Ülo Suursaar,
Horisont 1997, 8, 4-8
Jantar Mantari saurus-
observatooriumid Indias

Indias asub neli vana observatooriumi. Nagu dinosaurusedki, on nad suured, kohmakad, kuid ometi atraktiivsed. Ka astronoomia ajaloo seisukohalt kujutavad nad endast umbteed, nii nagu hiidsisalikud liikide evolutsioonis. Tänu hiigelmõõtmetele suudeti seal küll vajalikke vaatlusi ja koguni mõningaid astronoomiliste tabelite täpsustusi teha, kuid kaugel Euroopas oli juba alanud kergete optiliste teleskoopide võidukäik. Väljasuremine on kõige kohmaka ja kohanemisvõimetu saatus. Ning põnevaks muuseumieksponaadiks saamine, mis seal salata.

Endast India ajalukku sünge jälje jätnud Aurangzebi surmaga lõppes aastal 1707 niinimetatud suurmogulite valitsemisperiood. Hindustani poolsaare kesk ja lääneossa killunenud Rajputi riigikesed olid Delhi keskvõimuga üsna lõdvalt seotud, sarnaselt feodaalselt killustatud Euroopa vürstkondadega. Ühe säärase vürstiriigi juhiks sai 1699. aastal Maharadzha Sawai Jai Singh II (1686-1743), innukas sõdalane, ja mis antud loo juures hulga tähtsam - veelgi kirglikum astronoom. 1727. aastal kolis ta kõrgele mäeküljele surutud Amberi isakindlusest alla avarasse tasandikulinna, mille spetsiaalselt pealinna tarvis ehitada oli lasknud. Linna nimeks sai loomulikult Jaipur (Dzhaipur) ja vaatamata oma suhtelisele noorusele kuulub see tänapäeval turistide poolt enamkülastatud linnade hulka Indias. Peale roosaka, meekärge meenutava tuulepalee (Hawa Mahal) on selle üheks põhjuseks kindlasti ka kummaline kogum kivitreppe ja -müüre, justnagu hiiglaste-laste mänguklotsidest kokku laotud Jantar Mantar.

Õigupoolest oli sääraseid observatooriume viis. Jai Singhi arvates olid tolleaegne hindu kalender ja preestrite poolt kasutatud astronoomilised tabelid liialt ebatäpsed ning vajasid parandamist. Oli vaja uusi ja täpsemaid mõõteriistu. Nimi "Jantar Mantar" (loe: dzhantar mantar) tähendabki tõlkes "taevase harmoonia mõõtmise instrumente". Kõige esimese observatooriumi ehitas Jai Singh 1725. aastal Delhisse. Jaipuri oma (1728-34) on üsna samasugune, ainult et pisut suurem ja seega üldse suurim ning pareminisäilinum omataoliste hulgas terves maailmas. Järgmised said Varanasisse, Ujjaini ja Mathurasse, viimane neist on tänapäevaks hävinud. Nende observatooriumide paigutus kaardil ei näita siiski Jai Singhi enda mõjuala. Loobunud sõdimisest ja valitsemisest oli ta selleks ajaks mogulikuninga Muhammad Shahhi alamana juba põhiliselt astronoomiale pühendunud. Kõik viis valitud linna olid miskitmoodi olulised: Delhi ja Jaipur kui pealinnad, Mathura ja Varanasi oma tuhandete templitega on iidsetest aegadest alates hindu-usulistele väga pühad linnad. Ujjain oli aga juba alates 4. sajandist e.m.a. omamoodi India Greenwich'iks, kust oli läbi tõmmatud kohalik null-meridiaan. Lisaks asub see linn peaaegu põhjapöörijoonel.

Astronoomia kiviaja suurejooneline finaal

Observatooriumide ehitamisele eelnes mitu aastat spetsiaalseid vaatlusi. Jai Singh saatis õpetlasi iga ilmakaare poole kogemusi omandama, araabia ja pärsiakeelseid traktaate tõlgiti sanskriti keelde. Näivale primitiivsusele ja robustsusele vaatamata põhinevad need observatooriumid säärastel matemaatika ja astronoomia nüanssidel, mida tänapäeval isegi suurem osa vastava ülikoolihariduse omanikke hästi ei jaga. Seal on keskaegsete õpetlaste aastakümnetepikkust monotoonset süvenemist, mida omakorda põlvest põlve edasi anti. Nii olid sfäärilise trigonoomeetria põhitõed (nurkade ja joonte arvutused kerapinnal) selged juba vanadel kreeklastel umbes 2000 aastat tagasi. Taevaste asjade heast mõistmisest annavad tunnistust ka tolleaegsed armillaarsfäärid ja neist hiljem araablaste poolt edasi arendatud astrolaabid. Nood nutikad riistapuud koosnevad rõngastest, mida üksteisest sõltumatult horisondi, ekvaatori ja ekliptika järgi seada sai ning niiviisi taevakehade asendit viseerida võimaldasid.

