2015.a - üksteist maratoni tehtud


11

2015 oli jooksude poolest hea aasta. Läbitud sai üksteist maratoni. (Kokku hetkel 36.) Kuigi ükski neist ei jõudnud eelmise aasta tipptulemusele (3:29:28) lähedalegi, siis kaks jooksu ajale 3:38 (Vändras ja Viinis) on minusugusele mittesportlasest vanamehele täiesti piisav. Rahulolu valmistas, et kõik need 11 maratoni läksid alla nelja tunni suhteliselt kitsasse vahemikku 3:38 kuni 3:57, keskmise ajaga 3:49 kanti. Kuigi suvel olin kimpus väikese lihasetraumaga, ei olnud jooksupaus pikk ning sain ettevaatlikult valu trotsides ka kaks probleemset jooksu ära teha, ning mis veel tähtsam, terveks jääda. Aasta viimane maraton oli 20.detsembril Stamina Vana-aasta heategevusmaraton. Heategevuslik osa toetas seekord toda liikumisvõimetuks jäänud meest, kellest ka Pealtnägija rääkis. Korraldus ja rada juba eelmistest kordadest kenasti sissetöötatud. Maratoni osavõtjaid ligi 170, lisaks umbes 90 teatemaratoni võistkonda. Just teatemaratonis osales mitmeid omaaegseid ja praegusi spordikuulsusi. Joogipunktis ulatas joogitopse kätte Raul Olle isiklikult. Olin sellel maratonil neljandat korda. Esimene kord oli -10 kraadi pakast, lumi ja tuul, kuid sealt edasi on see olnud üks soojemaid "talvemaratone". Isegi kui kuu aega varem on Rabamaratonil või Vändras lund sadanud, siis Rocca-al-Mare jooksu ajal... mnjah, oli seekord lausa 11 kraadi sooja! Kuna tegu oli ikkagi nagu talvemaratoniga, siis sai justkui kohusetundest natuke üleriietatud. Tegelikult oli ilm üsna keeruline ja vahelduv, puhus tuult ning sadas vihma. Niisiis sai koos kena medaliga ka hunnik vesiraskeid riideid koju tassitud. Rada on hea ja kiire. Jooksin üsna stabiilse tempoga, viie 8,44 km ringi ajad (ja keskmised pulsid) olid järgnevad: 0:46:30 (130) 0:45:50 (135) 0:46:08 (139) 0:46:19 (147) 0:45:29 (157). Pulss kasvas, tempo oli laias laastus sama, koht paranes. Lõppaeg 3:50:15. Täitsa okei, arvestades et viimased kolm maratoni on mul joostud kahenädalaste vahedega. Tihedamini mina ei jookseks. Igati kena punkt jooksuhooajale. Ja nagu öeldakse laulus, ilus oli, sest kole oli möödas... Võitja Tõnu Lillelaid 2:38:11.

Tulemused.
Uudis Marathon100.com lehel.

Eelmised kaks: 21.novembril oli Pääsküla rabamaraton, heategevuslik. Aasta tagasi oli samal ajal sügav talv. Sellel aastal piirdusid ilmataadi viperused kerge lörtsisajuga. Ei teagi mis on kergem, mis raskem, kas lumine ja libe rada või porine ja libe rada. Teha tuli kümme 4,22 kilomeetrist ringi. Minu ajaks kujunes 3.56.30. Ei olnud kerge. Ülle kolmeteistkümnendal kilomeetril kukkus ühel mudajuurikasel kohal (kus rada suurest poriloigust kaarega möödus) ja nii õnnetult, et venitas või rebestas kergelt reielihast. Aga piisavalt, et katkestada. Tema skooriks jäi sellel aastal kuus maratoni. Kaks nädalat hiljem ehk 6. detsembril olin seega Vändras Mispo talvemaratonil üksi väljas. Selles mõttes mitte üksi, et maratoonareid oli umbes 60. Maraton peeti samal rajal ka 4. ja 5.detsembril ja leidus selliseid, kes läbisid maratoni kolmel järjestikusel päeval jutti. Minul piisas ühest. Ilm ei olnud justkui hea. Stardis tibutas vihma ja tuult oli 10 m/s. Tegelikult oli see ju täpselt selle sügistormi aeg, mis Pärnus vett kergitas kriitilise 165 cm peale ning jooksu ajal oli merevee tase veel 140 cm ringis. Sisemaal maru siiski nii kõva ei olnud. Lisaks puhus 7,04 kliomeetrisel ringil tuul vahepeal ju tagant ning vahepal vastu. Kokkuvõttes oli see ikkagi kergem jooks kui Pääsküla rabas. Korraldus traditsiooniliselt kena; palju osavõtjat Lätist ja Venest. Aeg tuli 3.51.03. Ringide kaupa 38:33 38:43 37:50 38:05 39:28 38:24.

