maailmas otsesesse hävimisohtu sattunud linnuliikide hulka. Läänemeri on kõige tähtsam kirjuhaha talvituspiirkond Euroopas. Kirjuhahad peatuvad talvel enamasti avamerel, kuid kevadkuudel tulevad nad sagedamini ranna lähedusse, kus toituvad rannakarpidest, vähilaadsetest, hulkharjasussidest ja ka taimedest. Läänemerel talvituvad kirjuhahad on põhiliselt koondunud Lääne-Saaremaale. Vähesel määral võib neid leida ka Leedu rannikuvetes, Ahvenamaa saarestikus ja Rootsi ranniku lähedal. Pesitsusaladel ohustab kirjuhahku suurenenud inimtegevus ning ka polaarrebased ja kajakad. Euroopa talvituspaikades on üha tõsisem oht naftareostus. Teda võib ohustada ka rannakalapüük.

Hahk (Somateria mollissima)
Hahk armastab sügavamat vett ja siseveekogudele ei tule. Hahk on kuival maal kohmakas, kuid vees vägagi osav. Ta on võimeline sukelduma kuue meetri sügavuseni ja olema vee all pisut üle minuti. Hahk toitub rannakarpidest ja vähilaadsetest, aeg-ajalt saab kätte ka väiksemaid kalu. Toitu hangib ta nii sukeldudes kui ka madalas vees küünitades. Karpe neelab ta koos kojaga, mille tugev magu söödavast osast realdab.
Mustvaer (Melanitta nigra) ja tõmmuvaer ( Melanitta fusca) Vaeraid võib enamasti näha avamerel suurte parvedena. Vaerad toituvad peamiselt molluskitest, koorikloomadest, ussidest ja muudest selgrootutest, süües vahel ka väikesi kalu ja veetaimi. Nad võivad toidu järele sukelduda kuni 30 meetri sügavusele.

Järvekaur (Gavia arctica) ja punakurk-kaur (Gavia stellata)
Nad on vähearvukad ja kogu maailmas kaitse all olevad veelinnud. Nad on suurepärased sukeldujad, kes toituvad peamiselt kaladest. Kaurid võivad viibida vee all keskmiselt ühe minuti ning jõuda mitmekümne meetri sügavusele. Maapinnal on nad väga kohmakad. Sel põhjusel asuvad kauride pesad tavaliselt kaldapiirist vaid mõne meetri kaugusel.

Väikekajakas (Larus minutus)
Tema on maailma väikseim kajakas, kes on väikesearvuline kogu Euroopas. Pesitsuspaigana eelistavad nad madalate taimestikurikaste järvede ja merelahtede kaldaid ning meresaari. Läbirände ajal kohtub väikekajakaid peamiselt avamerel. Väikekajakas toitub peamiselt putukatest, näiteks kiilidest, ühepäevikutest, kärbestest, kihulastest ja mardikatest, ent püüab ka kala ja veeselgrootuid ning vahel sööb taimevõsusid. Looduslikke vaenlasi väikekajakate vanalindudel eriti pole, kuid mätaste vahele rajatud pesi võivad rüüstada röövlomad ja linnud.

Alk (Alca torda)
Algid on tõelised merelinnud – nad veedavad enamiku ajast vees, kalastades, sulgi kohendades ja isegi magades, ning tulevad kaldale ainult pesitsema. Olles küll üsna head lendajad, eelistavad nad ohu korral siiski pigem sukelduda. Algid pesitsevad peamiselt kolooniates kaljunukkidel, kus röövloomadel on raske nende munade või poegadeni jõuda.

Tekst: Merle Kuris. MTÜ Balti Keskkonnafoorum, 2010. Avamere elurikkus