Ülo Suursaar, Horisont, 3, 1997, lk.3-11.
Everesti lugu

Horisondi kaasIstun Nameless Teethi nimelise mäe ühel tippudest, rohkem kui 5600 meetrit üle merepinna. Mu ümber laiub täies hiilguses Himaalaja panoraam: Everest, Lhotse, Cho-Oyu ja teised. See oli pikk tee siia, mis kestis kolmkümmend neli aastat. Kaljud, lumi, kõrge ja õhutühi taevas. Mäed, millel igalühel oma karm lugu jutustada… Näen, kuidas seal Everesti põhjaseinal on ronimas Messner - ta liigub hämmastavalt kiiresti, kuid ometi on ta mitukümmend aastat hiljaks jäänud: tipus lehvib juba ammu Tenzingi ja Hillary püstitatud lipp. Messnerist vasakul, lähemal harjale, nii et üksiklasest tiroollane seda ei näe, on vanamoodsas riietuses Mallory ja Irvine pikal puhkusel. Puhkus enne või pärast võitu?…

Külm rajuiil püüab mind kuristikku tõugata ning toob tagasi ühte teise, ainult pisut reaalsemasse unenäkku. Alustan masinlikku laskumist, põgenemist siit karmist ja üksildasest kohast. Lähimate erpa onnideni Gokyos, 800 meetrit allpool, on seitse kilomeetrit rasket teed ja kahe tunni jagu päevavalgust.



Geograafiline avastus mis tehti kabinetis

19. sajandi keskpaigani arvati, et planeedi kõrgeim mägi on Sikkimi ja Nepaali piiril asuv Kantshendzhanga (praegu 8598 m). 1847. aastaks jõudsid Inglise geodeetide poolt Indias läbiviidavad kaardistustööd Nepaali piirini. Põhjakaares kõrgus majesteetlik Himaalaja, kuid piir oli "lukus": vaatamata brittide üha kasvavale survele oli Nepaal suutnud jääda iseseisvaks ja võõrastele suletud kuningriigiks. Inglise, Vene ja Hiina koloniaalhuvide ebakindlas tasakaalupunktis nautis iseolemist ka Tiibet. Nii ei jäänudki Inglise-India maamõõduameti meestel Sir Andrew Waughi juhtimisel muud üle, kui püüda Himaalaja mäestikku mõõdistada umbes 200 kilomeetri kauguselt India tasandikelt. Töötingimused olid rasked: mussoonvihmad hävitasid triangulatsioonimärke, malaaria tappis inimesi. Pärast Põhja-Indias rajatud geodeetilise baasi täpset väljamõõtmist hakati kuuest erinevast punktist sihtima horisondil kõrguvaid lumiseid mäetippe. Hilisemates trigonomeetrilistes arvutustes tuli arvesse võtta ka Maa kumerust ning õhu tiheduse mõju valguskiirte levimisele. Lõpuks, aastal 1856, avaldati sensatsioonilised tulemused: kõrgeimaks osutus seni suhteliselt silmatorkamatuks jäänud "Peak XV" kaugel Nepaali ja Tiibeti piiril.

Mäe kõrguseks kuulutati 29 002 jalga ehk 8839 meetrit ning nimetati kolonel Waughi ettepanekul ebaõnnestunult Mount Everestiks. - Sir George Everest oli Waughi eelkäija India maamõõduameti juhatajana aastatel 1823 - 1843. Võib nõustuda, et taolised mahukad kaardistus- ja mõõdistustööd olid tol ajal kangelaslikud ja monumenti väärivad ettevõtmised, kuid siiski oli juba teada ka kohalik nimi. Nii tiibetlased kui sherpad kutsusid mäge nimega Chomolungma, mida on tõlgitud umbes nagu "Maailma ema-jumalanna". Seega oli tegemist ka nende arvates silmapaistva mäega. Kui kõrge täpselt, see ei kuulunud nende rahvaste mõttemaailma: "nii kõrge, et ükski lind ei suuda temast üle lennata". Nepaallaste Sagarmatha ("taevapea") on siiski nooremgi nimi kui Mount Everest.