Pääsküla maraton
Mispo maraton

13.septembril 2015 toimus meie koduse maratonikalendri tähtsündmus SEB Tallinna maraton. Lõpetanuid maratonitrassil umbes 1823, poolmaratonis 3127 ning lugematul arvul teistel distantsidel esinenuid. Kuigi võib kiita küll suuri ja kuulsaid välismaratone, küll pisikesi-armasaid nishimaratone, kuid Tallinna maraton on ka ikka kuidagi eriline. Kena rada, vaat et garanteeritud hea ilm ja "koduseinte" toetus - no ei saa sellele üritusele mütsiga lööma minna! Eesti jooksjate "laulupidu"! Neli nädalat pärast Helsinki maratoni kulgesid mul suuresti etteantud rada pidi. Alul puhkusenädal, siis kaks nädalat koormuse üleskruvimist ja viimane nädal jälle kergem. Õnneks on säärelihase traumake möödanik ning oli võimalik vast umbes 110 treeningkilomeetrit maha joosta (aktiivse 3 nädala jooksul). Eeldasin oma lõpuaega 3:45-3:50 vahele ja nii ka läks. Esimese ringi hoidsin 3:45 tempomeistri gruppi umbes 100 m kaugusel nägemisulatuses. Pulss ütles, et küllap kestab lõpuni ära. Teisel ringil püüdsin algatuseks 3:45 grupi kinni, et vahepeal tuulevarju saada. Tempomeister Andrus Rüütelmaa, karvane nagu Forrest Gump, vedas oma gruppi kindlajalgselt soovitust minut-kaks paremale ajale. Teisel ringil hakkas mul sama tempo juures pulss tasapisi kasvama ning Russalka juures umbes 37 kilomeetril saabus jätkusuutlikkuse lagi ning ma lasin grupil taas minna. Ma ei jäänud siiski väga kaugele maha, lõpuaeg 3:45:37, teine pool umbes 1,5 minutit aeglasem kui esimene. Lõpetasin hea enesetunde ja tervete jalgadega. Väsinud - muidugi, aga selline rahulolu väsimus. Tegin enda kohta suht keskmise jooksu, kuid arvestades et see oli mul jooskval aastal isegi 12s või 13s maraton (oleneb kuidas aasta algus- ja lõpp-punktid valida) ning tervis jäi korda, siis super! See jääb mul ilmselt ka maksimumiks. Nii tihedalt maratone teha pole lihtsalt jätkusuutlik, sest trenni jaoks jääb väga vähe võimalusi. Ülle selle aasta kuues maraton oli napilt ka (senise) aasta parim: aeg 4:38:46, kuid eelmise aasta tähetundide vastu me kumbki siiski ei saanud. Ah - kes või mismaalane võitis? vaadake teistest kajastustest. Samuti seda, milline Guinnessi rekord püstitati.