Pärast kreeklasi oli astronoomia kõige viljakama kasvupinnase leidnud muhameedlikes idamaades: Araabias, Pärsias, Usbekistanis. 10. sajandi paiku suutsid araabia astronoomid määrata ekliptika kalde ekvaatori suhtes täpsusega alla ühe minuti. Usbeki astronoomi Ulug Beki (1393-1449) tähekataloog sisaldas 1019 tähe koordinaadid. Ka määras ta hämmastavalt täpselt troopilise- ja tähe-aasta kestvuse, aastase pretsessiooni, planeetide liikumise parameetrid. Kuigi Jai Singh oli hindu, oli ta suurimaks eeskujuks just samarkandlase Ulug Beki tekstid ja tema poolt 1424. aastal ehitatud observatoorium - õigemini selle kirjeldus: Ulug Bek hukati rivaalide poolt aastal 1449, unikaalne observatoorium tehti maatasa ja vajus peagi unustusehõlma. Järgnev meenutas mõneti Trooja lugu: hea õnne peale 1908. aastal alustatud väljakaevamised paljastasid mõne müürifragmendi. Vaid vanade astronoomiliste traktaatide alusel, ja teades, et Jai Singh osaliselt samalaadseid instrumente kasutas, on suudetud rekonstrueerida ka Ulug Beki observatooriumi instrumentide välisilme ja tööpõhimõte.

Et Jai Singh pidas metall-instrumente oma väiksuse ja mobiilsuse tõttu ebatäpseteks ja vigasteks, otsustas ta selle mõõtmistäpsuse igavese probleemi lahendada mastaapsuse abil. Kõige pilkupüüdvam struktuur Jantar Mantaris on gnoomon - suur päiksekell ehk Samrat Yantra. See on meridiaani (põhja-lõuna) sihis ehitatud kolmnurgakujuline kivimüür kõrgusega 27 meetrit, mille hüpotenuusi pidi läheb 27 kraadilise kalde all üles trepp. Nurk 27 on Jaipuri põhjalaiuskraad ning seega osutab gnoomon Maailma põhjapoolusele, ehk ligikaudu Põhjanaelale. Sama nurka kohtab loomulikult veel mitmete teistegi instrumentide juures. Kahelpool müüri asuvad 15 meetrise raadiusega kvadrandid (veerandringid), gradueeritud kivikaared, mida mööda päiksekella vari liigub kiirusega 3,9 meetrit tunnis. Öeldakse, et selle maailma suurima päiksekella täpsus on 2-3 sekundit, kuid loomulikult ei näita ta mitte India vööndiaega, vaid kohalikku päikseaega. Peale kohaliku aja saab selle ja analoogiliste instrumentidega määrata hetke, kui Päike läbib meridiaani, viseerida taevakehade kõrgusi, ennustada kuu- ja päikesevarjutusi.

Üldse loendatakse Jaipuris kolmteist kivi-instrumentide gruppi. Delhis on neid säilinud vähem. Jaipuri observatooriumis on alles ka mõned Jai Singhi metall-instrumentidest, milledest kuulsaim on Yantra Raj. Nagu Samrat Yantragi, on see hiiglasuur kivialusele kinnitatud astrolaab kantud Guinessi rekorditeraamatusse. Ka leiame Jaipuris grupi väiksemaid päiksekelli, iga sodiaagimärgi jaoks ühe. Need paiknevad meridiaani suhtes erineva nurga all ning leiavad kasutust astroloogilistel eesmärkidel veel tänapäevalgi.

Delhi versioonis on suure gnoomoni kõrguseks 23 meetrit, seega 4 meetrit vähem kui Jaipuris. Suuremad on aga Ram Yantra ja Jai Prakash Yantra. Ram Yantrat, kaht 20-meetrise diameetriga silindrikujulist struktuuri, kasutatakse taevakehade koordinaatide mõõtmiseks. Jai Prakash Yantra, kaks taevasfääri kujutavat hambulist marmorkaussi läbimõõduga 8 meetrit kumbki, on Jai Singhi enda poolt leiutatud mitmeotstarbeline seadeldis. Risti üle kausside tõmmatud traatide ristumiskohas asuva metallplaadikese vari ütleb Päikese koordinaadid ja sodiaagimärgi, võimaldades ühtlasi üle minna horisontaalsetelt ekvaatorilistele koordinaatidele.