Hämmastav oli selle esimese mõõdistuse täpsus - erinevus praegu kasutatavast väärtusest vaid -9 meetrit. Aga samasugust mõõdistust tänapäeval korrata oleks atmosfääri saastatuse tõttu juba võimatu. 1881-1901.a. mõõdistustel saadi uueks kõrguseks 8882 m (+34 m) ja see arv püsis maakaartidel 1954. aastani, kui leiti tänapäevani aktsepteeritav 8848. Põnev rahvusvahelise kaardistusprojekt viidi läbi National Geographic Magazine'i ja Bostoni Loodusmuuseumi eestvedamisel 1980-ndatel aastatel. Kõigepealt pildistati Everesti ümbrust infrapunases spektripiirkonnas kosmosesüstikult Columbia. Sellele lisandusid 1984.a. reaktiivlennukilt Learjet tehtud 160 detailirikast fotot. Järgnes pikk ja põhjalik fotode digitaliseerimise ja arvutitöötluse etapp ning kohanimede lingvistilised uuringud. Tulemuseks oli maitsekalt kujundatud ja seniületamatult detailne kaart mõõtkavas 1 : 50 000, mis meeldivalt üllatas "National Geographicu" 1987. aasta novembrinumbri omanikke. Huvitav on märkida, et see silmapaistvalt eesrindliku tehnoloogia abil toodetud kaart respekteerib India kartograafide 1950-ndate aastate tööd: selle asemel et Everest üle mõõta, võeti kõrgus 8848 meetrit reeperpunktiks, mille suhtes hoopis arvutati üle kõik teised kõrgusarvud.

Kogu sellest loost võib niisiis järeldada, et Everesti täpne kõrgus ei pruugi üldse olla 8848. Tõenäoliselt ei olegi see viga suur, võib-olla meeter-paar siia või sinna. Kuid arvata võib, et paljud avalikkusele vähem huvi pakkuvad ja raskemini ligipääsetavamad mäed on mõõdetud veel ebatäpsemalt. Sestap tundub, et paljud tõed siin maamunal on lihtsalt "kokku lepitud", kuna pidevalt "ujuvad" kõrgusarvud maailmakaardil ja geograafiaõpikutes ei kõlba ju kah kuhugi.

Seevastu ei tasu erutuda aegajalt ajakirjandusest läbi jooksvate kõmu-uudiste peale, nagu oleks keegi K2 või mõne hoopis tundmatu mäe kõrguseks mõõtnud rekordilised 9000 meetrit. - Nii suuri vigu meie atlased enam küll ei tohiks sisaldada.

Püüdluste jõujooned koonduvad kolmandal poolusel

Niisiis, rekordmägi oli leitud, kuid pidi mööduma veel ligi 70 aastat, kuni Tiibeti usujuht Dalai Laama andis inglastele loa esimese Everesti uurimise ekspeditsiooni korraldamiseks. Nepaal aga hoidis oma maad võõramaalaste eest endistviisi kiivalt lukus. Seetõttu pidi too Inglise Kuningliku Geograafia Seltsi poolt korraldatud 1921. aasta ekspeditsioon, nagu paljud järgmisedki, ületama peaaheliku Sikkimis, et siis Everestile läheneda suure kaarega põhja poolt. Mäe vallutamist polnud veel plaanis, eesmärk oli kaardistada põhjapoolseid juurdepääsuteid, ometi jõuti ligi 7000 meetri kõrgusele. Mallory kiikas üle Lho La kuru ka Nepaali ja nähes sealpool hirmuäratavat Khumbu liustiku jäämurdu, kuulutas tolle tee läbimatuks. Kogu Teise maailmasõja eelse perioodi peremehetsesid Everesti nõlvadel inglased. Korraldati veel 7 ekspeditsiooni. Juba 1922. aastal saavutati Põhjaribil 8320 meetrit, kuid avanes ka mäe ohvrite nimekiri: laviini jäid seitse sherpat.

