Lühipäevik
1.juuli.
Õhtul asuvad 4 Tallinna inimest (Eduard, Madis, Ülle, Ülo) Peterburi bussile, 5 tartlast (Jaan, Mart, Killu, Jüri, Heli) alustavad oma teekonda järgmise päeva varahommikul.
2.juuli.
Tallinlastel on pool päeva aega Peterburis ringi käia: Nevski prospekt, ring ümber Ermitaazhi, Iisaku katedraali kolonnaad, pannkoogi-Donalds. Kell 16.14 asume kõik Moskva vaksalis St.Peterburg - Kislovodsk rongile. Meiega samas vagunis on veel kümmekond alpinisti, kes kasutavad samuti Künnapi logistikat, kuid valisid Kaukaasiasse sõiduks tellitud bussi asemel rongi: Andres, Tõnu, Ursula, Juta, Erik, Rein, Olavi, Raido, Pille, Viktor.
3.juuli.
Päev rongis, kohad ülemistel polkadel. Erinevalt varasematest aegadest tundub rong graafikus olema umbes pooletunnise täpsusega.
4.juuli.
Kell 10.10, täpselt graafiku järgi, oleme Mineralnõje Vodõs. Perroonil on vastas Künnapi organiseeritud bussi juht. Verhnii Baksanis, Adõrsu oru otsas olevas asulas imposantse vaatega Donguz Oruni mäele, lähevad maha Ullu Tau alpilaagrisse minejad. Meie grupp jõuab Terskoli „Dünamo“ platsidele umbes kell 3. Paneme üles laagri mühiseva Baksani äärde, jagame varustust. Muide, Terskolis on internet! Künnapi otsebuss Eestist saabub õhtul.
5.juuli.
Esimene aklimatiseerumistõus nn Observatooriumi mäele (ka Novõi krugozor) sisaldab kilomeetrijagu tõusu ja samapalju laskumist. Teel püüavad pilku basaltsambad ja kena juga. Observatooriumi kõrval ehitusplatside juures jääme hirmsa kaukaasia lambakoera küüsi. Kärbitud saba ja kõrvadega tapamasin läheneb lõrisedes sammhaaval, kuni viimasel hetkel päästab kohalik töömees meid verisest võitlusest. Alla tulles trehvame samale radiaaltõusule suunduvaid Künnaplasi. Õhtul tugev äikesevihm, saame ka kätte piirivalveload, passid jäävad veel Künnapi kätte Tõrnõuasi OVIR-is registreerimiseks.
6.juuli.
Peale hommikusööki viib buss meid Adõlsu oru algusesse, kust umbes 1700 m kõrguselt algab õige matk seljakottidega. Läbime Dzhantugani alpilaagri ja piirivalvepunkti, jõuame nn Zeljonaja Gostinnitsa laagriplatsidele, kus ruumi sadade telkide tarvis. Õhtul sajab veidi vihma ning ilmub vikerkaar, mida Ets igast rakursist pildistab, ise noomides: Mart miks sina ei filmi!?
7.juuli.
Teine aklimatiseerumistõus, sedakorda Gumatshi kurule (2A) ja tippu (3805, 1B alp.). Alul läheme Ida-Dzhantugani kuru suunas, et vältida jäämurdu vasakul, pärast seda järsult vasakule Gumatshi kuru alla. Lühike kurutõus on järsk ca 40 kraadi. Tõus tippu (paremale) alul lauge. Tipuharja viimased mõnikümmend meetrit on värske ja rohke lume tõttu karniisiga ja väga teravad. Ilm ilus ja vaated nii Elbrusele kui Dzhantugani platood ümbritsevatele tippudele suurepärased. Õhtul teeb toimkonnas olev Heli suurepärase kisselli metsikust rabarberist, kuhu Mart enne peale oli pissinud. (Mart: „ema õpetas mind ikka, et pissi nõgesepõõsasse, siis ei pritsi nii palju…“)
8.juuli.
Hakkame kell 6.40 kottidega astuma Ukraina kuru suunas. Paar esimest tundi teed kuni Aristovi kalju jalamini ühtivad eilse teekonnaga. Siin on võimalik suunduda paremale, Lääne Dzhantugani kurule, vasakule – eile käidud Gumatshi kurule, või otse-vasakule, mis viib vale-Gumatshi ehk Ida-Dzhantugani kurule. Viimane on teistest veidi lihtsama tõusuga, sisaldades hõlpsa bergshrundi ületuse. Kell 11 oleme sellel kurul. Edasi on arvatavasti kaks võimalust: kas ümber suurte lumevaalude paremale-alla (sinna, kuhu tuleb ka Lääne Dzhantugani kuru) ning edasi ümber Gumatshilt algava kaljuribi järsult vasakule Ukraina kuru suunas. Meie suundume vasakule-üles, paksus lumes tõuseme veidi sadulakeseni nimetatud Gumatshi ribil. Sealt on järsk paarisajameetrine kuluaar alla. Lumevaesel ajal (näiteks sügisel) võivad kuluaari servad kiviohtlikud olla ning laskumine jää korral vägagi tehniline. Meie laskume firnil ja lumes kolmes taktis, mis mõnel naisterahval tõsiseid probleeme valmistab, eriti peale seda, kui osav Ets korra libisema pääseb. Ilmselt on ka laviinioht, kuid vastutasuks on nõlva-alune bergshrund laviinikuhikuga kaetud. Vasakut kätt näeme nüüd ka Ukraina kuru sadulat, kuhu on vast 200-300 m tõusu. Bergshrund on taas laviinikoonusega kaetud, nõlva ülaosa kuni 40 kraadi. Kell 14.30 oleme Ukraina kurul, kuhu 3660 m kõrgusele jääme kaheks ööks laagerdama. Klassifikaator annab nii Dzhantugani kui Ukraina kuru raskuseks eraldi 2B. Meie poolt läbitud nende kurude seongu kategooria kahjuks puudub. Arvatavasti jääb mõlema kuru võtmelõik laskumisele Lekzõri liustikule, mida meie läbitud tee vältis. Siiski oli see pikem ja keerulisem Gumatshi kuru ületamisest. Tõusu raskus Ida-Dzhantuganile võiks meie hinnangul olla ca 1B*-2A (Lääne Dzhantugan kirjelduste põhjal 2A-2A*), teelõik Ida-Dzhantuganilt Ukrainale ca 2A, laskumine Ukrainalt ca 2A*. Seega kogutee oli umbes 2A* (2A-2B). Arvatavasti pole õige neid kurusi lugeda kaheks iseseisvaks, kuigi ajaline vahe kahe sadula vahel oli ca 3 tundi. 