Progressiivne astroloogia

Nimetatud instrumentide tööpõhimõtete kirjeldustest selgub, et peale hindu kalendriarvutuste olid tol ajal tähtsal kohal ka astroloogia-alased vaatlused. Võiks koguni väita, et astroloogia tekkis ja arenes seetõttu, et muidu suures osas kasututele ning omas sügavamas olemuses arusaamatutele vaatlustulemustele ka mingit praktilist rakendust leida. Seega oli see ebateadus tol ajal teaduslikum kui kunagi hiljem ning astroloogilised vajadused koguni vedasid edasi vaatlus-astronoomiat. Astroloogia sai India rikkaliku spirituaalse elulaadi lahutamatuks koostisosaks ning on seda õigupoolest ka tänapäeval. Taevakehade järgi rihiti kõigi tähtsamate tegemiste toimetamist, nagu sõjakäigud, abielud, külviajad, jne. Püüti ennustada ka mussooni algusaega ja tugevust. 9-kuuline põuaperiood kulmineerub Indias suve alguse väljakannatamatu kuumusega, millele kauaoodatud mussoon ülikülluslike vihmavalingutega lõpu teeb. Mussooni täpse alguse ja teiste parameetrite ennustamine ei ole hõlbus isegi tänapäeval. Loomulikult jäi see toiming tol ajal astroloogide kanda.

Kuidas tänapäeval taevakehade abil tuleviku ennustamisse suhtuda? Astrolooge on eelkõige huvitanud planeetide asend sodiaagis. Sodiaak on taevasfääri vöö, kus toimub Päikese, Kuu ja planeetide näiv liikumine vastavalt sellele, kuidas Maa oma aastast tiiru ümber Päikese teeb. See vöö (ekliptika) on tinglikult jagatud 12 võrdseks osaks - sodiaagitähtkujudeks. Ennustamine käib selle järgi, mis tähtkujudes erinevad planeedid parasjagu viibivad ja millist mõju võiks see maistele toimingutele avaldada. Kuid see, kuidas tähed taevakummile projitseeruvad ja mida me "tähtkujudeks" nimetame on ju tegelikult sügavalt juhuslik asi. Kaks tähte, mis meie jaoks kõrvuti paistavad, võivad universumis üksteisest tohutult kaugel olla, ja vastupidi. Niisiis on tähtede tähtkujudeks grupeerumine ning neile teatud maiste olendite ja objektide kujude ülekandmine küllaltki loominguline, et mitte öelda meelevaldne tegevus. Ning omistades siis neile tähtkujudele omakorda mõju, mis on tuletatud vastavate loomade-esemete arvatavatest iseloomuomadustest, ning kombineerides neid mütoloogiates planeetidele-jumalatele antud luuleliste epiteetidega - kas pole see kõik kokku tobe? Kuidas need erinevatel kaugustel (ja väga kaugel) asuvad tähed koosmõjus planeetidega maapealsetesse asjadesse sekkuda saaksid, seda ei saa muistsetele astronoomidele väga süüks pannagi. Olles tublid vaatlejad, ei võinudki nad teada taevakehade tegelikki kaugusi ja maailmaruumis mõjuvaid jõude. Kuid 20. sajandi lõpusirgel on see küll kurjast.

Kiire, üha kiirenev lõppvaatus

Mis peale Jai Singhi toimuma hakkas? Vahepeal vildakaks kiskunud õhtumaa teaduses puhusid renessansituuled. Galileo Galilei poolt 1609. aastal leiutatud optiline läätsteleskoop oli 18. sajandi keskpaigaks juba sedavõrd kosunud, et jättis kohmakad kivi-instrumendid kaugele seljataha. - Leidus sääraseid, muidugi mitte nii gigantseid, ka Euroopas. Kuid veelgi otsustavam murrang oli toimunud maailmanägemises. Üha enam leidsid kõlajõudu Kepleri ja Galilei poolt tegelikult juba 17. sajandil tehtud ja inkvisitsiooni-tsensuuri all olnud heliotsentrilist maailmapilti kinnitavad avastused. Jai Singhi kaasaegse Isaac Newtoni (1643-1727) teostel põhineb aga suurem osa tänapäeva koolifüüsikast. Ratsionaalse maailmapildi ja püsside-kahuritega relvastatud Euroopa vastu ei olnud müstilisel ja sisevastuoludest killustatud Indial midagi tõhusat seada.

Tänapäeva suurimad teleskoobid asuvad Kalifornias, Tshiilis, Põhja Kaukaasias, Havai saartel, Puerto Ricos... Ei ühtegi kuulsat Indias. Nii kuulsat, kui Jantar Mantar.