Ülo Suursaar, Resisileht, 24.nov.1994
Lumeraev - lumeunistus

Nende päevade jooksul kogesime, kui palju erinevaid lume liike võib olemas olla. Ja kuidas lumest võib saada lisadimensioon, mis mitte ainult ei deformeerinud meie harjumuspärast maailma, vaid näis mõjutavat koguni taevakehade liikumist.

Peale kõrge mäeharja ületamist sattusime Katuni aheliku lõunanõlvade lumemerre. Kurult laskumisega oli tuisus tükk tegemist. Mäed, (seal pidid ju olema mäed), olid mähkunud ühtlasesse piimjasse pimedusse, kus ainsaks sidemeks ümbritsevaga on ehk vaid gravitatsioonijõud. Mis muud, kui suusaotsad allamäge seada, tuule surve näol annab tunnistust üha kasvavast kiirusest, kuni kukerpallis järjekordsesse lumevaalu sukeldud, seljakott vupsti! üle pea. Nõnda sadu kordi vist. Kuru oli kõrge, metsapiirini terve vertikaalne kilomeeter. Jõuda enne pimeduse tulekut esimeste kidurate puudeni, hiljem kuivatada lõkke ääres lumemärgi riideid, väikese kaasaskantava plekkahju abil kütta soojaks püramiidtelk ja lubada oma kehale puhkust järgmisteks katsumusteks siin talveüksildases Altai mäestikus - see oli me tegevuse jonnakaks automatismiks vormunud soov. Sest külmööbimine talvises Siberis nõuab suurt hingejõudu: see tähendab laagrit ilma lõkketa, toidu valmistamist priimusel, öösel telgi laest allapudenevat jääkoorikut, tuule vingumist, laviinipaukude loendamist ja lõdisemist, lõdisemist... Matka teisel poolel, liustikel, ootas meid paar taolist ööd vältimatult ees.

Hämardub. Kõrge laskumise järsem osa on seljataga. Nüüd tuleb paksus lumes kordamööda rada ajada. Esimene sumpab ilma seljakotita, viis minutit, rohkem ei jaksa, ja jätab järgmisena tulija esimeseks. Preemiaks on puhkus: mööda valmis rada mahajäetud seljakotile järele suusatamine. Poole tunni pärast kordub kõik uuesti.

Esimesed puud on tuultest räsitud visad vitsad, millest matkajale vähe abi. Kuid nad täidavad meie rinda teadmisega, et oleme metsapiiris. Veel tuleb jõuda korraliku kuiva puuni, see langetada ja pilbasteks hakkida. Ahju tuleb kütta öö läbi, valvekorrad vahelduvad iga tunni tagant. Kahemehesae ja kirvega puule lähenedes teame juba, et päris tüve äärde ei tasu minna: puud võib ümbritseda hõreda lume võru, kuhu kukud nagu koopasse. Kui paks on aga lumi talvel Katuni aheliku lõunanõlvadel, seda võisime näha järgmisel hommikul, kui kahe meetri sügavusest august kokka, pudruämber käes, välja aitasime. Pidevalt vajuv laagrilõke oli lõpuks "põhja" saavutanud.

Hommik on täiesti selge. Külm on krõbe. Mäed on täpselt sellised, milliseid me siia tulles näha olime lootnud. / - - - / Sõnatult vinnavad seitse kogu järgemööda selga seljakotid. Esimene läheb rada murdma. Ta liigutused on aeglased ja kohmakad, nagu tuukril. Inimeste maani on veel kümnepäeva lumi.

Matka ajakava hüppab välja siit!





Reisileht, 27.okt.1994
JUMALAEMA KIRIK - SINUS ENESES?

Mis võiks olla esimeseks ausaks emotsiooniks sisenedes sellesse tõenäoliselt maailma kuulsaimasse pühakotta, Jumalaema kirikusse Pariisis? - Aupaklikkus, uudishimu, imeootus, või hoopis ... pettumus?

Turistidevoolus lühikesi sammukesi kaasa tippides sisened kiriku lõunaportaali kitsast uksest ja satud hämara pikihoone algusesse. Kirik nagu paljud teisedki - mõtled enda-arust käinud-näinud inimese esimeses ülbuses. Väikesevõitu. - Suuruses ei saa see kirik tõepoolest Vatikani Peetri kiriku, Firenze, Milaano või Ulmi toomkiriku ligigi. Vanuse järgi - Rooma Panteoniga võrreldes - noorem keskiga. Ei näi ta ka kunstivarade rohkusega hiilgavat, üks ammusurnud küürakas olevat selle kiriku suurim varandus.

Oled jõudnud turistidele tavapärase ringkäiguga piki külglööve kuhugi poole peale, altari lähedusse. Ja midagi on siiski muutunud sellel teekonnal, tajud. Kirikus, inimestes, sinus eneses? Vaatad ettevaatlikult enda ümber, pead pöörad aeglaselt ja ainult veerand pööret. Tõepoolest. Inimesed on teised. Muidugi on need täpselt samad inimesed, kes on otsekui nööri mööda läbi tormanud Kölni, Viini, Strasbourgi, Reimsi katedraalid; mis siis veel plaanis oli? - ahjaa, Notre Dame de Paris, muidugi, teame. Aga nüüd, poolel maal altari ja tänava vahel, on nad teistsuguseks saanud. Mööda lõunapoolset külglöövi peasissekäigu poole tagasi liigutakse hoopis vaiksemalt. Otsekui lootes ja samaaegselt kartes Quasimodo irvitavat lõusta tabada, piilutakse mõne piilari taha, kuid rohkem kui paari sammu võrra tavapärasest ringteest kaugemale ei astuta. Võibolla tuntakse ebamugavust. Võibolla tuntakse piinlikkust, püüdes pingutatult tabada just selle kiriku erilist atmosfääri. Kus siis veel, kui mitte siin? - Kas siis oli? Oli ja ei olnud ka.

Siis jätkas ta salapäraste sõnadega: "Paraku saavad väikesed asjad suurtest võitu, üksainus hammas saab jagu suurest mürakast. Niiluse rott surmab krokodilli, mõõkkala surmab vaala, raamat surmab ehitise." - Saatuse irooniana leiduvad need read Victor Hugo teemakohases raamatus.

Tegelikult on see ju kaunis kirik, nagu nood teisedki. Unustage ainult Quasimodo ja Esmeralda.