Tallinna maraton

15.augustil toimus Helsinki City maraton. Osavõtjaid pikal trassil umbes 4000. Olin sinna registreerunud juba sügaval talvel (ühe põhjusena - Helsinki maraton ja Flow festival langesid 2015.aastal samale nädalavahetusele:) ning nüüd pidin raskest olukorrast kuidagi välja tulema. Raske olukord oli eelkõige seotud säärelihase vigastusega. Mõned päevad pärast südasuve oli säär nati sinine ja nati paistes. Valulikkus hakkas tasapisi kahanema. Sain abi ka spordimassaazhist, mis esimesel seansil piirdus pigem olukorda hindava kompamise ja lümfiringet soodustava silitamisega. Mõned korrad hiljem vajutati ja harutati lihase spasmi-sõlmi juba jõuga lahti. Rebestust vast õnneks ei olnud. Kaks nädalat hiljem tegin ettevaatliku lühikese jooksu. Kui lihas paari kilomeetri möödudes kangeks läks, siis kõndisin veidi. Kokku mahtus Helsinki maratonist lahutava viie nädala sisse seitse kerget jooksu (a 4 - 9 km) ja neli massaazhi. Vähevõitu. Kuid ilmselt siiski piisavalt, et jooks kuidagi turvaliselt läbi teha. Ilm oli kena - see tähendab - liiga soe (20-22 kraadi ja ere päike). Rada pidi olema laugem kui eelmistel kordadel. Aga läbi Helsinki ja üle saarte ning sildade ei anna päris lauget rada ikka mitte kuidagi joonistada. Minu meelest oli see sama künklik kui ikka, mis on ju iseenesest ok. Ikkagi kena. Omamoodi rosinaks oli finisheerimine olümpiastaadionil, enne kui see jälle remonti läheb. Lootsin raja läbida alla nelja tunniga ja see ka mul õnnestus - 3:55:25. Jalg pidas vastu. Ainsa prohmakana, pool kilti enne olümpiastaadioni riivasin jalaga rajapiirde kronsteini ja käisin hirmsa hooga asfaldile käntsu. Kriimustada said käsi, küünarnukk, õlg, kuid õnneks ei koksanud pead ära. Kohe püsti ja kukkumisest tingitud nördimishoo ja adrenaliinipuhangu toel läbisin raja lõpu küll vist minuti võrra kiiremini kui muidu oleks läbinud. Finishi medpunktis pidin enne haavade puhastamist terve ankeedi ära täitma. Küsiti, et miks ma ikka kukkusin, kas olin uimane, kas kaotasin teadvuse, kas lõin kukkudes pea ka ikka ära või mis? Ei. Napakas võin ma ju olla, aga vähemalt seekord pead ära ei löönud... Teine napakas Ülle läbis selle raskepoolse maratoni ajaga 4:54:35. Kahekümne seitsmes temale, viies sellel aastal. Kokku oli lõpetanute seas 59 jooksjat Eestist.

11.juulil olin Võsul Südasuve maratoni stardis. Ilm, nagu eelmiselgi aastal samal ajal, oli taas kena, 16-19 kraadi, tasase reljeefiga u. 7,7 km ring pluss algatuseks edasi-tagasi ots. Osavõtjaid ligi tuhat (maratonil finisheerinuid 106). Eelmisest maratonist lahutas kolm nädalat, sellel ajal tegin kolm kerget jooksu, kõndisin ühel reisil päris palju ja seejuures vist venitasin säärelihast. Valulik säär andis terve maratoni tunda, kuid valu väga hulluks õnneks ei läinud, aeg 3:50:09. Pärast finishit olin küll sant mis sant. Lihas oli kõvasti vatti saanud ja vigastus arvatavasti süvenenud. Ilmselt paar nädalat nüüd ei jookse, eks näis mis edasi saab. Ülle sai enne starti Janek Oblikalt kätte oma 25 maratoni läbimise medali. 26s läks kah kenasti, aeg 4:40:56.

