Ülo Suursaar, Jaan Ainelo
Eesti Loodus, 3, 1998
Taasunustatud Pamiir

Lööge lahti "Lonely Planeti" paljukiidetud reisiraamatute sarja värske Kesk Aasia köide ja te ei usu oma silmi. Samal ajal kui näiteks Himaalaja marsruudid on peaaegu samm-sammult ära kirjeldatud, on Tadzhikistan tänapäeva turismikaardil jälle kui üks suur valge laik üksikute mustade plekkidega - täpselt nagu 100 aastat tagasi, kui Oshanin, Dorofeejev ja teised maadeuurijad Pamiiri alles kaardile kandsid. Õigupoolest on tänaseks päevaks neid mingilgi määral turvalisi reisivariante ja -sihte Tadzhikistanis väga vähe alles jäänud. Meie kolmenädalane matk Fedtshenko liustikule 1991. aasta suve lõpul oli tõenäoliselt üks viimaseid sealkandis. Mõni päev hiljem algas augustiput, nädala pärast kuulutas Dushanbe end Moskvast sõltumatuks ja algas klannidevaheline võimuvõitlus, mille keskel Vene piirivalveväed vägisi hajuda kippuvat impeeriumi lõunapiiri hoida püüdsid. Tegemist ei olnud mitte mingi väikese kriisikolde, vaid ehtsa kodusõjaga, mille probleemipuntrad on tänapäevani lahti harutamata. Hinnangute suur lahknevus hukkunute arvus, 20 000-50 000, näitab ühtlasi, kui kaugeks see piirkond muu maailma jaoks jäänud on.

Pamiiri trakti Dushanbe-Horogi vaheline lääneharu, kus tookord raskete kaubaautode kabiinides küüti saime, on tänaseks väidetavasti läbimatu. Kulgedes Tadzhiki-Afganistani piirijõe Pjandzhi vertikaalseintege kuristikes, on just see piirkond ühtlasi üheks põhiliseks sõjategevuse ja piiritaguste rüüsteretkede tallermaaks. Selle aja kohtagi pool-hullumeelne sõit võttis aega kaks päeva. Terava kütusekriisi ja alanud majandusliku allakäigu tingimustes me matka planeeritud algpunkti autoga ei saanudki. 40-kilosed seljakotid tuli turjale vinnata juba 30 kilomeetrit enne Vantshi oru lõpu kaevandusasulat. Varem usinas mäekristallikaevanduses kohtasime vaid paari pohmellis mehikest. Juba lagunevad mägiteed, kuhu hulganisti tööd ja vaeva oli maetud, andsid tunnistust kunagisest kaevanduskoloonia ja pulseeriva Karu liustiku vahelisest ebavõrdsest jõukatsumisest. Oma poolikuses tarbetu katkenud teetriip kõrgel mäeseinal, nagu mingi järjekordne Inka meistrimeeste mõistatus…

Meid oli kolm. Matka esimeseks tõsisemaks sihtmärgiks oli 4169 meetri kõrgusel Fedtshenko liustiku keskjooksul asuv plekk-angaari meenutav kuulus ilmajaam. Tõusuks Vantshi orust oli valida kahe-kolme mäekuru vahel, mis kõik sisaldasid umbes kilomeetrikõrgust tõusu liustiku jäämurrus. Ilmajaam oma unikaalsete vaadetega korrapärastest pinnamoreenvallidest palistatud maailma ühele pikimale mäeliustikule tähendas meile ühe aastatepikkuse unistuse täitumist. Muust maailmast äralõigatud ilmajaamarahva jaoks, keda oli samuti järgi jäänud kolm, tähendas see aga tihedat vaatlusprogrammi iga kolme tunni tagant ja nõnda pool aastat jutti. Loomulikult kiideti me puhkepäevaotsus rõõmuga heaks, enne kui ringiga jälle Vantshi orgu laskusime.

Nädal hiljem trügisime Abdukagori kuru jäämurrus sedakorda Fedshtenko liustiku lätetele. Istusime 5000 meetri kõrgusel kaks ja pool ööpäeva lumetormis, telk üha sügavamale lumme mattumas. Siis lõi külm idatuul korraga taeva selgeks ning igas suunas, nii kaugele kui silm ulatus, oli ainult jää ja lumi ja mäed. Matka kõrgpunktiks oli sammumine Kommunismi suunas, siht selgelt silme ees. (Sellist nime kannab Tadzhikistani ja endise NSVL-i kõrgeim mägi tänapäevani.) Kohe paremat kätt paistsid Tartu Ülikooli ja Parroti nimeline tipp, mille esmavallutused sooritati Eesti alpinistide poolt 1982. aastal. Veel mõni päev hiljem astusime mööda üksildast Tanõmassi kõrgmäestikuorgu Grumm-Grzhimailo liustiku suunas. Iga sammuga, mis me Fedtshenkost eemaldusime, lisandus soojust ja õhku. Objektiivselt võttes oli org kõrbeline ja kõle, kuid peale karme päevi keset jääd ja lumetormi tundsime end kui paradiisis.

Esimesed rohelisetutid. Metsiku rabarberi, mille järele vitamiininäljas käsi sirutus, tunnistas suu liiga puiseks, kuid sibul maitses hea. Ja hädine eedelveiss ning kuldjuur panid meid lausa heldima. Kõige rohkem hämmastas aga koha üksildus: viie päeva jooksul, mis meil kulus Abdukagori kurult Kudara kishlaki lähistele jõudmiseks, ei kohanud me ainsatki hingelist. See oli peaaegu et füüsiliselt tajutav üksildus.

Pamiiri trakti Horogist Oshi viiv idaharu kulgeb mööda Ida Pamiiri kõrgplatood. Mäed näisid seal madalad ja ümarad. Kuid külm tuul ja hõre õhk ei lubanud tekkida vähimalgi illusioonil, nagu oleksime olnud kusagil mujal kui Pamiiri südames, ikka veel nelja kilomeetri kõrgusel. Kauba-autode vahebaas Karakuli järve ääres. Jumalast mahajäetud militaarpost - nagu Bastioni kindlus Tatarlaste kõrbes. Taamal Lenini mäetipp kõige üle valvamas.


Fotode allkirjad:

Geograafia Seltsi liustikul. Teel Fedtshenko ilmajaama. (Ü.Suursaare foto)
Grumm- Grzhimailo liustik, taamal Tanõmassi org (J.Ainelo foto)
Vaata ka slaidivalikut: matkapilte ühelt kuuendikult