2016.a - Nelikümmend+ maratoni täis

w1

11/47: Vana-aasta maraton 18.12.2016

Stamina korraldatud heategev jooksuüritus oli väga populaarne, sest lisaks umbes 130-le maratoonarile oli väljas ka 87 teatemaratoni 5-liikmelist tiimi (8,44 km ringil) ja paarsada ühe ringi jooksjat. Läksin starti valuliku säärelihasega ja ei olnud üldse kindel, kas lõpuni teen. Jooksin jalga säästva pisut kohitsetud sammuga, aeg asjaolusid arvestades täitsa okei 4:04:45. Lõpuks olin üsna tüma. Tingimused olid muidu väga head, aga eks andis tunda, et olin aasta lõpus teinud rea maratone kahenädalase vahega. Nüüd pean pikemat pausi. Selle aasta jooksukilometraazhiks kujuneb veidi üle 1400 km (väga-väga amatöörlik värk!), neist maratonid 465 km; jõudsin Maraton100 jooksuhullude tabeli esimesele lehele (ehk 50 sekka). Stamina jooksu kodukas.

10/46: Vändra Mispo talvemaraton 02.12.2016

w1

Osalesin sellel (talve)maratonil neljandat korda. Rada tuttav ja korraldus korralik. Taas võis joosta kolmel järjestikusel päeval, mida mõned ka tegid. Näiteks olid väljas 750 maratoni läbinud soomlane Ritva Vallivaara-Pasto, Timo Marjomäki 423 maratoniga jne. Nagu ikka, palju lätlasi, venelasi. Neljas pikkuses distantse. Vändra pakkus reede hommikul täiesti talvist vaatepilti. Siiski otsustasin välja minna sileda suvetossuga, sest on soov ka 18.detsembril Rocca al Mare kooli juures stardis olla... Rada oli muidu valdavalt lumine ja libe, naeltega jooksjad olid rahul. Aga mis seal ikka, tasakaal on mul hea, ainult äratõuke efektiivsus libedaga kannatab. Taas läksin rajale 4 tunni plaaniga, selleks pidi jooksma kuus 7,03 km pikkust ringi ajaga vähemalt 40 min. Vahepeal tundus, et ei vea välja, kuid viimasel kilomeetril hakkas jälle tunduma, et kui nüüd kähku teha, siis ehk isegi õnnestub. Lõpuaeg tuligi 3:59:57. Ringid 39:13, 39:33, 39:02, 40:12, 41:21 ja 40:35. 18 koht, 44 maratoni lõpetajat sellel päeval, võitja aeg 3:04:24.
Tulemused ja ringiajad antrotsenteri lehel

9/45: Pääsküla heategevuslik raba maraton 19.11.2016

Millegipärast on Pääsküla rabamaratonid alati toimunud raskel pinnasel. Novembris tellib suusafanatist korraldaja AIn-Ivar Tupp ekstra selleks sündmuseks maha paksu lume. Seekord hakkas see siiski paar päeva enne maratoni jõudsalt sulama. Linn sai peaaegu lumevabaks, metsaalused üldiselt ka, kuid koerapissitajate poolt kõvaks trambitud metsateed jäid suuremas osas lumiseks, jäiseks või paremal juhul lihtsalt poriseks. Aga ega heategu ei oota, ikka starti! Ja eks neid trail-maratone on sellel aastal juba nähtud mitmeid. Niisiis, kümme 4,22 km pikkust ringi. Läksin rajale 4 tunni plaaniga, kuid viimasel kahel ringil vajus tempo ära, lõpuaeg 4:04:44,4. Ausõna, selline see tuli! 18 koht, 39 lõpetajat, võitja Margus Luhtoja 3:04:13. 47 pool-maratoonarit kah.
Tulemused ja ringiajad antrotsenteri lehel

