Ülo Suursaar, Pühapäevaleht, 12.jaan.1997
Ühe Himaalaja-reisi üheksa päeva
(Alasti elu ja surm planeedi tipus)


Himaalaja - maailma kõrgeim mäestik - on seni eestlastele olnud suhteliselt kauge ja kättesaamatu. Möödunud aaasta detsembri alguses naasesid ligi kuus nädalat kestnud Eesti Geograafia Seltsi ekspeditsioonilt Raivo Raam, Aime Staskevits ja Ülo Suursaar. Reisiti mööda Indiat ja Nepaali, matkati planeedi kõrgeimate mägede keskel.

Kahe maailmausu lätetel

India. Oma reisi viiendal päeval oleme jõudnud pühasse linna Varanasisse püha jõe Gangese ääres. Vishwanati kuldtempli ja ghattide linn.

Ganges Top võõrastemaja on vaid mõnikümmend meetrit jõest, Harischandra põletusghati lähedal. Enne plaanitud paadisõitu Gangesel juhib saatja meid tolmusele kivirinnatisele. Seal võime segamatult olla tunnistajaks, kuidas iga natukese aja tagant rütmiliste hõigete saatel sellest elust lahkunud hindusid krematatsioonile tuuakse. Varanasis tasub surra - ja siia tullakse surema, moksha läbi pikast ümbersündide ahelast vabanema. Teame, et põletustseremooniaid ei tohi pildistada, kuid meie saatja ütleb, et tunneb lahkunute perekondi ja niikaua kui oleme temaga, võime seda teha. (Meie aga mõtleme, et kas ei ole piir äri ja traditsiooni vahel siin liiga õhuke.)

See ei ole meeldiv vaatepilt. Üks tuleriit ei ole veel tuhaks saanud, kui tema kõrvale kerkib teine, kolmas, mõned omaksed poolkaares ümber… Surm, nagu elugi, on Indias karm, lihtne ja alasti. Natuke aega hiljem libiseb meie paat vaikselt mööda jõge, mööda kümnetest ja kümnetest ghattidest - trepiastmed jõkke, kus hindu-usulised oma hommikust kümblusrituaali täidavad: puristavad ja luristavad andunult vees, mis meile kohati lausa virtsa meenutab. Aga hommikuvalgus on maagiline, ghattide rivi hääbumas kuldkollasesse vinesse.

Turiste ei ole Varanasi vanalinnas palju. Tänavad on kitsad ja rahvarohked, liig lähedal ihule on vaesus ja viletsus, sõnnik ja surm. Ometi, pärast seda päeva, ei ole Taj Mahal enam minu lemmikkohaks Indias.

7. päev. On kummaline, et Sunaulis peaaegu keegi kauemaks ei peatu, kui just hädapäraselt vaja India - Nepaali piiri ületamiseks ja bussi vahetamiseks teel Katmandusse või Pokharasse. Meie astume akendeta, roostetanud, mürisevasse kohalikku bussi - täpselt nagu ühes populaarses Diroli närimiskummi reklaamis - ja sõidame Lumbinisse, Buddha sünnikohta.

Kahekümne kuue kilomeetrine sõit võtab poolteist tundi aega ja leiamegi end vaiksest maakohast. Ei turistede voogu ega palverändurite horde, vaid mõned jaapanlased (aga kuhu need ka ei jõua). Siin on kuninganna Maya Devi tempel ja tiik, kus ta enne Buddhale elu andmist kümbles, 563 aastat enne Kristust. Pidi mööduma veel kolmkümmend viis eksiaastat, kuni kuningapoeg Gautama valgustatuna Sarnathis oma esimese jutluse pidas - kohas, kust meiegi paari päeva eest tulime. Hiljem, nagu ajaloos ikka juhtub, asustasid Lumbini ümbruse teist usku inimesed, koht vajus unustusehõlma, kasvas dzhunglisse ja taasavastati alles sada aastat tagasi. Nüüd on jaapanlastel suurejoonelised plaanid muuta Lumbini võimsaks atraktsiooniks ja palverändude sihtkohaks. Seni aga veel saab rahus tuhandeaastase püha viigipuu all puhata ning vaimusilmas möödunud aegade sündmusi ette kujutada.

10. päev. Jõuame Bodhnathi stuupa juurde õhtul, väsinuna Katmandu, Patani ja Bhaktapuri lossiplatsidest, mis on ju kõik tegelikult absoluutselt fantastilised. Kuid ikkagi sadakond rikkalikult kaunistatud templit suhteliselt väikestele maa-aladele kokku pressituna - see on käinud pisut üle meie vastuvõtuvõime.