Maakera kolmanda pooluse poole püüdlemise lugu meenutab oma võtmekohtades lõunapooluse oma. Lüüasaanud - Scott ja Mallory - pakuvad ehk rohkemgi kõneainet kui võitjad. Saabus dramaatiline 1924. aasta ja inglased olid jälle mäel. 8 juuni hommikul lahkusid 8170 meetri kõrgusele rajatud kuuendast laagrist tipu suunas suurepärased alpinistid George Mallory ja Andrew Irvine, ning ei tulnud kunagi tagasi… Paar päeva varem oli Norton samal Põhjaribil ilma hapnikuseadmeteta saavutanud kõrguseks 8570 meetrit - fenomenaalne rekord, mis aastakümneteks ületamatuks jäi. Paarsada meetrit, mis staadionil paarikümne sekundiga maha joostakse, võib mägedes terveid inimelusid lahutama jääda… Kas Mallory ja Irvine jõudsid tippu? Otsest tõestusmaterjali ei ole, on ainult oletused. Kuuenda laagri lähistelt nägi Odell mägironijaid ületamas marsruudi võtmelõiku, nn. teist astet. Hilisemad alpinistid on seda astet pidanud liiga raskeks ja põiganud enne tippu paremale, põhjaseinale. 1982. aastal teatasid hiinlased, et nende 1960. aasta ekspeditsiooni käigus leiti alpivarustuse riismeid ülalpool teist astet, kus ei olnud enne neid keegi veel käinud. Kui see on tõsi, siis on tõenäoline, et vähemalt fanaatiline Mallory ka tippu ronis, isegi teades, et eluga allatulekuks on vähe lootust. Miks aga varjasid hiinlased seda leidu ja kas nad isegi tippu jõudsid? Tänapäeval ollakse veendunud, et tipp tookord vallutati, ehkki hiinlastel oli selle tõestamisega raskusi.

Ka järgmistel ekspeditsioonidel (1933-1938) ületati korduvalt 8000 meetri piir, kuid tipp jäi kättesaamatuks. Pärast Teist maailmasõda sulgus Tiibet, kuid alates 1948. aastast hakkas Nepaal oma piire avama. Esimene õnneseen, kes Nepaali rändama pääses, oli Bill Tilman. Esimese eurooplasena tõusis ta ka Kala Pattarile, mis on tänapäevaste trekkerite (matkajate) põhiline sihtpunkt Everesti piirkonnas. 1951. aastal läbiti esmakordselt ohtlik Khumbu jäämurd ning 1952. aastal oli tipp käeulatuses hoopis veitslastel: Raymond Lambert ja Sherpa Tenzing Norgay jõudsid 8600 meetrini. Tolleks ajaks olid prantslased vallutanud Annapurna - esimese kaheksatuhandelise - ning inglastel oli rutt: mägi oli iga hetk langemas. Inglased olid pidanud Everesti ikka enda monopoliks. Nende 1953 aasta ekspeditsioon oligi nagu sõjakäik: 13 alpinisti, 350 kandjat, tonnide viisi varustust. Ekspeditsiooni ülemaks oli kolonel John Hunt. Pärast Evansi ja Bourdilloni napiks jäänud katset jõudsid 29. mail kell 11.30 maakera kolmandale poolusele uusmeremaalane Edmund Hillary ja sherpa Tenzing Norgay. Shveits pidi leppima teise kohaga - 1956. aastal - kuid lisaks vallutati ka naabermägi Lhotse (8511 m - planeedi neljas). Järgnes Hiina (1960), USA (1963), India (1965) ning Jaapan (1970). Viimatinimetatu sisaldas ka meeletu suusaõu: filmikaamerate ees sooritas Miura sööstlaskumise 7900 meetri kõrguselt Lõunasadulalt kuni 6900 meetrini ja oleks äärepealt harakiri saanud. Mägi võttis siiski oma lõivu: 6 sherpat hukkusid Khumbu liustikul jäävaringus.
 