8/44: Suunto virtuaaljooksu maraton 22.10.2016

Marathon100 korraldatud nn virtuaalvõistlustel olin varem paar korda poolmaratoni teinud, kevadel, pika intensiivse trenni mõttes. Nüüd 13 päeva pärast Kõrvemaa maastikumaratoni mõtlesin, et proovin jälle pikka maad. Jooks on ikka päris, kuid toimumisaja ja marsruudi saad ise valida. Pärast saadad oma pulsikella info ja gps kaardirakenduse väljavõtte Janek Oblikale. Zhanr eeldab, et vähemalt pikemate distantside puhul päris kõike välja ei pane. Tuleb selline pool-treening jooks. Sihtisin aega 4:15 (ehk 6 min/km). Tuli 4:20:01 (distants 42,45 km). Taas leidis kasutust maastikumaratoniks soetatud veepudelivöö. Mis ma teada sain: maraton on raske alati. Teiseks, virtuaalmaratoni tuleb võtta sama tõsiselt kui päris võistlust. Minul jäi tegemata paaripäevane süsivesikute laadimine, sõin rohkem vaid eelmisel õhtul ja jõudu jooksu teises pooles nappis. Pidin vahepeal isegi paarsada meetrit kõndima... Noh, taas üks teistmoodi jooks.
M100 virtuaaljooks
Selle jooksu tulemused

