Neli talvist jooksu 2014/2015; 26 maratoni täis!*

*Lisatud kõige all 31.01.2015: Tondiraba sisemaraton.

Olen viimastel aastatel hooaja lõpuks ikka paar talvemaratoni teinud. Erilist vormi küll pole, kuid samas puudub ka vajadus head aega kirja saada. Kõik sõltub lumest ja libedusest. Pulleritsu-diskussiooni vaimus öelduna - selline pehmomaso värk. 4. heategevuslik Pääsküla Rabamaraton 23.novembril 2014, elagu Ain-Ivar Tupp!, tõmbas kokku ligi 100 jooksuhullu. Kui seni oli maa must püsinud, siis päev enne seda jooksu sadas maha korralik lumekiht. Metsa ja raba vahel kulgenud 4,2 km ring oli üleni lumine. Sedamööda kuidas 100 jooksjat juba mitmendat korda trassil trampinud, lisaks koerapissitajad, muutus rada kivikõvaks ja järjest libedamaks. Üle poole distantsist läks mul Indrek Tikva varjus umbes 3h 45min lõppaja tempos, kuid lõpupoole kahanes jõud ja motivatsioon, aeg 3.55. Polegi väga paha, arvestades et see oli mul seni absoluutselt libedaim maraton. Võitja Ranno Erala aeg neis tingimustes suurepärane 2.43. Vaatasin üle oma jooksutossud. Need olid küll Gore-tex talvebotad, kuid suht tavaline tald oli paari aastaga ikka täiesti siledaks kulunud. Rabamaratonil olnuks ideaalsed IceBug’id või analoogsed naeltega asjandused. Üldjuhul tuleb siiski ka talvel arvestada vahelduva aluspinnaga – jääd, lund ja asfalti. Niisiis ostsin talvejooksudeks Salomon CS3 ilma naelteta versiooni, mille nakkumine uuest peast siiski väga hea. Pärast maratoni ühe nädala ei jooksnud sammugi ja teisel nädalal tegin kaks kerget 7 km jooksu (ning üle 6 aasta jälle ka spordimeditsiini koormustesti paketi).

Tulemused

talv1
Kui võimalik, siis anti selline number, mis ütles mitmes maraton käsil. PS, vaadake ka järgmise pildi (kahekohalisi) numbreid...

talv2
Oodates starti; riietuse stiilinäide Laurilt (paremal)

Vändra Mispo talvemaratonile 6.detsembril (elagu Joel Tints!) registreerusin hommikul kohapeal. See oli samuti ausa talvemaratoni nime vääriline. Vahepeal ärsaulanud lumi asendus maratonihommikul (vähemalt Vändras) mõne miinuskraadi ja kerge lumesajuga. Teed olid kohati üsna libedad, kuid Vändra alevi vahel keerutav 7,03 km ring väga libe polnudki. Osavõtjaid jälle ligi 100, sealhulgas paljud Lätist, Venemaalt, mõni Urvastest, Kükametsast jne. Selline sõbralik internatsionaalne seltskond. Mina polnudki varem Vändras sees käinud ega sealseid vaatamisväärsusi kaenud. Start anti staadioni kõrvalt. Taas hoidsin üle poole rajast 3h 45min lõppaja tempot, ei teagi mispärast. Lõpp vajus küll pisut ära, 3.50. Libe oli vaid kohati, paljudele tänavatele oli graniitkillustikku puistatud. Mu uued jooksutossud pidasid muidu hästi, kuid pesuruumis avastasin, et suure varba küüs on tumesiniseks tõmbunud. Mis seal ikka, kaks nädalat aega haavu lakkuda.

Mõned eriti hullud jooksuhullud jäid Vändrasse ka pühapäevaks ja tegid 7.detsembril otsa ka teise maratoni! Mina sain õhtul Tallinnasse, Tarvo võttis auto peale. Samuti oli seal Villu ja üks neiu. Veidi aega vaikides sõidetud, küsis neiu, et mida me jooksime. Kolm meest vastasid uhkelt, et muidugi maratoni! Oo, ja mis ajaga? Noh, kõik umbes ühtemoodi, 3,49, 3.50 ja 3.51. Ja mida Sina jooksid, kas poolamaratoni? Eei, maratoni, ütles neiu, see oli ta elu esimene maraton. No tubli! Ja mis ajaga? 3.29. ?-?-? (meestel häbi nägu ees). Neiu selgitas, et ta on siiski kestvusalasid, täpsemalt, maastikuratast teinud ja see jooks oli tal nagu treeningu eest. Üldiselt ta praktiliselt ei jookse, Vändras oligi ta elu esimene maraton, kuid enne on ta teinud 100 km ultra Haanjas ajaga alla 11 tunni! ??-??-?? (Hiljem polnud raske protokollidest leida, et teekaaslane Greete on Eesti üks parimaid ja lootustandvamaid maastikurattureid.)