 

Magnet nimega Everest tõmbab endiselt

Alpinistid on tavakodanike arvates kummaline seltskond. Ka juba vallutatud mäge püütakse ikka ja jälle alistada, valides üha uusi ja järjest raskemaid marsruute. Tänapäevaks on läbi ronitud kõik Everesti harjad ja seinad, tõustud isegi talvel ja mussooni ajal. Meie aja fenomenaalseim alpinist on arvatavasti Itaalia tiroollane Reinhold Messner, esimene inimene, kes on tõusnud planeedi kõigi 14 kaheksatuhandelise mäe tippu. Üks tema kuulsamaid tõuse oli 1980. aastal Everesti põhjanõlvadel, mille ta sooritas üksi, mussooni ajal, hapnikuseadmeteta ning nn. alpi stiilis - see tähendab, ilma kandjateta ning vahelaagrite rajamiseta.

Nüüdseks on sellele tippude tipule tõusnud üle 500 inimese ja hukkunuid on umbes 130, kuid magnet nimega Everest tõmbab endistviisi. Üks Himaalaja ekspeditsioon on ka tänapäeval tõsist ettevalmistust nõudev ja kulukas ettevõtmine, kusjuures eduansse on senise statistika kohaselt vaid umbes 40%. Üldse aga tuleb Nepaali tippudele oma õnne proovima aastas 500-1000 alpinisti, kellest umbes kümnele jääb see ühtlasi ka viimaseks teekonnaks. Ka kõige tagasihoidlikemate ekspeditsioonide eelarved küünivad miljonitesse, sest isegi mõne alpinisti tipputõusuks tuleb mitme kuu vältel ülal pidada tervet püramiidjat logistilist struktuuri. Luba Everestile maksab 50 000 dollarit. Lisaks kõigele hädavajalikule tuleb kinni maksta ka sideohvitseri, erpade ja kandjate varustuse, palgad, kindlustused. Varustus toimetatakse helikopteritega Lukla või Syangbotche lennurajale. Nepaali pool on baaslaagrina mõeldav vaid üks koht - ikka seesama Khumbu liustiku jäämurru esine. Alates 1980. aastast saab tippu rünnata jälle ka põhja poolt. Seal on põhiliseks baaslaagri kohaks Rongbuki kloostri ümbrus. Kangshungi liustikult suudeti esmakordselt end tippu võidelda alles 1983. aastal.

Nii Khumbu kui Rongbuki ümbrus muutuvad igal aastal mitmeks kuuks suurteks telklinnakuteks, kuni alpinistid tõusumarsruuti ette valmistavad ja kandjad vahelaagritesse varustust kannavad. Kõik see on oma jälje jätnud ka loodusele, eriti silmatorkav on mägimetsades tehtud laastamistöö. 1976. aastal rajati Everesti ümbruses Sir Edmund Hillary eestvedamisel Sagarmatha rahvuspark. Hillary, otsekui tundes isiklikku moraalset vastutust selle unikaalse piirkonna tuleviku ees, on pühendunud erpamaal paljude haridus- ja arendusprojektide ellu viimisele, nagu koolide, haiglate ja sildade rajamine.

Nepaali kolmas religioon

Veel nelikümmend aastat tagasi pidi Everestini jõudmiseks ette võtma 250 kilomeetri pikkuse rännaku, mis oli jõukohane vaid korralikele ekspeditsioonile. 1970. aastal hiinlaste abiga rajatud Katmandu - Kodori - Lhasa maantee lühendas seda vahemaad umbes 70 kilomeetri võrra ja pisikese lennuvälja rajamine Luklasse 1965. aastal ja lennuraja pikendamine 1977. aastal võimaldas "üle hüpata" veel sajast kilomeetrist. Nii on Himaalaja tasapisi avanenud ka "lihtsurelikele" reisihimulistele inimestele. Nepaallased ise ütlevad, et nende maal on nüüd kolm tähtsat religiooni: hinduism, budism ja turism. Tõepoolest, alates kuuekümnendatest aastatest on aasta jooksul Nepaali külastanud turistide hulk kasvanud umbes kuuelt tuhandelt kolmesaja tuhandeni, neist iga neljas võttis ette ka pikema või lühema matka mägedesse. Populaarseim on Annapurna piirkond, sest suhteliselt hõlpsa juurdepääsu tõttu võib seal Himaalaja- tunde kätte saada ka juba nädalase matkaga. Everesti piirkonda suundub praegu ligi 13 000 inimest aastas. Kala Pattarile jõuab neist tõenäoliselt umbes paar tuhat. Nii matkadeks kui mäevallutusteks on parim aeg kas sügisel või kevadel. Sademeterohke suvemussooni periood ja sellisel kõrgusel krõbekülm talv on ainult hulludele.