7/43: Eesti maastiku maraton 09.10.2016

w1

Teist korda toimunud Kõrvemaa maastiku maraton (Estonian Wilderness Marathon 42K) oli välja reklaamitud kui Eesti kõige erilisem maraton. Korraldajateks Estonian ACE Adventure Teami maailmatasemel orienteerujad ning seiklussportlased Timmo Tammemäe ja Silver Eensaar. Raja erinevad fragmendid olid mul juba ammu tuttavad. Kunagi 80ndatel tudengipõlves sai Paukjärve taguses Suursoos langevarje toomas käidud. See oli väiksemat sorti paaripäevane ekspeditsioon. Tegemist oli Nõukogude armee ulatusliku polügonialaga, kuhu sai salaja minna vaid tähtsate punaste pühade ajal, nagu 1. ja 9.mai või 7.november. Siis ei pommitatud ja polnud karta vahelekukkumist. Ei olnud tol ajal kaarte ega midagi, täpseim kaart oli vist ENSV administratiivne seinakaart mõõtkavas 1 cm = 5 km. Suust-suhu antava info põhjal pidi Aegviidu rongijaamast liikuma kirdesse-põhja. Üsna pea kadus asustus ning algasid militaarobjektid ning tankiteed. Siis pidi pihta saama ühele vähestest Soodla jõe sildadest, et jõuda Jussi nõmmedele ja järvedele ning lõpuks Paukjärve äärde. Esimene kord me seda silda ei leidnud, valisime vale raja, mis hääbus kuskil Soodla jõge ümbritsevates soodes. Pidi ööbima jääma. Telkimis- ja laagrivarustus oli loomulikult kaasas. Langevarjude juurde jõudsime alles teisel päeval. Vanadest mahakantud langevarjudest oli Suursoole laiali laotatud sihtmärgid, mida lennukitelt õppuste käigus pommitati. Igasuguseid vineerist ja plekist sihtmärke oli täis ka Jussi nõmm, ümberringi pommilehtrid ja puruksrebitud mürsukestad. Meid huvitasid langevarjud, kuna neist sai ise valmistada matkavarustust. Tolle aja põhiliseks matkariideks olid ju presendist sturmad, kuid nõudlikemal mägi- ja suusmatkadel oli möödapääsmatud veidigi kergemast ja "moodsamast" materjalist anorakid ning udusuletäidisega nn puhh-joped. See oli peen teadus ja suur töö. Räbalad langevarjud tuli puhastada ja paeltest vabastada. Veelinnusulgi toodi suurte kartulikottidega Lüganuse linnuvabrikust, neist sai ise udusuled eraldatud, kasutades puhumisrezhiimis tolmuimejat. Enne talimatkahooaega oli Leningradi maantee ühiselamu koridorid lendlevaid sulgi alatihti täis. Puhh õmmeldi spetsiaalsete lõigete alusel ja täideti sulgedega - kes tegi ise, kellel ema. Olid alles ajad! Käisin tookord langevarje toomas vist kolme seltskonnaga. Viimasel korral, juba kogenuna, sai see korraldatud ühe päeva sisse. Et mitte telki ja laagrivarustust kaasa tarida ning selle võrra rohkem langevarju ära tuua - seal oli ka palju poolmädanud räbalaid ja prahti. Ühe päevaga Aegviidust Suursoole ja tagasi matkata oli tõsine väljakutse, oma 40 kilomeetrit. Tasapisi ajad muutusid. Vene armee lahkus, kuid Kõrvemaa jäi metsikuks ja inimtühjaks edasi. Siis sai tehtud erinevatel asjaoludel ja erinevate seltskondadega nii ühe kui mitmepäevaseid matku lihtsalt kauni looduse pärast, küll Jussi järvedele telkima, küll kummipaadiga Valgejõele, Koitjärvele seenele, Paukjärvele piknikule või Järvi järvedele naabri koera jalutama. Läbiv marsruut Aegviidust Valgejõele võttis aega kolm päeva, sest vahepeal puudusid teed ning pahatihti tuli ka huupi ekselda. Ja siis tuli RMK ning laudteed üle Viru raba ning Suursoo... Ühtäkki oli Kõrvemaa populaarne. Eesti mastikumaratonile paningi ennast kirja peamiselt nostalgiast. Võimalus loetud tundide jooksul läbi joosta kõik need armsad kohad, mille külastamine tavaliselt võtaks aega mitu päeva. Üritus oli hämmastavalt populaarne, kirja pani ennast 264 inimest. Lisaks maratoonaritele oli palju ka orienteerumis- ja seiklusspordi taustaga rahvast. Nii raja kui korralduse kohta on juba palju häid sõnu öeldud, ma ei hakka siin seda üle kordama vaid toon allpool mõned lingid. Pigem lühidalt enda kogemustest. Võtsin kaasa vöö geelide ja vaid 300 ml veepudeli kandmiseks. Kuna suurim joogipunktide vahe oli 11 km, siis sellest pidi piisama. Paljud adventuur-sportlased olid liibuvate õhukeste seljakottide ja nn camel-bak'idega, mis mahutasid 1-2 liitit vett ning veidi muud varustust. Arvasin, et kui midagi hullu ei juhtu, siis on see vast liiast. Aga kindlasti olid paljud väljas ka poolenisti jooksu - poolenisti matka plaanidega. Algus oli hämmastavalt kerge ja kiire. Kartsin hullemat. Pudisoo jõeorg. Viru raba laudtee 5.km kandis läks lennates, Vahastu lähedal tunnel Peterburi maantee alt läbi. Esimeseks tõsisemaks katsumuseks oli raiesmik umbes 12. km juures, kuid sellest sai jõuga üle, sest jaksu oli veel palju. Enne Järvi järvi oli mudastel teedel jukerdamist siiski omajagu. Ka 19-21 km Kõnnu (või Suru) Suursoo läks hõisates - laudteed olidki kogu selle maratoni absoluutselt kiireimad rajalõigud! Jas siis, kilomeetritel 22-28, tuli üles-alla rügamine Paukjärve ja Jussi järvede tagustel oosidel, sekka soiseid järvekaldaid ja rajatut võsa. See kõik oli oodatust palju rängem. Jussi nõmmed, Koonukõrve, Leppsilla ja siis Venemäe ümbruse suusarajad olid mõnevõrra kergemad, kuid tunda hakkas andma väsimus. Viimased 10 km ei viinud sugugi kõige kergemat teed pidi Aegviitu. Rada hälbis Kõrvemaa maratoni suusarajalt alatihti kuhugi sohu, näiteks Ännijärve taga, või veel mõne lisa-künka otsa. Ikkagi orienteerujate värk! Järsematest küngastest üles ma enam ei jooksnud, kuid ometi sain tasapisi mööda umbes kümnest, eks teistelgi oli raske. Finishisse Aegviidu kooli juures jõudsin ajaga 4:29:43, mis andis kokkuvõttes 55. koha 237 lõpetanu hulgas. Enesetunde kergitamiseks avastasin hiljem, et minust eespool minust vanemaid jooksjaid polnud, olin kõige kiirem üle 50-aastane vanake... Fort Williami maratoni järel oli see mu teine maastiku (trail-) maraton. Tõuse-laskumisi kogunes siin sama palju kui Fort Williamis, kuid mikroreljeefi ja mudajuurikalise aluspinna rohkus tegi sellest mu aeglaseima maratoni. Kas ka raskeima? Objektiivselt ehk küll, kuid võistluse subjektiivne raskus sõltub veel paljudest muudest asjadest. Minu jaoks polnud see lõppkokkuvõttes väga raske jooks, aga väga kena. Ahjaa, üks mu nutividin näitas raja pikkuseks 43 ja teine 43,6 km, kuid antud zhanri piires pole sellel erilist tähtsust.