Väljakul, mille ümbrus on asustatud Tiibeti pagulaste poolt, laiub valge massiivne poolkera. Selle kohal on Buddha kõikjalenägevad silmad ja kuldne torn, mille kolmteist järku tähistavad astmeid nirvaanani. Teeme päripäeva ringi ümber hiiglasliku stuupa, käega palveveskeid käivitades. Budistid on nutikad mehhanisaatorid: palvet om mani padme hum tuleb korrata võimalikult palju. Kui vastav sõnum kanda palveveskile ja paljukordselt palveveski sees olevale paberiribale, siis saab väikese vaevaga palvet võimendada. Palve läheb lendu ka kui tuul palvelippu liigutab või keegi manikivist möödub. Mõned palverändurid valivad siiski võimalikult vaevarikka tee: järjest pikali heites oma kehaga stuupa ümbermõõtu mõõtes.

Parim seisab veel ees: loojangu eel algavad budistide usupidustused. Tumepunasesse ja kollasesse riietatud mungad sooritavad põnevaid rituaalseid toiminguid. Külg-külje kõrval munkade ja palveränduritega süütame meiegi stuupal rasvaküünlaid. Kui mitme tunni pärast kogu stuupa kümnetest tuhandetest küünaldest valgustatuna miilab, on meil pisarad kurgus.

Magnet nimega Mount Everest
12. päev. Royal Nepal Airlinesi väikene kahekümneistmeline propellerlennuk muutub rahutuks igat pilve läbides ja igast kurust üle hüpates. Peale neljakümneminutilist sõitu keerab piloot lennuki nina otsustavalt allapoole, mootorid hakkavad möirgama ning ka reisijad näevad läbi esiakna Lukla lennuvälja - imelühike triibuke mäenõlval. Lennuk on kolmkümmend aastat vana ja täielikult käsitsijuhtimisel. Piloodi ülesanne on võimalikult täpselt maandumisraja algust tabada, vastasel korral lendame kas vastu mäenõlva sodiks või jääb rada lühikeseks. Aplaus! Nüüd näeme, et rada on lisaks tuntavalt kaldu: maandumisjärgne pidurdamine käib ülesmäge ja hoovõtt õhkutõusmiseks on allamäge, üle kuristiku serva. Siit, 2800 meetri kõrguselt algab meie kuueteistpäevane matk maakera kolmanda pooluse suunas.

20. päev. Tuleme Kala Pattarilt, Everesti baaslaagrist, mis on enamike trekkerite "palverännu" lõpp-punktiks. Everesti tipp jäi meist üheksa kilomeetri kaugusele, sealt edasi maksaks iga samm vere hinda. Tänane plaan on ületada 5420- meetrine Cho-La mäekuru, et naaberorgu Gokyo järvede ja Cho-Oyu baaslaagri juurde jõuda. Hea ilma korral ületab seda kuru iga päev kümme-kakskümmend sherpat ja matkajat, kes enne otsustavat tõusu 4900 meetri kõrgusel ööbivad. Saame öömaja Himalayan View Lodges, tüüpiline sherpa elamine, kus perenaiseks Lhakpa Yangee Sherpa. See on meil juba kolmas järjestikune öö taolisel kõrgusel ning öised lämbumishood seetõttu enam ei piina.

Kuru ei ole kerge ega ohutu, aga meie poolt on hea ilm. Aasta tagasi, ööl vastu 8. novembrit 1995, jäi just selle kuru kõrval lumelaviini nelikümmend inimest. Peale järsku kaljutõusu tuleb laugem liustik, kuni üle mäeharja avaneb sügaval all uus org ja selle taga uued mäed, valged, hambulised.

23. päev. Ngozumpa liustik on Nepaali suurim. Tema külgmoreenvalli ja orunõlvade vahel on järjestikku kuus taevalikku sinist veesilma. Mis veelgi tähtsam, Gokyo ümbruse mäetippudelt ja kurudelt avanevad haruldased vaated. Korraga on näha neli legendaarset kaheksatuhandelist mäge: lisaks Everestile (8848 m) veel Lhotse (8511 m), Makalu (8475 m) ja Cho-Oyu (8153 m).