1982.a raamatus "Prielbrusje..." on väike segadus Ukraina kuruga. Selle järgi on kurult Gumatshi tippu 10 min ja 1B. 2005.a. raamatust selgub, et ilmselt on kokku viidud ja segi aetud kaks erinevat sadulat. Nn Optimalnõi kurult (Gumatshi tipu ja Ukraina vahel) on see tõene, paraku Optimalnõilt Ukrainale saamiseks tuleb ca tund vähemalt 2A tasemel sudida, kas üle kaljutipu ronida, või laskuda Gumatshi liustikule ning seejärel tõusta idast Ukraina sadulale. Optimalnõi tundub kunstlik kuru olema, mille mõte oleks vaid Adõlsu orust veidi lühem tõus Gumatshi tippu. Kuru ületamine oleks otsitud, miks mitte siis Gumatshi? Ukraina on loogiline kuru, millelt saab tõusta Tshegeti tippu. Kuigi ida poolt vaadatuna on nad üsna kõrvuti, sealhulgas vältivat Optimalnõi Ukraina bergshrundi, on nendele kurudele tõus läänest väga erinev (Optimalnõile otse Ida-Dzhantuganilt üles, Ukrainale Lekzõri liustikult).
9.juuli.
Kell 10 asuvad 6 meest teele Tsheget Tau tippu. (Mitte segi ajada lihtsalt Tshegeti nime kandva Terskoli lähedal oleva mäega, kuhu viib ka köistee.) Et marsruut kulgeb põhjaribil, siis lumeolud ei sõltu hommikupoolikul eriti päikesest. Esimene keerulisem lõik tuleb kohe peale horisontaalse kururibi ületamist. Nõlva järskus ulatub 50-60 kraadini, läheme firnil ja lumel, vahepeal kaljude vahel lumes otse üles. Ets teeb ees jälgi. Enne õlga nõlv laugeneb ehk 40 kraadini (1 tund kurult). Varem fotodel ja kurult luurates tundus, et sellega peaks pool (ja raskem osa) teest läbitud olema. Nüüd algavad harjad, ümaramad ja teravamad, järsk jäänõlv karniisiga paremal, kaljunõlv paremal. Koheva lumega karniisile minna ei julge, meeter karniisi servast paremale on aga nõlv juba järsk. Kohati on hari tõesti terav, märksa teravam kui Gumatshil. Harjal on mitu valetippu ning kokkuvõttes hari palju pikem ja kõrgem, kui varem paistis. Üks harjalõik (millele nööri viib välja Jürka) on vähemalt samaväärne tõusu alguse järsu nõlvaga. Tippu (4102 m, 2B) jõuame 3 tunniga, vahepeal on ka vaateid, kuid tipufoto hetkel oleme pilves. Laskumine on peaaegu sama aeganõudev, 2,5 tundi, julgestust tuleb rohkemgi teha. On tähelepanuväärne, et tipu tegi ka 15 aastane Madis Pukkonen, kellele on see Norra ja Dolomiitide järel kolmas matk.
10.juuli.
Öösel sajab midagi ning müristab. Mart on kuruharjal välja otsinud koha, kust kõige lihtsamalt kuruvisangu ja all haigutava kopsaka bergshrundi ületada saab. Laskume mõnikümmend meetrit üheaegselt, siis paneme 40 m tuginööri, mis ulatub parasjagu üle lõhe. Lõhe ülemiselt servalt tuleb alumisele hüpata, mõned käivad sealjuures ka lõhes ära (muidugi, nööri otsas pendeldades). Nööri toob alla Jürka, ilma kotita ja kahe kirkaga. Edasi on veel laveerimist paari hästi suure ja peaaegu tervet nõlva läbiva lõhe vahel. Alul paremale, siis vasakule, mõned väiksemad lõhed on laviinikoonuseid täis. Edasi jõuame Gumatshi kuru tasemele (Gumatshile viib lauge firninõlv vasakule-üles), siitmaalt ühtib tee Gumatshi kuru rajaga. Üks venelaste grupp tulebki üles. Gumatshi ülemisest jäämurrust möödume paremalt (võimalik oleks ka päris vasakult), see sisaldab järsu firninõlva (kuni 40 kraadi), kust laskume kolmes taktis. Edasi toimub kokku 1,3 kilomeetri kõrgune laskumine liustiku vasakul serval, siis moreenidel, oinapeadel. Peagi hakkab palav – tuleb paar kihti riideid vähemaks võtta. Edasi vaimustume lilledest ja liblikatest. Adõrsu orulammile rajatud piirivalveaedikus peedistab meid muidu laheda olemisega piirivalveboss – et miks koopiad ja mitte originaalload. Alles Ullu Tau laagris päästab meid sanktsioonidest autoriteet Porohnja, et jah, load on tema kirjutatud ja õiged. Ööbime laagri kõrval metsas kümnete teiste telkide keskel.
11.juuli.