Kodulehekülg
Rada Google mapsis
2016 jooksu kajastus Marathon100-s
Mart Einasto muljed 2015
Tulemused (mehed ja naised eraldi)
Tulemused (Marathon100)

w2

Aldis Toome fotod Wildernessi facebooki lehel:
w2

w2

w2

w2

6/42: Saku sügismaraton 25.09.2016

Tegelikult oli muidugi pärast Fort Williami plaanis Tallinna sügisjooksu maraton 11.septembril. Ma ootasin seda jooksu otsekui pidupäeva. Paraku oli enesetunne eelneval õhtul ja ööl millegipärast kehv, pea valutas. Mugisin sisse küll portsu tablette, kuid enesetunne paranes alles lõunaks, kui jooks juba käis. Olin äärmiselt löödud. Ma pole veel ühtegi maratoni katkestanud ega pole ka regatud jooksule minemata jätnud. Kuid kunagi pidi see esimene kord tulema. Et veidigi ettelaaditud süsivesikuid ära põletada, siis tegin pealelõunal hea tempoga 14 km treeningjooksu. Ilm kestis suurepärane ja samm oli reibas. Kahju! Jäi ainult loota, et mingit tõsisemat tõbe polnud ja vorm säilib veel 2 nädalat Saku sügisjooksuni. Saku jooksuks tuligi kena vananaistesuve ilm. Soojakraade 13-15, leebe tuul, pärastpoole päikest. Koos anti ka poolmaratoni ja 10 km start. Tegin oma jooksu ära, aeg 3:51:21 andis 18 startinu hulgas 4. koha (hiljem selgus et vist isegi 3 koha!). Maratoonarite vähesust sai osalt seletada sellega et samal päeval peeti ka legendaarset Berliini maratoni, kus olevat väljas olnud tervelt 102 eestlast... Ürituse korraldajaid tuleb ikkagi ainult kiita, et nad on viitsinud sellist pisikest jooksusarja elus hoida. Pärast sai ujuda ning Saku mõisas suppi.
Tulemused
Kajastus jooksjas