talv3
Vaikne hetk
Jan-O
Jan Õiglase foto trassi keskosast
talv4

talv5

Vändra tulemused

Jan Õiglase fotod

20.detsembril Stamina Vana-aasta heategevusmaraton Rocca al Mares:

Meie hooaeg sai punkti Vana-aasta maratonil, mille heategevsulik osa läks Hille Tänavsuu vähiravifondi. Kolmest kahenädalase vahega joostud talvemaratonist oli see kõige vähem talvine. Novembri lõpust saati oli talv vähikäiku teinud ning maa must mis must. Soodne prognoos tõmbas starti 163 maratoonarit. Oleme jooksnud sama rada ka kahel eelmisel aastal ning ring tuttav. Läbida tuleb Rocca-al-Mare tänavatel ja kergliiklusteedel viis 8,44 kilomeetrist ringi. Minususuguse jaoks oli hea orientiir 45 minutit ringile (5.20 kilomeetritempo), mis andnuks 3:45 lõppaja. Ega tunne väga käbe polnud, hoidsin esimesed ringid gruppi, mida vedas Indrek Jürgenstein ning mis liikuski väga täpselt 45 min ringiaja tempos. Mingi hetk läks asfalt natuke libedaks. Ehkki õhutemperatuur oli pluss 1-2, siis taeva ajutine selginemine tõi kaasa maapinna kiirgusliku jahtumise alla nulli. Hiljem läks rohkem pilve, hakkas sadama väikest vihma või kruupe ning libedus kadus. Välja tuli vikerkaar. Seega olid jooksutingimused suht head ning ka ilusad. Eelviimasel ringil lagunes punt. Viimasel ringil terendas mu ees värvikirev Marika Roopärg, kes tegi üllatavalt head jooksu. Ma lähenesin talle küll tasapisi, kuid mingi pooleminutine vahe jäi ikka lõpuks sisse. Tempot suutsin seekord hoida päris hästi, vaid viimane ring tuli minuti aeglasem, lõppaeg 3:46:38. Marika parandas isiklikku vist ligi 10 minutit. Katkestas 17, lõpuni vedasid end 145 jooksuhullu.

Võitja Tõnu Lillelaidi aeg 2:35 (rajarekord), järgnesid Kaupo Sasmin ja Kristo Reinsalu. Naistest võitis - kui Luiged ära lõunamaal - uus komeet Anu Teppo (3:07:07), ajakiri Jooksja viimase numbri kaanetürduk. Järgnesid Mari Boikov ja Elin Ilves. Ülle tundis ennast pisut haiglasena, kuid kahju oli kena ilma ja hääd üritust hukka lasta. Täitsa normaalne aeg 4:46:09. Üllel oli see aasta kuues ja kokku 22. maraton. Mina jõudin väikese juubelini - sellel aastal seitsmes ja kokku 25.maraton. Esimesed maratonid kõik olid suhteliselt rasked, mida aeg edasi, seda kergemaks on läinud. Organism harjub. Muidugi, kuskiltmaalt hakkab vanadus üha enam mõjuma. Või ehk ongi see jooks, põgenemine vanaduse eest? Sageli tunnen, et olen väsinud ja vana ja haige, vaat et paras surma ootama jääda. Siis aga jooksen heas usus järjekordse maratoni - ja vaatan et asi polegi veel nii hull. Kokkuvõttes võib öelda, et oli hea aasta. Isikliku rekordi parandus Pekingis (3:29:28), hästi läks ka aasta ainus poolmaraton Rakveres (1:35:08), Viljandi järve ring 51:12. Ja mis kõige tähtsam - aasta õnnestus mööda saata vigastustevabalt. Eks meie eas ikka annab aeg-ajalt siit-sealt tunda, kuid eelmise aasta põlveprobleemi olen suutnud kontrolli all hoida. Üks nipp selleks on võib-olla mitte joosta pärast maratoni vähemalt kuus päeva. Taastuda tasapisi ja mitte forsseerida treeninguga üle. Ma ei jookse enam ühelgi kuul üle 170 kilomeetri ning ideaalis ülepäeva treenides teeb see vaid 3-4 tervisejooksu nädalas, ja vahetevahel veelgi vähem, näiteks kui maratone on tihedamalt. Siis mahub kahe nädala sisse vaid kolm kerget taastavat jooksu. Vormi sellega loomulikult ei paranda, kuid mingil omal tasemel tiksuda võib küll. Mu selle aasta kuukilometraazhid jäid tagasihoidlikult vahemikku 71 (veebruar) kuni 165 (juuni) ning ometi on aastasumma (umbes 1560 km) mu elu suurim. Tähtis on järjepidevus ja hoidumine pikkadest sunnitud jooksupausidest. Enesekriitikana võin lisada, et muud trenni teen minimaalselt, kuid meeldib kõndida jala. Hea aasta oli ka Üllel. Isikliku rekordi parandus Tallinnas (4:27:12), normaalne Rakvere öö-pooliku aeg 2:03:36. Talle talvemaratonid väga ei meeldi, nii et tõenäoliselt jääme kevadet ootama.