Suurem osa trekkeritest alustab ja lõpetab oma matka 2850 meetri kõrgusel Luklas, kust pisikesed Twin Otteri propellerlennukid ning helikopterid Katmanduga regulaarset, aga ometi ilmastikust tugevasti sõltuvat ühendust peavad. Matk Luklast Everesti baaslaagri lähistele ja tagasi võtab koos aklimatiseerumisega aega siiski umbes kaks nädalat. Et baaslaagrist Everest ise ei paistagi, ronitakse sealsamas lähedal asuvale 5554 meetri kõrgusele Kala Pattari nimelisele "künkale". Teine populaarsem sihtpunkt on naaberorus Ngozumpa liustiku ääres asuv Gokyo, mille ümbruses asuvatelt kurudelt ja tipukestelt paistab korraga neli kaheksatuhandelist hiiglast - peale Everesti ka Lhotse (8511 m), Makalu (8475 m) ja Cho Oyu (8153 m).

Väike suur rahvas

Arvatavasti pole maailmas teist nii väikest rahvast - kõigest 35 000 - kes samaaegselt oleksid niisama kuulsad kui sherpad. Nüüdseks tähistab see nimi ühtlasi ka elukutset, ilma kelleta pole peaaegu mitte ükski Himaalaja ekspeditsioon hakkama saanud. Üks nende hulgast, Sherpa Ang Rita, on Everesti tipus seisnud koguni üheksal korral. See kõik on olnud võimalik tänu sherpade mitmetele positiivsetele omadustele, aga ka tolerantsusele välismaalaste suhtes. Samuti puudub neil religioosne kartus mägede ees, mis paradoksaalsel kombel enamikku maailma mägirahvastest kõrgetest tippudest eemal hoiab.

Püsiasustus Himaalaja orgudes ulatub ligi 4000 meetri kõrguseni, kuid populaarseks saanud matkamarsruutidel Everesti baaslaagrisse või Gokyosse leiab matkaja vähemalt matkahooajal ulualuse kuni 5000 meetrini välja. Mägirajad on küllalt vilka "liiklusega", kus põhitegevuseks näib olevat kandmine. Kantakse ehitusmaterjale, toiduaineid, ekspeditsioonide varustust. Ka paljud matkajad palkavad oma seljakoti kandmiseks sherpasid. Niisiis on nii või teisiti tegemist Everesti - nimelise atraktsiooni teenindamisega. Samal ajal kui sherpa mees mäge ronib või pakke kannab, peab sherpa naine lodget, kus trekker ööseks oma magamiskoti lahti saab rullida ning ka kohalikust köögist osa võib saada. Tõsi, vürtsikuse ja eksootilisusega see eriti ei hiilga, sest, ennäe, põhitoiduseks on sealgi kartul, oder ja paljud meilegi tuttavad köögiviljad. On ju sooja 3000 meetri kõrgusel ligikaudu samapalju kui Maarjamaal. Road jakilihaga ning Nepaali rahvusroog dhal baat on mägedes suhteliselt kallid, sest riis tuleb altpoolt kohale tuua ning loomi tapetakse harva. Nagu teiselpool Himaalaja peaahelikku elavad Tiibeti hõimuvennad, on sherpad Buda-usulised. Seetõttu nad toidu hankimisel ise loomi ei tapa - see on teist usku inimeste töö. Budistide arvates on elu ümbersündide ahel, kus iga järgneva taassünni tase sõltub eelmistes eludes sooritatud heade ja halbade tegude tasakaalust. Näiteks peetakse kloostrite ümbruses ringihulkuvaid koeri eelmises elus laiskade munkade reinkarnatsioonideks.