5/41: Fort William Marathon 31.07.2016

Fort Williami maratoni leidsime internetist. Soov oli suvel Shotimaad külastada ja ühtlasi mõni maraton joosta. Reisisime marsruudil Stirling - Glasgow - Glen Coe - Fort Filliam - Eilean Donan - Skye saar - Loch Ness - Inverness - Aberlour - Dufftown - Dunnotar - Glamis - Edinburgh. Sellele keskmise suurusega jooksule registreeriti umbes 500-600 osavõtjat. Stardikeskus oli Fort Williami lähedal Ben Nevise mäe jalamil kohakeses nimega Nevis Range. Talvel on see tuntud kui mäesuusakeskus ja suvel peetakse siin aegajalt downhilli (mäest alla väntajate) maailma karikasarja võistlusi. Niisiis oli tegu maastikujooksuga, kus madalaima ja kõrgeima punkti vahe 180 meetrit ning tõusude summa umbes 400 m. Trass moodustus ühe kinnise ringi, distantsi rehkendati miilides. Rajast umbes pool oli asfalt või sile kruusa-pinnasetee ning teise poole moodustas krobeline kruusatee ning mudajuurikalised matkarajad. Arvestasime, et tuleb elu aeglaseim maraton. Rada oli isegi veidi raskem kui internetitutvustuse järgi tundus. Poole ajast tibutas ka vihma. Jooks algas kohe 100 meetrise kõrgusevõtuga, siis vonkles üles alla, keskosas domineeris kas laskumine (Commando Memorialist alates) või tasane maa Caledonia kanali äärt pidi Neptuni lüüsideni, kuid lõpus oli taas üle 100 meetrine tõus Nevis Range suusa- ja rattaspordi keskusse. Viimased paarsada meetrit polnud mitte mööda kena käepärast kruusateed pidi otse finishisse, vaid keerutas ikka erilise sadistliku rõõmuga väga nõudlikul kõrvalrajal üles-alla. Siin kõndisid isegi paljud neljatunnimehed. Mina proovisin põhimõtteliselt mitte kõndida, ehkki kohati tähendas see pigem jooksusammu imiteerimist. Noh, ajad tuldiki vastavalt 4:10:12 minul ja 5:42:03 Üllel. Oli suht ok-kenadusega rada, aga sombuse ilma tõttu vaateid Suurbritannia kõrgeimale mäele Ben Nevisele vähemalt jooksupäeval polnud. Shotimaa on omamoodi mõnus maa, teistsugune kui Inglismaa. (Väiksem, sõbralikum?) Rajaäärne well done! well done! jäi veel kauaks kõrvu kõlama. Mu koht 383 lõpetanu hulgas oli 117 (kuhu kadusid ülejäänud, nägin numbreid vähemalt 550-ni?). Tundub et füüsiline rada mõjub raskemini just naistele, naiste võitja aeg oli umbes 3:30, kusjuures naisi lõpetas 138!

Fort William Marathon, Scotland

w1


w2


w3


w3


4/40: Pärnu võidupüha maraton 22.06.2016

Võidupüha maratonil on väärikas koht Eesti maratonimaastikul. Esiteks ajaloolis-patriootiline aspekt ja tseremooniad Toris sõjameeste mälestuskiriku juures, teiseks lineaarne trass Torist Pärnusse ja lõpuks on viimased kümmekond kilomeetrit Pärnu vahel lihtsalt kenad. Nõnda on osavõtjate arv tasapisi kasvanud. Nüüd, viiendal korral, oli stardis ligi 170 maratoonarit ja umbes 300 poolikut. Ilm oli kena, 18-20 kraadi. Aja suhtes erilised plaanid puudusid, kuid alla 4 tunni tahtnuks ikka jõuda. Pool maad läheb sellel jooksul kiiresti (5:15 kilomeetrile), kuid alates 21-st kilomeetrist algab salakaval 6 km pikkune metsalõik. Alanadasin siin teadlikult tuntavalt tempot (6 min/km-ni), sest varasemate aastate kogemuste järgi tuleb metsas kiirustamise eest hiljem kibedalt lõivu maksta. Noh, ilmselt polnud mu vorm eriti kiita, sest ega ka hiljem ma enam kiirendada ei suutnud. Veeresin finishisse lõppajaga 3:58:37, mis 160 lõpetanu hulgas andis täpselt keskmise positsiooni. Mario Mustasaar jooksis rajarekordi 2:40:05, kuid minu meelest oli rada raskem kui eelnevatel kordadel. Papiniidu kandis oli 1-2 km kergliiklusteed asendatud künkliku ja pisut kaldu maantepervega tee metallpiirde taga ning ka Pullil põikas rada korraks rohunõlvast alla jõe äärde Pulli muistse asulakoha juurde (kus siiski midagi näha polnud). Aga mu juubelihõnguline 40s maraton läks kokkuvõttes plaanikohaselt ning hea et see just Pärnus sai joostud.