Kuivatame veel viimast märga ja kella 11-ks sätime end, nagu kokku lepitud, laagri värava ette autot ootama. Ootame 2-3 tundi, Verhnii Baksani sõidame autokastis. Org on siin muljetavaldav ja selijälgede tõttu alati huvitav olnud, kuid enamus grupi liikmeid on seda teed juba varem korduvalt sõitnud või kõndinud. Verhnii Baksanis ootab meid varem kokkulepitud ajal buss, mille pagasiruumist otsime välja moona järgmise seitsmepäevase matkaetapi tarvis. Kell pool neli läbime asula ja alustame tõusu kohe risti Adõrsu vastas olevat Kõrtõki orgu pidi. Ees ootab Elbrus, kuhu siitmaalt on 4,1 kilomeetrit (ja vahepealsete laskumiste-tõusude tõttu natuke veelgi rohkem) kõrgusevõttu – ja ei mingit köisraudteed! Umbes kolme tunni pärast jääme Dzhugurtau külgoru juures karjahüttide juurde laagrisse. Lambad liiguvad omasoodu üles-alla. Suslikud piikusvad. Öösel möiratab pull kohe telkide läheduses.
12.juuli.
Olime loobunud ühe variandina plaanitud paralleelsest Sõltrani kuru variandist kaalutlusega, et enne Elbrust endid mitte liiga ära väsitada. Peamegi puhkepäeva, esimese meie matkal. Jürka ja siis ka Ets ja Madis lähevad siiski mõnetunnistele radiaalidele Kõrtõki vasakkalda nõlvadele ja harjadele, Ülo piirdub lühema pildiretkega, mõned võtavad lihtsalt päikest. Vahepeal ratsutavad ligi paar karjust, püss õlal. Üks purjus tüüp on eriti tüütu. Kuuleme siiski, et eestlased on siin heas kirjas. Karjused teavad Dudajevist ja ta lesest, Tartust, balti päritolu siidisukkadega nais-biathlonist-snaipritest. Seda legendi kuulsime meile hoopis ebasoodsamatel asjaoludel ka 5 aastat tagasi Min Vodõ miilitsajaoskonnas läbiotsimisel.
13.juuli.
Mööda traktoriteed ja häid radu liigume terve päeva orgu pidi ülespoole. Org on roheline ja ilus, vahepeal paistab Elbruse idatipp. Ööbime vana proovikaevanduse rusude vahel umbes 3200 m kõrgusel. Jürka käib õhtul juba ka kurusadulal ära.
14.juuli.
Lumesajus tõuseme kurule, see ei ole aga varem plaanitud Dzhikaugengözi kuru (mis peaks olema oru lõpu kolmest sadulast vasakpoolsem), vaid Balõki ehk Kõrtõki kuru (1B, 3550), keskmine kolmest. (Selle kuru raskuseks annab nii 1982 kui 2005.a. Elbruse kurumarsruutide raamat 1B*, 1990.a. klassifikaator 1B.) Tänu traktoriteele on Subashi poolt sinna tõus justkui loogilisem ja lihtsam. Kurult laskumine on aga veidi kõrgem, rususem ja teeb pisut suurema ringi Elbruse poole minekuks. Kurult laskumise ajaks klaarib ilma enamvähem ära. Nn Dzhikaugengözi lumejärv oma liustikusoodega meile probleeme ei valmista, sest on veel hommik. Suundume Atshkerjakolski laavavoolu allotsa suunas, möödume sellest ning tõuseme rusuvööle kaarega lääne poolt. Leiame kenad platsid u. 3800 m kõrgusel järvekese lähedal, kahjuks täitsa laavavoolu allotsas. Eduard, Madis, Ülo ja Jüri on valmis kohe järgmisel varahommikul, kui ilm vähegi lubab, tippu üritada, ning panevad tõusuvarustuse valmis. Jaan, Mart ja Killu eelistavad päeva enne aklimatiseeruda.
15.juuli.
Kell tirisebki kella 1 paiku, kuid paraku on väljas väga vali tuul, mis tegelikult tõusis juba õhtul 10 paiku. Hommikuks on tuul veidi vaiksem, kuid mäe ülemine ots on siiski pilves. Suundume ca 9-10 paiku aklimatiradiaalile (ka Jaan ja Killu, tipumõttest loobuvad Ülle, Heli ja Mart). Umbes 2,5 tunniga jõuame umbes 4500-4600 meetrile, kus lõpeb üks selgestieristuv laavavoolu lõik. Selle tipus on (tuulised) telgiplatsid. Meie platsid on kardetavasti liiga all (tippu 1,8 km tõusu ja üsna pikk tee), optimaalne oleks ehk olnud ca 4000-4200 peal. Jaan ja Killu pöörduvad tagasi, teised luuravad natuke (Ülo ja Jüri kuni 4800 m-ni) siitmaalt järsenevat firninõlva. Jürkal on kaasas kogu varutus mõttega kohe tippu edasi minna, kuid hiline aeg, tipp endiselt alates ca 5000 meetrist pilves ja teiste mittetäielik valmisolek varustuse mõttes sunnib kõiki tagasi pöörduma.
16.juuli.
Ärkame eilsega võrreldes hiljem, umbes poole kolme paiku. Pool viis väljuvad Jaan, Ülo ja Jüri otsmikulampide valgel. Eduard ja Madis, kes on niikuinii kiiremad liikujad, otsustavad päikesetõusu ära oodata ja tulevad tund hiljem järgi. Ca 2,5 tunni pärast u. 4500 m kõrgusel arvab Jaan, et ta edasi ei lähe. Ülo saab enda kätte Jaani GPS-i. Ets ja Madis mööduvad Ülost ja Jürist u.4800 m peal, nad ronivad kassideta rusust-lumist laavavoolu ülemist lõiku pidi, Ülo ja Jüri kassidega laavavoolust paremal firninõlvadel sikk-sakis. Ülo ja Jüri põikavad paaril korral kividele puhkama, shokolaadi sööma ja GPS-i lugemit võtma. Et kivide servas on sulamise tõttu jäisem vöönd, võtab see protseduur natuke aega. Hiljem, tipueelsete kaljude juures panevad ka Ets ja Madis kassid alla, seda sunnivad paar jäist lõiku. Suure (viimase) iseloomuliku kaljuseina all (ca 5500 m) tuleb vasakule keerata ja pika lauge traaversiga idatippu minna, mis asub tipuplatoo kaugemas servas. Siin saavad tipust tulevad Ets ja Madis ning tipupoole minevad Ülo ja Jüri uuesti kokku. Tipus (5621 m, 2A), kuhu jõuame enne 12-t, on väga vali tuul. Et nähtavus on hea ja taevas selge, siis allatulekuga väga ei kiirusta. Telkide juurde jõuame kell 15.20, seega veidi vähem kui 11 tundi peale hommikust väljaminekut. Eduard ja Madis käisid tipus umbes 8 tunniga. 11 tunnist kulutasime istumiste ja kasside sidumiste-ümbersidumiste peale kokku ehk umbes 2 tundi. Peale tipust naasmist valutab kõigil pea, mis mõne tunni ja tableti pärast möödub. Jüri on nüüd Elbrusele tõusnud kõigist neljast küljest, Ülo kolmest (traavers läänest lõunasse 1983, lõunast 2000, idast 2005), Eduard kahest küljest (enne lõunast 2000.a.) ning 15-aastane Madis jõudis peale Gumatshi ja Tsheget Tau nüüd ka Elbruse tippu. Kokkuvõttes oli valdavalt ilus ja selge ilm, ehkki puhus üsna vali (tipus väga vali) tuul. Hiljem selgus, et samal päeval pöördusid Nipernaadi-grupi liikmed paarsada meetrit enne läänetippu just tuule tõttu tagasi. [ Vt. ka Jüri kirjeldust]
17.juuli.