Lähen Nimetute Hammaste nimelist tippu ründama, vaid kümme kilomeetrit Cho-Oyust lõunas. Mäe kõrguseks kaardil on antud 5800 meetrit, kuid tegelikkus osutub oodatust pisut erinevaks: ühe lihtsa tipu asemel kerkib mitu teravat kaljuhammast. Kõiki käsi-jalgu kasutades ronin lumiste kaljude vahel üha kõrgemale, harjale. Sealt ühelt hambalt teisele, kuni jääb veel kaks hammast, mis lihtsurelikule saavutamatud: vertikaalsed monoliitsed kaljuseinad. Kõrgusrekord jääb seekord niisiis 5600 ja 5700 meetri vahele. Kuid mu vaev on kuhjaga tasutud - viiest seninähtud "erinevast" Everestist on siinne parim. Näha on kogu massiivne tipupüramiid, tõus mäe Lõunasadulale ning suur osa Tiibetile kuuluvast põhjaribist, mis tänase päevani varjab dramaatilist saladust. - Kas jõudsid inglased Mallory ja Irvine maakera katusele juba 1924 aastal, enne kui nad tollelsamal ribil kadunuks jäid. Paar päeva varem oli sama ekspeditsiooni liige Norton saavutanud sealsamas kõrguseks 8572 meetrit, fenomenaalne kõrgusrekord, mis ligi viiekümneks aastaks purustamatuks jäi. Paarsada meetrit, mis staadionil mõnekümne sekundiga maha joostakse, võib mägedes terveid inimelusid lahutama jääda.

Alustan masinlikku laskumist, põgenemist siit karmist ja üksildasest kohast. Sherpa onnideni Gokyos 900 meetrit allpool on seitse kilomeetrit rasket teed ja kahe tunni jagu päevavalgust.

Annapurna oli siiski esimene
32. päev. Trekkerid, kes Pokharast Annapurnat vaatama suunduvad, on märksa pehmekesemad kui Everesti ümbruses. Juurdepääs mägedele on siin lihtsam ja kõrgused väiksemad. Meiegi teine matk algab tuhandelt meetrilt ja sihtpunktiks jääb 3200 -meetrine Poon Hill, mägi millelt avaneb Dhaulagiri jalamist tipuni, tõsi küll, neljakümne kilomeetri kauguselt. Paremat kätt, poole lähemal, on Annapurna. Nendevahelist Kali Gandaki orgu peetakse maakera sügavaimaks - oru põhi on 2500 meetri peal, üheks "kaldaks" on Dhaulagiri 8167 meetrit ja teiseks Annapurna 8091. Tolles orus, nagu kahe heinakuhja vahel, eksles 1950. aastal Prantsuse ekspeditsioon Maurice Herzogi juhtimisel. Hambad ristis alistati lõpuks Annapurna, esimene kaheksatuhandeline. Eesti keeleski Jaan Kaplinski tõlkes ilmunud Herzogi reisikiri kuulub kindlalt alpinismikirjanduse kuldvarasse. Kuid erinevalt minu lemmikust, Tichy Cho-Oyu - raamatust, on ta üsna masendav. Tooni jääb andma raamatu lõpuosa: pikk ja piinarikas taandumine läbi mussooni Indiasse, külmavõetud gangreenihaigete sõrmede ja varvaste amputeerimine rongi tamburis.

Meie näeme neid mägesid suhteliselt ohutust kaugusest. Suurim mure on jõuda mäe otsas asuvasse panoraampunkti varahommikul, enne kui taevas pilvedesse mähkub.

Loomade ja inimeste dzhunglid
36. päev. 150 kilomeetrine bussisõit Pokharast Royal Chitwani rahvusparki on tüüpiline Nepaali jaoks. "Ekspressbuss" katab selle vahemaa umbes kuue tunniga tehes ühe pikema söögipeatuse ning hulga lühemaid iga suurema küla ja politsei check-posti juures. Suuremad pakid ja seljakotid lähevad bussi katusele, buss on täis, nii et üks ülbe olemisega inglane sisistab: "bloody chicken bus!" Tegelikult pole meil häda midagi võrreldes palju odavamate kohalike bussidega, need on lausa logud ja lootusetult täis - inimesi istub katustel ja ripub ukseavades. Kasutusel on omapärane signaalide süsteem peatumise, edasisõitmise ja liiklusummikus laveerimise jaoks, mida vastu bussikülge patsutades juhile edastatakse. Plärisevast valjuhääldist tuleb täiel võimsusel India popmuusikat (ja seda ka öösel!) Rool on loomulikult paremal, vasak teepool liiklemiseks seevastu sama loomulik ei ole.