5


Ülo Suursaar, Algis-Laane foto


6

3/39: Viimsi jooks 15.05.2016

Küllaltki uus, alles teist korda peetav võistlus, seekord Fitnessi firma egiidi all. Start Viimsi kooli juurest staadionilt. Samal nädalavahetusel toimusid ka Haapsalu ja Riia maraton, nii et ka sellele jooksule polnud loota väga arvukat maratoonarite seltkonda. Mulle sobis toimumiskoha lähedus (Tallinn) ja ikkagi jälle uus rada. Olen varem küll sarnast ringi ümber Viimsi poolsaare tipu jalgrattaga sõitnud, kuid ka joosta tundus huvitav. Tegelikult oligi, vaated "kilukarbisiluetile" kenad, teenindus normaalne. Hoidsin enamuse jooksust tempot 3:45 lõpuajale. Selles pundis (väikeste vahedega) oli alul ligi 10 jooksjat. Teiseks ringiks jäi meid järgi 3-5. viimased 10-15 km jooksin koos kogenud maratonikoguja Meelis Koskaru ja oma maratonidebüüti tegeva Hannalore Taaliga. Enamuse ajast nende tuules. Arvasin, et lõpus ma kindlasti nende tempot enam hoida ei suuda, kuid võtnud sisse oma viimase (kofeiiniga) geeli, tundsin et jõudu jätkub isegi kergeks lõpukiirenduseks. Umbes paar km enne lõppu läks Hannalorel juba natuke raskeks, Meelis jäi solidaarselt temaga koos lõpetama, mina jooksin eest ära. Üldiselt pole maratonide kogumisfaasis väga tähtsust, kas mingi jooks tuleb minut kiirem või aeglasem, kuid mu rehkendus näitas, et võiksin olla minuti jagu kiirem Sakus tehtud ajast (mis tõenäoliselt jääks ka mu selle aasta kiireimaks). Paraku finishit ei tulnud ega tulnud. Lõpuks näitas mu Polar 42.84 km, aeg 3:46:11, lõpuponnistus asjata. Maraton peab teadupärast olema 42,195 km (või pisut pikem). Et kindel olla, et rada lühem pole, lisatakse tavaliselt sada-paarsada meetrit, kuid Viimsi 600 m varu oli vast natuke liiast. Ka poolmaraton olevat olnud 21,6 km (mitte 21,1 km) ning see kõik lisas lõppaegadele paar ekstraminutit.

3
Viimsi 10 km start (ÜS)
4
Toomas Tartese foto

2/38: Saku kevadmaraton 09.04.2016

Meeldiv ilm, suhteliselt kerge rada Saku tänavatel ja Saku - Männiku kergliiklusteel. Oli siiski ka reljeefi, kuid aeg tuli hea, 3:44:40.
Kuna sellele nädalavahetusele jätkus ka teisi jooksjuvõistlusi nii meil kui mujal, siis oli Sakus osavõtjaid napilt, maratonil kõigest 17 (kelle hulgas minu koht oli 5).

2

Saku jooksud
Saku pilte

1/37: Vinni-Rakvere talvemaraton 10.01.2016

Aasta esimene maraton, sattus haruldaselt külm ilm olema. Ilmateenistuse kodulehe andmetele stardis -21 (tuulekülmaga -27) kraadi, 14 osavõtjat. Finishi ajaks -19 (tuulega -24) kraadi, 13 osavõtjat; Aeg 4:04:07. Oli külm, oli talv ja sinna need sekundid jäidki... (ja kaks varbaküünt kah). Kajastus jooksja lehel ; Kajastus Holdeni blogis.

1

Ü.S.