Matka eelviimasel päeval on plaanis laskuda üle Terskoli kuru Terskoli orgu ja ööbida ca tunni-paari kaugusel Terskoli asulast. Paraku algas juba öösel torm, mis vahepeal toob märgi sademeid, siis äikest ja lõpuks ööpäeva kestva lumesaju ja tuisu. Kuigi vahepeal annab Jaan korralduse asjad telkides minekuvalmis pakkida, et nii kui ilm vähegi lubab, astuma hakata, eriti võimalust astuma hakkamiseks ei tule. Terve päeva ja järgmise öö mattume kasvava lumekihi alla. Teeme päeva jooksul telgi tamburis vaid ühe poti vesist tatraputu ja ühe tee. Olukord muutub õhtuks kriitiliseks, sest jäänud on vaid üks päev, et laskuda lõherikkal liustikul 1,8 kilomeetri võrra alla orgu. Veel päev viivitust jätaks meid maha nii Künnapi bussist, rongist, kui ka viisatähtaegadest.
18.juuli.
Õnneks on hommikuks torm vaibunud, tõusva päikese punastes kiirtes kaevame kiiruga välja telgid (sealjuures on Etsi telk üsna räbaldunud) ning ilma söömata asume kohe alla minema – soodne ilm ei pruugi kaua kesta. Äkki viskab Madisel pilt eest – ilmselt kõrguse, väsitava matka, veepuuduse ja nooruse koosmõjus. Ilma kotita saab ta siiski seongusse pandud. Algab närvesööv minek jääväljadel, kus on värske lume alla peitunud lõhesid. Korra saab ees läinud Mart poole keha pealt tagasi, natuke hiljem kaob aga seongus keskel liikunud Jaan liustikupinna alla. Õnneks peavad nöörid ja sõlmed ning Jaan tõmmatakse peagi praost üles. Iriku liustiku ülemisse tsirkusse laskudes on lõhesid rohkem, siis tuleb tsirkuse teises servas taas tõusta, et lõpuks Terskoli kurule (3600, 1B*) jõuda. Kuru töötab kahte pidi: jääväljadelt orgu ja Iriku orust Terskoli orgu. Peale kurusadulat võime kergemini hingata, nüüd on vaid lumeväljad, allpool järsk oinapea-astang ja roheline org. Ilus ilm püsib, vaated nii peaahelikule kui Elbrusele on kuldsed. Enne alla orgu laskuvat astangut teeme sooja söögi (niisiis hommikusöögi), kuivatame märgi riideid. Madis on juba täiesti OK, nagu poleks midagi juhtunudki. Terskoli jõuame kella 3-4 paiku. Künnapi rahvas pakib juba oma laagrit kokku. Meie käime saunas, kus on soe leil, kuid täiesti külm vesi. Juhtumisi on ka Ülo sünnipäev, mille puhul võtame juba õhtupimedas napsi. Künnapi lõpuõhtule, mis on Tshegeti küla „Edelveiss“-restoranis ja kuhu ka meid on kutsutud, kahjuks ei jaksa minna.
19.juuli.
Künnapi rahvas sõitis öösel kohe peale pidu minema. Meile on hommikuks organiseeritud mikrobuss, mis meid rongile peab viima. Et tundub mõni tund vaba aega jääma, laseme end Min.Vodõ asemel Pjatigorskisse viia. See on palju meeldivam linn: mineraalveepaviljonid, Lermontovi kohad, kuurortarhitektuur, plaadipoed… Vahepeal on kohutav äikesevihma ja –rahe valing, mis halvab trammiliikluse. Tänavatel voolavad jõed! Elektritshkaga Min Vodõsse jõudes selgub, et teine eestlaste grupp (kellega me koos rongis ka tagasi sõidame) on miilitsale vahele jäänud – täpselt nagu 5 aastat tagasi meid peedistati. Peterburi rong läheb õhtul kell 7.
20.juuli.
Meelt aitavad lahutada külalislahke (ja rikkalike toiduvarudega) Tallinnas resideeruv vene mammi ning purjus jota-paar, kes regulaarselt lavatsilt vahekäiku uriiniloiku kukuvad.
21.juuli.
Rong küll hilineb ca pool tundi, kuid ometi jõuame Balti vaksalisse bussi peale (ja enne seda ka vaksali turu toidulavkasid külastada). Tallinna buss väljub kell 16.45, Tartu oma pool tundi hiljem. Narva bussijaamas oleme taaskord koos, sest suurema (kahekordse) Tallinna bussi kogu pagasi piiril maha- ja pealelaadimine võtab rohkem aega, lisaks tõsteti piiril maha puudulikult vormistatud dokumentidega kodanikud. Igatahes oleme umbes südaööks kodus.