Rahvuspargi piiril on igal bussil vastas meestejõuk, kes üksteisevõidu kisades ja nügides kutsuvad teid just tema lodgesse või - see teeb sama välja - tema dzhiibile, küll külas ise valid! Korra Pokharas samalaadse situatsiooni üle elanud, teame mis teha. Ütleme kohe esimesele mehele: jah, sinuga me tuleme! - ja oleme paugupealt sellest sebimisest priid. Üle jalgsilla teiselpool jõge on ootamas pealt lahtised dzhiibid, mis varsti küla vahel laiali hargnevad. Meie "loteriivõidu" nimi on Safari Wildlife Lodge. Vaadanud üle oma savimajakese, kus voodid moskiitovõrkudega kaetud, teeme kohe tutvust rahvuspargiga. Mille pärast Chitwani tullakse? Rõhuv enamus selleks, et elevandi seljas tund-kaks sõita ning kui veab - ninasarvikut näha. Tiigriga kohtumise tõenäosus on väike, selleks tuleb kaugemal dzhunglis mitmepäevane ja mitusada dollarit maksev safari ette võtta. Nii et elevandi pardale ja dzhunglisse! Mahutavus on juht pluss neli reisijat.

Oli küll naljakas. Ja ninasarvikut nägime ka. Ning isegi geograaf hakkas aru saama, et maakera kolme elevandi seljas käib.

39. päev, viimane siin maailmajaos. Koht mida Delhis uuesti külastame, nüüd rohkem kui kuu aega hiljem, ei ole mitte Qutab Minar, seitsmekümne kolme meetri kõrgune minarett müstilise tuhande viiesaja aasta vanuse raudsamba kõrval, ega ka Jantar Mantari observatoorium või Humayuni mausoleum - peaproov Taj Mahaliks. See on Jama Masjid, India suurim ja nagu tookord tundus, jubedaim moshee. Siis trügisime - ainsad eurooplased - läbi musta ja vaese inimmassi moshee idaväravate suunas. Sajad anuvad käed - sandid, haiged, näljased - väänlesid meie poole, kui ronisime treppidest üles keset prahti ja rooja. Mosheesse me ei saanudki, kurjalt näidati silti: "For muslims only". Nüüd on kõik teisiti, tänavad oleksid nagu laiemad, inimesed on nagu inimesed.

Saame mosheesse sisse ja seletus on lihtne - jumalateeniseni on veel palju aega. Kõik on kena ja sõbralik. Paljajalu ronime paremate vaadete püüdmiseks pimedat keerdtreppi pidi minareti tippu, kuid ometi ei paista siit kümnendikkugi Delhist.

Meie viimaseks külastuspaigaks India pealinnas on moodne Lakshmi Narayani tempel, hingelt hinduistlik, vormilt kubistlik-sürrealistlik. Hindu pühamutesse võõrast usku rahvast enamasti ei lasta, hinduks ei saada, hinduks peab sündima. Kuid selle templiga on vist püütud korvata kogu hinduismi suletust: lääne inimesi koheldakse eriti lahkelt ja aupaklikult.

Ei tea, kas põhjuseks on ka pühapäev, kuid täna naeratab India meile pidevalt. Ja meiegi naeratus ei ole juba enam ammu hirmu- ja uudishimusegane grimass, vaid siiras ja mõistev.

Fotode allkirjad:
1. Surra ja põletatud saada Varanasis - otsetee õndsusesse.

2. Väikesed Buddhad Bodhnathi stuupal Katmandu lähedal
3. Nepaallaste Sagarmatha, tiibetlaste Chomolungma, teistele enamasti Mt. Everest. Paradoksaalselt mustendav kaljupüramiid talvel ning lopsakalt lumine hoopis suvel, mussooni ajala.
4. Kui sherpa mees pakke kannab, toimetab naine köögis.
5. Kui sherpa naine köögis toimetab…
6. Himaalaja jalamil
7. Chitwani rahvuspark Nepaali lõunaosas. Loodus on õnnistanud tharu rahvast immuunsusega malaaria suhtes. Kahjuks kipub 21. sajandil läbilöömiseks sellest vist väheks jääma.
Infot:

Raha: India ruupia (3 Irs = 1 EEK), Nepaali ruupia (4,5 NRs = 1 EEK).Indias nõutav viisa (saadaval Helsinkist, sõltuvalt liigist ca 150-600 EEK-i), Nepaali viisa 300-800 EEK-i (saadaval Helsinkist või piirilt). Nepaalis matkamiseks vajalik eriluba (trekking permit): 1 nädal 60-120 EEK-i.
Rongisõit Indias (1000 km): 25-500 EEK-i (sõltuvalt rongi ja vaguni tüübist; optimaalne on ehk 200-300 EEK-i). Bussisõit Indias ja Nepaalis (200 km): 25-50 EEK-i. Odavamad hotellitoad alates 50 EEK-i, lõunaeine alates 20 EEK-i, kulutused söögile ja öömajale mägedes: 100 EEK-i ööpäev. Parim külastusaeg: september - detsember.

Muide, kogu reisi lühipäevik on siin