Stamina vana-aasta jooks; tulemused


va1

va3

* Lisatud 31.01.2015.
Eks need talvised jooksud on kõik ühed napakad jooksud. Traditsiooniliselt algab maratoonari jooksuaeg kevadel ja teine pesakond medaleid hautakse välja sügisel. Kuid jooksuhulludel-maratonikogujatel peab püss kogu aeg laetud olema. Mina oma 7 maratoniga aastas vist veel nende hulka ei kuulu. Või ehk siiski? Osalemine sisemaratonil Tondiraba jäähallis, jah, sellessamas, kus Edgar trikke tegi, on juba diagnoos! Esmapilgul tundub ikka väga tobe tegevus olema, et 243 meetrist ringi läbida sisetingimustes 173 korda! Pea hakkab ringi käima, kere on pidevast kurvisolemisest viltu jne. Aga mäletate, kooliajal, kui talvel kehv ilm ei lubanud väljas palli taguda või suusatada, siis oli ju kehka tunnid kooli võimlas. Nii et kehva ilma talvemaratonina läheb see jooks justkui arvesse küll. Teiseks meenub üks dokfilm Eesti lugude sarjas, "Ultravennikased", kus perekond Vennikas läheb talvel Soome mingile ultrajooksule, ja see 24 tunnine jooks toimub samuti mingi spordihoone koridore pidi. Asi siis see 3-4-5 tundi tiirutada.

Loomulikult oli tegu sügavalt jooksuhullude üritusega, millesarnast Eestis küll keegi varem näinud ei olnud. Eesti esimesel sisemaratonil oli stardis 49 napakat. Urmo Raiend oli tubli orgunni teinud. Reportaazhi tegid kaks telekanalit. Ringiaegu nägi pidevalt tabloolt (ja championchip.ee lehelt on-line), jooki võis haarata millal tahes. Igaüks sai jooksuks üles anda ka kaks lugu, mida siis esimeste tundide jooksul kõlaritest mängitati. Meie lood olid Telstar (Bill Frisell), Walk on the Wild Side (Lou Reed), Melodia del Rio (Ruben Gonzales) ja Last Train Home (Pat Metheny). Tõuse polnud, libe ei olnud. Aga jah, kuidagi viltu kiskus see värk küll. Üks probleem, mida alul kartsin, oli jooksudistants. Ilmselgelt ei saa pidevalt optimaalset ringi joosta. Aga juba 1 meeter raadiuses korda pii korda 173 ringi annab üle poole lisakilomeetri. Olin enda jaoks välja raalinud umbkaudse ringiläbimise aja 1:16, mis annaks lõppaja umbes 3h 40min. Arvasin et oleksin selleks suuteline, ikkagi mõnes mõttes "ideaalsed" olud. Ei osanud aga arvata, et see jooks nii raskeks kujuneb. Juba algusest peale oli raske 1:16 ringiajas püsida ning alates 30 kilomeetrist langes tempo drastiliselt. Jooksu keskmine pulss jäi kahjuks väga madalaks. Pidev kurvis jooks küll pead ringi käima ei võtnud, kuid jalgadele mõjus laastavalt, eriti sisemisele põlvele. Ka krambipoeg hakkas lõpus tekkima, mida tõrjusin magneesiumi ja laualt kahmatud soolaga. Krampe esineb mul muidu väga harva. Olin vist valinud ka ebasobivad, kõva tallaga jalatsid, mis betoonil tegid plätt-plätt. Mida veel raske tunde õigustuseks öelda? Pärast jooksu mõõtsin kaasavõetud termomeetriga õhutemperatuuriks 20 kraadi, paljuvõitu. Ning tõepoolest oli trassil pisut vähe ruumi ning sisemise ja kahe välimise "raja" vahel laveerimine lisas nii väikse ringi puhul kogudistantsile julgelt kilomeetri. Sedamööda kuidas kiiremad lõpetasid, läks ka jooks lahedamaks, kuid kontakt ümbritsevaga muutus hämaramaks... Igatahes oli üks uutmoodi kogemus - aga hea et otsa sai. Võitis Martin Sagaja suht tagasihoidliku ajaga 3:08:33. Teine Rain Seepõld, kolmas Lauri Valdmaa. Minu aeg 3:57:18 on viimase 9 maratoni aeglaseim. Hämmastav. Ülle aeg 4:54:07 pole kah kiita, kuid see andis talle siiski naiste arvestuses poodiumi- ehk kolmanda koha! Üllel täitus 23-s maraton, minul 26-s. Janek Oblikas isiklikult andis enne starti Marathon100 poolt üle Leili Teeväljale 100 maratoni läbimise medali ja mina sain 25 maratoni medali. Poisike veel. Lahkusin longates, aga õnnelikuna...

Tondiraba maratonist Stamina lehel, selahulgas TV klipid

Championchip tulemused

Marathon100 uudis

talv1
Heiki Rebase foto (Sportfoto/ Sportos)
talv1

talv1

talv1

Ü.S.