[Tagasi Kaukaasia avalehele]
Õhtul asuvad 4 Tallinna inimest (Eduard, Madis, Ülle, Ülo) Peterburi bussile, 5 tartlast (Jaan, Mart, Killu, Jüri, Heli) alustavad oma teekonda järgmise päeva varahommikul.
2.juuli.
Tallinlastel on pool päeva aega Peterburis ringi käia: Nevski prospekt, ring ümber Ermitaazhi, Iisaku katedraali kolonnaad, pannkoogi-Donalds. Kell 16.14 asume kõik Moskva vaksalis St.Peterburg - Kislovodsk rongile. Meiega samas vagunis on veel kümmekond alpinisti, kes kasutavad samuti Künnapi logistikat, kuid valisid Kaukaasiasse sõiduks tellitud bussi asemel rongi: Andres, Tõnu, Ursula, Juta, Erik, Rein, Olavi, Raido, Pille, Viktor.
3.juuli.
Päev rongis, kohad ülemistel polkadel. Erinevalt varasematest aegadest tundub rong graafikus olema umbes pooletunnise täpsusega.
4.juuli.
Kell 10.10, täpselt graafiku järgi, oleme Mineralnõje Vodõs. Perroonil on vastas Künnapi organiseeritud bussi juht. Verhnii Baksanis, Adõrsu oru otsas olevas asulas imposantse vaatega Donguz Oruni mäele, lähevad maha Ullu Tau alpilaagrisse minejad. Meie grupp jõuab Terskoli „Dünamo“ platsidele umbes kell 3. Paneme üles laagri mühiseva Baksani äärde, jagame varustust. Muide, Terskolis on internet! Künnapi otsebuss Eestist saabub õhtul.
5.juuli.
Esimene aklimatiseerumistõus nn Observatooriumi mäele (ka Novõi krugozor) sisaldab kilomeetrijagu tõusu ja samapalju laskumist. Teel püüavad pilku basaltsambad ja kena juga. Observatooriumi kõrval ehitusplatside juures jääme hirmsa kaukaasia lambakoera küüsi. Kärbitud saba ja kõrvadega tapamasin läheneb lõrisedes sammhaaval, kuni viimasel hetkel päästab kohalik töömees meid verisest võitlusest. Alla tulles trehvame samale radiaaltõusule suunduvaid Künnaplasi. Õhtul tugev äikesevihm, saame ka kätte piirivalveload, passid jäävad veel Künnapi kätte Tõrnõuasi OVIR-is registreerimiseks.
6.juuli.
Peale hommikusööki viib buss meid Adõlsu oru algusesse, kust umbes 1700 m kõrguselt algab õige matk seljakottidega. Läbime Dzhantugani alpilaagri ja piirivalvepunkti, jõuame nn Zeljonaja Gostinnitsa laagriplatsidele, kus ruumi sadade telkide tarvis. Õhtul sajab veidi vihma ning ilmub vikerkaar, mida Ets igast rakursist pildistab, ise noomides: Mart miks sina ei filmi!?
7.juuli.
Teine aklimatiseerumistõus, sedakorda Gumatshi kurule (2A) ja tippu (3805, 1B alp.). Alul läheme Ida-Dzhantugani kuru suunas, et vältida jäämurdu vasakul, pärast seda järsult vasakule Gumatshi kuru alla. Lühike kurutõus on järsk ca 40 kraadi. Tõus tippu (paremale) alul lauge. Tipuharja viimased mõnikümmend meetrit on värske ja rohke lume tõttu karniisiga ja väga teravad. Ilm ilus ja vaated nii Elbrusele kui Dzhantugani platood ümbritsevatele tippudele suurepärased. Õhtul teeb toimkonnas olev Heli suurepärase kisselli metsikust rabarberist, kuhu Mart enne peale oli pissinud. (Mart: „ema õpetas mind ikka, et pissi nõgesepõõsasse, siis ei pritsi nii palju…“)
8.juuli.
Hakkame kell 6.40 kottidega astuma Ukraina kuru suunas. Paar esimest tundi teed kuni Aristovi kalju jalamini ühtivad eilse teekonnaga. Siin on võimalik suunduda paremale, Lääne Dzhantugani kurule, vasakule – eile käidud Gumatshi kurule, või otse-vasakule, mis viib vale-Gumatshi ehk Ida-Dzhantugani kurule. Viimane on teistest veidi lihtsama tõusuga, sisaldades hõlpsa bergshrundi ületuse. Kell 11 oleme sellel kurul. Edasi on arvatavasti kaks võimalust: kas ümber suurte lumevaalude paremale-alla (sinna, kuhu tuleb ka Lääne Dzhantugani kuru) ning edasi ümber Gumatshilt algava kaljuribi järsult vasakule Ukraina kuru suunas. Meie suundume vasakule-üles, paksus lumes tõuseme veidi sadulakeseni nimetatud Gumatshi ribil. Sealt on järsk paarisajameetrine kuluaar alla. Lumevaesel ajal (näiteks sügisel) võivad kuluaari servad kiviohtlikud olla ning laskumine jää korral vägagi tehniline. Meie laskume firnil ja lumes kolmes taktis, mis mõnel naisterahval tõsiseid probleeme valmistab, eriti peale seda, kui osav Ets korra libisema pääseb. Ilmselt on ka laviinioht, kuid vastutasuks on nõlva-alune bergshrund laviinikuhikuga kaetud. Vasakut kätt näeme nüüd ka Ukraina kuru sadulat, kuhu on vast 200-300 m tõusu. Bergshrund on taas laviinikoonusega kaetud, nõlva ülaosa kuni 40 kraadi. Kell 14.30 oleme Ukraina kurul, kuhu 3660 m kõrgusele jääme kaheks ööks laagerdama. Klassifikaator annab nii Dzhantugani kui Ukraina kuru raskuseks eraldi 2B. Meie poolt läbitud nende kurude seongu kategooria kahjuks puudub. Arvatavasti jääb mõlema kuru võtmelõik laskumisele Lekzõri liustikule, mida meie läbitud tee vältis. Siiski oli see pikem ja keerulisem Gumatshi kuru ületamisest. Tõusu raskus Ida-Dzhantuganile võiks meie hinnangul olla ca 1B*-2A (Lääne Dzhantugan kirjelduste põhjal 2A-2A*), teelõik Ida-Dzhantuganilt Ukrainale ca 2A, laskumine Ukrainalt ca 2A*. Seega kogutee oli umbes 2A* (2A-2B). Arvatavasti pole õige neid kurusi lugeda kaheks iseseisvaks, kuigi ajaline vahe kahe sadula vahel oli ca 3 tundi. 