22.juunil läbisin Võidupüha maratoni. See viis Torist sõjameeste kiriku eest Pärnusse. Olin seda rada jooksnud ülemöödunud aastal. Siis tundus raske, ka ilm oli tookord väga palav. Seekord oli ilm parem, 17-20 kraadi, kuid raskeks kujunes see jooks ikkagi. Üheks põhjuseks minu puhul - polnud korralikku trenni teha saanud. Pärast eelmist, Haapsalu maratoni võtsin vaiksemalt, taastusin. Siis tuli 13.juunil vahele Narva Energiajooksu poolmaraton (mille aega 1:39:58 pean enda kohta kehvapoolseks, kuid arvestades 22-24 kraadist ilma ja taas sihipärase trenni puudumist - siiski OK). Otsustasin Võidupüha maratonil osalemise küllaltki viimasel hetkel. Teadsin et teravat vormi pole, kuid maratonide "kogumise" faasis polegi sel enam suurt tähtsust. Lootsin lõpetada ajaga umbes 3:50. Raja esimene pool on kerge, kõik jooksid nobedaid vaheagu, mina hoidsin end tagasi 5:10 kilomeetritempole. Kohe peale poolmaratoni stardikohta Sindi Lodjas sukeldus rada umbes kuueks kilomeetriks metsaradadele. Oi jeerum. Olin juba jõudnud ära unustada, kui valusalt selline käiguvahetus jalgadele mõjus. Tempo paratamatult veidi langes 5:25 kanti. Kuid arvan et põhiline põnts tuli viivitusega. Alates 35 kilomeetrist (umbes jahtklubi juures) oli energia lõpukorral ja keha vahepealsest väntsutusest valus. Tunda andis saali- ja lihastreeningu puudumine. Viimased kilomeetrid on Pärnus küll ilusad, kuid vaevalised, tempo langes lõpus 6 min/km-le. Lõpuaeg muide tuligi 3:50:10, kuid ma ei eeldanud, et see nii raskelt peaks tulema! Nagu hiljem Janek Oblikas Marathon100 portaalis kirjutas - sellel maratonil saadi ridamisi "haamreid". Ka võidumehel Kristo Reinsalul lõpus tempo drastiliselt langes. Usun, et eelkõige on põhjuseks trassi salakaval keskosa. Lõpetanuid oli palju, umbes 150. Veelgi rohkem aga oli poolmaratoni läbinuid. Tundub et see väärika ideega jooks on leidnud endale kindla koha Pärnumaa jooksukalendris.

17.mail läbisin Haapsalu maratoni. See oli alles teist korda peetav noor võistlus, mis üldjoontest viis Ristilt Haapsallu. Alul vana raudteetammi pidi Haapsalu raudteejaamani (mis vaatamata sirgjoonelisusele oli siiski üsna meeldiv looduses kulgev rajalõik); vanas jaamas umbes 33. kilomeetril oli siis emotsionaalselt kena lõik piki perrooni puhkpillimuusika saatel. Viimased 9 kilomeetrit keerutas trass metsaradadel Fra Mare kandis, siis kena rannaäärset kergliiklusteed pidi kesklinna ja finish oli lossihoovis. Alguses oli ilm suurepärane, paistis päike ja ilm tundus soojem kui see 10 kraadi, mida termomeeter näitas. Kolmandal jooksutunnil läks aga taevas pilve ja umbes neljandaks tunniks hakkas vihma tibutama. Mina lõpetasin just enne vihma ajaga 3.44.54. Täitsa normaalne jooks, arvestades et kahe nädala jooksul, mis lahutas seda jooksu Vändra maratonist, ma põhiliselt taastusin ja tegin vaid kolm kerget 6-7 km jooksu. Umbes 90 lõpetanut, lisaks 10 km ja kepikõnd.