Purpurrüüd kandvate munkade toimetusi on huvitav jälgida, kuid usupühade ajal, mida Nepaalis on palju, muutuvad kloostrite ja pühapaikade ümbrused värvide ja helide pillerkaariks. erpamaa "pealinna" Namche Bazaari ja Everesti vahel asub 3870 meetri kõrgusel kuulus Tengbotche klooster, sherparahva vaimse elu tähtsaim keskus. Teiselpool Everesti asuv Rongbuki klooster on Hiina kultuurirevolutsiooni päevil tugevasti kannatada saanud. Rohkem kui mäeahelikud, on hõimuvendade vahelist suhtlemist takistanud poliitilised ja ideoloogilised piirid. Tänu viimasel ajal mõnevõrra liberaliseerunud korrale käib iidsel Nangpa La kaubateel jälle vilgas kaubavahetus. Üle selle 5700 meetri kõrguse mäekuru tuli umbes 500 aastat tagasi kogu erparahvas mongolite sõjakäikude eest Everesti ümbruse mägiorgudesse varjule. Tolmu üleskeerutavad jakid ja päikesest parkunud nägudega räsitud karavaniajajad toovad Nepaali poolele Tiibeti kiltmaade hõngu ka tänapäeval.

Khumjungi kloostris, mitte kaugel Tengbochest, säilitatakse raudkapis reliikviana väidetavaid jeti säilmeid, mida ka turist võib peale annetuse tegemist näha. Hillary poolt teha lastud analüüs näitas, et arvatavasti on siiski tegemist kitse skalbiga. Ilmselt aga vajab Homo sapiens legendi lumeinimesest niisamuti nagu muinasjutte Loch Nessi saurusest või päkapikkudest. Ning kõrgeid mägesid - mille poole hirmu ja igatsusega vaadata.



Fotode allkirjad ("Horisondis")

1. Mount Everesti esimesed vallutuskatsed tehti juba 1920ndatel aastatel Tiibetist piki Põhjaribi (fotol tipust vasakul). Hillary ja Tenzingi 1953.a. võidukas marsruut oli üle Lõunasadula - sügav lohk mäeharjal Eversti ja Lhotse (8511 m) vahel. (Foto Nameless Teethilt, 5600 m.)
2. Sherpa mees manikivi juures Dingboche külas. Manikividel, nagu palvelippudel ja - veskitelgi on kujutatud budistide tähtsaim palve om mani padme hum ja teised pühad mantrad. Tagaplaanil Lhotse, kõrguselt neljas mägi maailmas.
3. Hirmuäratava jääkosena laskub Everesti nõlvadelt Khumbu liustik. Mallory, näinud seda jääkaost 1921.aastal Lho La kurult (fotol vasakul ülanurgas), kuulutas Nepaali-poolse tõusumarsruudi võimatuks. Kuigi üliohtlik, läbitakse see tee tänapäeval enamike Everesti ekspeditsioonide poolt. (Foto Kala Pattarilt, 5554 m).
4. Tengbotche klooster 3870 meetri kõrgusel. Sellises vaimustavas ümbruses tudeerivad Püha Seadmust 40 munka ja õpilast.
5. Sherpa köök. Peale väsitavat matkapäeva valmib siin isuäratav söök.
6. Palvelipud Gokyo kohal.
7. Tihar (Diwali), jumalanna Lakshmi auks novembris üle kogu Nepaali ja India peetavad valguse ja jõukuse pühad.
8. Sherpa küla Tiibetisse viival Nangpa La kaubateel
9. Põhiline majandusharu näib sherpamaal olema kandmine. Tagaplaanil püha mägi Ama Dablam (6856 m).


Ü.S.-i reisikirjade ja fotode leheküljele