1982.a raamatus "Prielbrusje..." on väike segadus Ukraina kuruga. Selle järgi on kurult Gumatshi tippu 10 min ja 1B. 2005.a. raamatust selgub, et ilmselt on kokku viidud ja segi aetud kaks erinevat sadulat. Nn Optimalnõi kurult (Gumatshi tipu ja Ukraina vahel) on see tõene, paraku Optimalnõilt Ukrainale saamiseks tuleb ca tund vähemalt 2A tasemel sudida, kas üle kaljutipu ronida, või laskuda Gumatshi liustikule ning seejärel tõusta idast Ukraina sadulale. Optimalnõi tundub kunstlik kuru olema, mille mõte oleks vaid Adõlsu orust veidi lühem tõus Gumatshi tippu. Kuru ületamine oleks otsitud, miks mitte siis Gumatshi? Ukraina on loogiline kuru, millelt saab tõusta Tshegeti tippu. Kuigi ida poolt vaadatuna on nad üsna kõrvuti, sealhulgas vältivat Optimalnõi Ukraina bergshrundi, on nendele kurudele tõus läänest väga erinev (Optimalnõile otse Ida-Dzhantuganilt üles, Ukrainale Lekzõri liustikult).
9.juuli.
Kell 10 asuvad 6 meest teele Tsheget Tau tippu. (Mitte segi ajada lihtsalt Tshegeti nime kandva Terskoli lähedal oleva mäega, kuhu viib ka köistee.) Et marsruut kulgeb põhjaribil, siis lumeolud ei sõltu hommikupoolikul eriti päikesest. Esimene keerulisem lõik tuleb kohe peale horisontaalse kururibi ületamist. Nõlva järskus ulatub 50-60 kraadini, läheme firnil ja lumel, vahepeal kaljude vahel lumes otse üles. Ets teeb ees jälgi. Enne õlga nõlv laugeneb ehk 40 kraadini (1 tund kurult). Varem fotodel ja kurult luurates tundus, et sellega peaks pool (ja raskem osa) teest läbitud olema. Nüüd algavad harjad, ümaramad ja teravamad, järsk jäänõlv karniisiga paremal, kaljunõlv paremal. Koheva lumega karniisile minna ei julge, meeter karniisi servast paremale on aga nõlv juba järsk. Kohati on hari tõesti terav, märksa teravam kui Gumatshil. Harjal on mitu valetippu ning kokkuvõttes hari palju pikem ja kõrgem, kui varem paistis. Üks harjalõik (millele nööri viib välja Jürka) on vähemalt samaväärne tõusu alguse järsu nõlvaga. Tippu (4102 m, 2B) jõuame 3 tunniga, vahepeal on ka vaateid, kuid tipufoto hetkel oleme pilves. Laskumine on peaaegu sama aeganõudev, 2,5 tundi, julgestust tuleb rohkemgi teha. On tähelepanuväärne, et tipu tegi ka 15 aastane Madis Pukkonen, kellele on see Norra ja Dolomiitide järel kolmas matk.
10.juuli.
Öösel sajab midagi ning müristab. Mart on kuruharjal välja otsinud koha, kust kõige lihtsamalt kuruvisangu ja all haigutava kopsaka bergshrundi ületada saab. Laskume mõnikümmend meetrit üheaegselt, siis paneme 40 m tuginööri, mis ulatub parasjagu üle lõhe. Lõhe ülemiselt servalt tuleb alumisele hüpata, mõned käivad sealjuures ka lõhes ära (muidugi, nööri otsas pendeldades). Nööri toob alla Jürka, ilma kotita ja kahe kirkaga. Edasi on veel laveerimist paari hästi suure ja peaaegu tervet nõlva läbiva lõhe vahel. Alul paremale, siis vasakule, mõned väiksemad lõhed on laviinikoonuseid täis. Edasi jõuame Gumatshi kuru tasemele (Gumatshile viib lauge firninõlv vasakule-üles), siitmaalt ühtib tee Gumatshi kuru rajaga. Üks venelaste grupp tulebki üles. Gumatshi ülemisest jäämurrust möödume paremalt (võimalik oleks ka päris vasakult), see sisaldab järsu firninõlva (kuni 40 kraadi), kust laskume kolmes taktis. Edasi toimub kokku 1,3 kilomeetri kõrgune laskumine liustiku vasakul serval, siis moreenidel, oinapeadel. Peagi hakkab palav – tuleb paar kihti riideid vähemaks võtta. Edasi vaimustume lilledest ja liblikatest. Adõrsu orulammile rajatud piirivalveaedikus peedistab meid muidu laheda olemisega piirivalveboss – et miks koopiad ja mitte originaalload. Alles Ullu Tau laagris päästab meid sanktsioonidest autoriteet Porohnja, et jah, load on tema kirjutatud ja õiged. Ööbime laagri kõrval metsas kümnete teiste telkide keskel.
11.juuli.