Niisiis, 2.mai Vändra maraton. Vana legendaarne jooks, mida peetud (vaheaegadega) juba 42 korda. Loobusin sellel aastal samuti legendaarsest 1.mai Viljandi järve jooksust selle maratoni kasuks. Kõike head korraga ei saa. Erinevalt Vändra Mispo talvemaratonist, mis teeb ringe Vändra vahel, viib kevadine jooks 21 kilti mööda maanteed Türi suunas ja siis sama teed tagasi. Seekord oli ilm hea, sooja 6-8 kraadi ja mõõdukas edelatuul. See tähendas, et pool jooksu oli kerge, allatuult. Peale pöördepunkti lajatas aga tuul topeltjõuga vastu. Sama tempo hoidmiseks läks pulss kohe 10 löögi võrra ülespoole ja kestmisega läks raskeks. Paar kilomeetrit sain küll ühel kiiremal jooksjal sabas joosta, kuid peagi pidin ta käest laskma ja see tähendas kokku umbes 18 km üksi vastutuult võitlust. Muidugi andsin teise poolega ajas ligi 5 minutit ära, kuid ikkagi oli aeg 3:38:40 mu selle aasta parim, 18 sekundit vähem kui Viinis. Ka Üllel läks kenasti. Joostes terve aja koos Ivariga (kõrvuti juttu vestes, mitte üksteise taga), sai ta aja 4:39.11, samuti hooaja tippmark. Kokku oli 100 lõpetajat, enamus stamm-maratonikogujad.

Hooaja teine maraton (pärast Tondiraba sisemaratoni; vt. eelmine sissekanne) oli meil aprilli keskel Viinis. See on suur, IAAF kuldmärgiga üritus. Kena linn ja kena rada. Saabusime päev varem. Meid võttis vastu kevadine soojus, lilled ja liblikad. Kõndisime sellel päeval maha umbes 13 km (mis pole küll hea strateegia maratonieelseks päevaks). Lennujaamad, siis sõit linna, messikeskuses materjalide väljavõtmine ja jalgsi hotelli. Õhtuks ka raekotta, kus maratoonareid ootas ees Friendship party pasta või rahvuslike pannkookidega. Pannkoogid olid küll väga maitsvad. Raekoda väga suursugune, viini valsid ja kõik muu. Maraton kulges alul kahes laias ribas üle Doonau silla, edasi keerutas juba mööda linna. Viini maratoni kiituseks tuleks öelda, et rada ei kulge nurgataguseid pidi, vaid läbib mitu korda kesklinna, möödub vaatamisväärustest ja finish on Hofburgis paleehoovis, nii keskel kui veel vähegi võimalik. Trass on lauge ja asfalt väga kvaliteetne ning sile, vaid vist Pekingi asfalt on olnud tsipa veel siledam. Temperatuur tõusis 15 kraadilt umbes 20-le, mis kiire jooksu jaoks küll pole vast ideaalne, kuid turismi mõttes siiski ülimeeldiv. Alustasin tagasihoidlikult umbes 5.10 kilomeetritempos. Hommikusöök oli pisut hiljapeale jäänud ning olemine alguses raskepoolne. Umbes 25 kilomeetril kiirendasin umbes 4.50 kilomeetritemponi, kuid 7 kilomeetrit hiljem oli toss väljas. Ei vedanud lõpuni välja. Pulss ja tempo alanesid, kuid õnneks mitte katastroofiliselt. Lõpuks sai teine pool umbes 3 min aeglasem kui esimene. Lõppaeg 3:38:59 oli mu senise 27 maratoni seas neljas. Väga korralik. Veel aasta tagasi olin ma taolist lõppaega lausa igatsenud. Lõpuks tulidki 2014 suvel-sügisel kolm head ja paremat jooksu. Kuid ka aeg alla 3:40 on minuealisele täiesti ammendav. Ahjaa, kas ma ütlesin, et oli ilus linn ja ilus rada? Ülle aeg 4:41:29.

Helsinki maraton

Südasuve maraton

Võidupüha maraton

Haapsalu maraton, tulemused

Vändra maraton, tulemused

Viini maraton

Tondiraba ja teised 2014/15 talve maratonid


v5
Südasuve maratoni stardi eel (Alo foto)

v6
Finishiponnistus (Alo foto)

v7
Ülle: 25 + 1 medalit (Alo foto)

v1
Vändra start (Jan Õiglase foto)

v2
Ülle ja Ivar finishis (Jan Õiglase foto)

v3
Selline hakkas välja nägema Viini maratoni start.

v4

Ü.S.