Kuivatame veel viimast märga ja kella 11-ks sätime end, nagu kokku lepitud, laagri värava ette autot ootama. Ootame 2-3 tundi, Verhnii Baksani sõidame autokastis. Org on siin muljetavaldav ja selijälgede tõttu alati huvitav olnud, kuid enamus grupi liikmeid on seda teed juba varem korduvalt sõitnud või kõndinud. Verhnii Baksanis ootab meid varem kokkulepitud ajal buss, mille pagasiruumist otsime välja moona järgmise seitsmepäevase matkaetapi tarvis. Kell pool neli läbime asula ja alustame tõusu kohe risti Adõrsu vastas olevat Kõrtõki orgu pidi. Ees ootab Elbrus, kuhu siitmaalt on 4,1 kilomeetrit (ja vahepealsete laskumiste-tõusude tõttu natuke veelgi rohkem) kõrgusevõttu – ja ei mingit köisraudteed! Umbes kolme tunni pärast jääme Dzhugurtau külgoru juures karjahüttide juurde laagrisse. Lambad liiguvad omasoodu üles-alla. Suslikud piikusvad. Öösel möiratab pull kohe telkide läheduses.
12.juuli.
Olime loobunud ühe variandina plaanitud paralleelsest Sõltrani kuru variandist kaalutlusega, et enne Elbrust endid mitte liiga ära väsitada. Peamegi puhkepäeva, esimese meie matkal. Jürka ja siis ka Ets ja Madis lähevad siiski mõnetunnistele radiaalidele Kõrtõki vasakkalda nõlvadele ja harjadele, Ülo piirdub lühema pildiretkega, mõned võtavad lihtsalt päikest. Vahepeal ratsutavad ligi paar karjust, püss õlal. Üks purjus tüüp on eriti tüütu. Kuuleme siiski, et eestlased on siin heas kirjas. Karjused teavad Dudajevist ja ta lesest, Tartust, balti päritolu siidisukkadega nais-biathlonist-snaipritest. Seda legendi kuulsime meile hoopis ebasoodsamatel asjaoludel ka 5 aastat tagasi Min Vodõ miilitsajaoskonnas läbiotsimisel.
13.juuli.
Mööda traktoriteed ja häid radu liigume terve päeva orgu pidi ülespoole. Org on roheline ja ilus, vahepeal paistab Elbruse idatipp. Ööbime vana proovikaevanduse rusude vahel umbes 3200 m kõrgusel. Jürka käib õhtul juba ka kurusadulal ära.
14.juuli.
Lumesajus tõuseme kurule, see ei ole aga varem plaanitud Dzhikaugengözi kuru (mis peaks olema oru lõpu kolmest sadulast vasakpoolsem), vaid Balõki ehk Kõrtõki kuru (1B, 3550), keskmine kolmest. (Selle kuru raskuseks annab nii 1982 kui 2005.a. Elbruse kurumarsruutide raamat 1B*, 1990.a. klassifikaator 1B.) Tänu traktoriteele on Subashi poolt sinna tõus justkui loogilisem ja lihtsam. Kurult laskumine on aga veidi kõrgem, rususem ja teeb pisut suurema ringi Elbruse poole minekuks. Kurult laskumise ajaks klaarib ilma enamvähem ära. Nn Dzhikaugengözi lumejärv oma liustikusoodega meile probleeme ei valmista, sest on veel hommik. Suundume Atshkerjakolski laavavoolu allotsa suunas, möödume sellest ning tõuseme rusuvööle kaarega lääne poolt. Leiame kenad platsid u. 3800 m kõrgusel järvekese lähedal, kahjuks täitsa laavavoolu allotsas. Eduard, Madis, Ülo ja Jüri on valmis kohe järgmisel varahommikul, kui ilm vähegi lubab, tippu üritada, ning panevad tõusuvarustuse valmis. Jaan, Mart ja Killu eelistavad päeva enne aklimatiseeruda.
15.juuli.
Kell tirisebki kella 1 paiku, kuid paraku on väljas väga vali tuul, mis tegelikult tõusis juba õhtul 10 paiku. Hommikuks on tuul veidi vaiksem, kuid mäe ülemine ots on siiski pilves. Suundume ca 9-10 paiku aklimatiradiaalile (ka Jaan ja Killu, tipumõttest loobuvad Ülle, Heli ja Mart). Umbes 2,5 tunniga jõuame umbes 4500-4600 meetrile, kus lõpeb üks selgestieristuv laavavoolu lõik. Selle tipus on (tuulised) telgiplatsid. Meie platsid on kardetavasti liiga all (tippu 1,8 km tõusu ja üsna pikk tee), optimaalne oleks ehk olnud ca 4000-4200 peal. Jaan ja Killu pöörduvad tagasi, teised luuravad natuke (Ülo ja Jüri kuni 4800 m-ni) siitmaalt järsenevat firninõlva. Jürkal on kaasas kogu varutus mõttega kohe tippu edasi minna, kuid hiline aeg, tipp endiselt alates ca 5000 meetrist pilves ja teiste mittetäielik valmisolek varustuse mõttes sunnib kõiki tagasi pöörduma.
16.juuli.
Ärkame eilsega võrreldes hiljem, umbes poole kolme paiku. Pool viis väljuvad Jaan, Ülo ja Jüri otsmikulampide valgel. Eduard ja Madis, kes on niikuinii kiiremad liikujad, otsustavad päikesetõusu ära oodata ja tulevad tund hiljem järgi. Ca 2,5 tunni pärast u. 4500 m kõrgusel arvab Jaan, et ta edasi ei lähe. Ülo saab enda kätte Jaani GPS-i. Ets ja Madis mööduvad Ülost ja Jürist u.4800 m peal, nad ronivad kassideta rusust-lumist laavavoolu ülemist lõiku pidi, Ülo ja Jüri kassidega laavavoolust paremal firninõlvadel sikk-sakis. Ülo ja Jüri põikavad paaril korral kividele puhkama, shokolaadi sööma ja GPS-i lugemit võtma. Et kivide servas on sulamise tõttu jäisem vöönd, võtab see protseduur natuke aega. Hiljem, tipueelsete kaljude juures panevad ka Ets ja Madis kassid alla, seda sunnivad paar jäist lõiku. Suure (viimase) iseloomuliku kaljuseina all (ca 5500 m) tuleb vasakule keerata ja pika lauge traaversiga idatippu minna, mis asub tipuplatoo kaugemas servas. Siin saavad tipust tulevad Ets ja Madis ning tipupoole minevad Ülo ja Jüri uuesti kokku. Tipus (5621 m, 2A), kuhu jõuame enne 12-t, on väga vali tuul. Et nähtavus on hea ja taevas selge, siis allatulekuga väga ei kiirusta. Telkide juurde jõuame kell 15.20, seega veidi vähem kui 11 tundi peale hommikust väljaminekut. Eduard ja Madis käisid tipus umbes 8 tunniga. 11 tunnist kulutasime istumiste ja kasside sidumiste-ümbersidumiste peale kokku ehk umbes 2 tundi. Peale tipust naasmist valutab kõigil pea, mis mõne tunni ja tableti pärast möödub. Jüri on nüüd Elbrusele tõusnud kõigist neljast küljest, Ülo kolmest (traavers läänest lõunasse 1983, lõunast 2000, idast 2005), Eduard kahest küljest (enne lõunast 2000.a.) ning 15-aastane Madis jõudis peale Gumatshi ja Tsheget Tau nüüd ka Elbruse tippu. Kokkuvõttes oli valdavalt ilus ja selge ilm, ehkki puhus üsna vali (tipus väga vali) tuul. Hiljem selgus, et samal päeval pöördusid Nipernaadi-grupi liikmed paarsada meetrit enne läänetippu just tuule tõttu tagasi. [ Vt. ka Jüri kirjeldust]
17.juuli.
Matka eelviimasel päeval on plaanis laskuda üle Terskoli kuru Terskoli orgu ja ööbida ca tunni-paari kaugusel Terskoli asulast. Paraku algas juba öösel torm, mis vahepeal toob märgi sademeid, siis äikest ja lõpuks ööpäeva kestva lumesaju ja tuisu. Kuigi vahepeal annab Jaan korralduse asjad telkides minekuvalmis pakkida, et nii kui ilm vähegi lubab, astuma hakata, eriti võimalust astuma hakkamiseks ei tule. Terve päeva ja järgmise öö mattume kasvava lumekihi alla. Teeme päeva jooksul telgi tamburis vaid ühe poti vesist tatraputu ja ühe tee. Olukord muutub õhtuks kriitiliseks, sest jäänud on vaid üks päev, et laskuda lõherikkal liustikul 1,8 kilomeetri võrra alla orgu. Veel päev viivitust jätaks meid maha nii Künnapi bussist, rongist, kui ka viisatähtaegadest.
18.juuli.
Õnneks on hommikuks torm vaibunud, tõusva päikese punastes kiirtes kaevame kiiruga välja telgid (sealjuures on Etsi telk üsna räbaldunud) ning ilma söömata asume kohe alla minema – soodne ilm ei pruugi kaua kesta. Äkki viskab Madisel pilt eest – ilmselt kõrguse, väsitava matka, veepuuduse ja nooruse koosmõjus. Ilma kotita saab ta siiski seongusse pandud. Algab närvesööv minek jääväljadel, kus on värske lume alla peitunud lõhesid. Korra saab ees läinud Mart poole keha pealt tagasi, natuke hiljem kaob aga seongus keskel liikunud Jaan liustikupinna alla. Õnneks peavad nöörid ja sõlmed ning Jaan tõmmatakse peagi praost üles. Iriku liustiku ülemisse tsirkusse laskudes on lõhesid rohkem, siis tuleb tsirkuse teises servas taas tõusta, et lõpuks Terskoli kurule (3600, 1B*) jõuda. Kuru töötab kahte pidi: jääväljadelt orgu ja Iriku orust Terskoli orgu. Peale kurusadulat võime kergemini hingata, nüüd on vaid lumeväljad, allpool järsk oinapea-astang ja roheline org. Ilus ilm püsib, vaated nii peaahelikule kui Elbrusele on kuldsed. Enne alla orgu laskuvat astangut teeme sooja söögi (niisiis hommikusöögi), kuivatame märgi riideid. Madis on juba täiesti OK, nagu poleks midagi juhtunudki. Terskoli jõuame kella 3-4 paiku. Künnapi rahvas pakib juba oma laagrit kokku. Meie käime saunas, kus on soe leil, kuid täiesti külm vesi. Juhtumisi on ka Ülo sünnipäev, mille puhul võtame juba õhtupimedas napsi. Künnapi lõpuõhtule, mis on Tshegeti küla „Edelveiss“-restoranis ja kuhu ka meid on kutsutud, kahjuks ei jaksa minna.
19.juuli.
Künnapi rahvas sõitis öösel kohe peale pidu minema. Meile on hommikuks organiseeritud mikrobuss, mis meid rongile peab viima. Et tundub mõni tund vaba aega jääma, laseme end Min.Vodõ asemel Pjatigorskisse viia. See on palju meeldivam linn: mineraalveepaviljonid, Lermontovi kohad, kuurortarhitektuur, plaadipoed… Vahepeal on kohutav äikesevihma ja –rahe valing, mis halvab trammiliikluse. Tänavatel voolavad jõed! Elektritshkaga Min Vodõsse jõudes selgub, et teine eestlaste grupp (kellega me koos rongis ka tagasi sõidame) on miilitsale vahele jäänud – täpselt nagu 5 aastat tagasi meid peedistati. Peterburi rong läheb õhtul kell 7.
20.juuli.
Meelt aitavad lahutada külalislahke (ja rikkalike toiduvarudega) Tallinnas resideeruv vene mammi ning purjus jota-paar, kes regulaarselt lavatsilt vahekäiku uriiniloiku kukuvad.
21.juuli.
Rong küll hilineb ca pool tundi, kuid ometi jõuame Balti vaksalisse bussi peale (ja enne seda ka vaksali turu toidulavkasid külastada). Tallinna buss väljub kell 16.45, Tartu oma pool tundi hiljem. Narva bussijaamas oleme taaskord koos, sest suurema (kahekordse) Tallinna bussi kogu pagasi piiril maha- ja pealelaadimine võtab rohkem aega, lisaks tõsteti piiril maha puudulikult vormistatud dokumentidega kodanikud. Igatahes oleme umbes südaööks kodus.
[Tagasi Kaukaasia avalehele]