Ülo Suursaar, Horisont 8,1992
Hiigel-jääjõgi Pamiiris

Maakera keskmiste laiuste suurimad liustikud ei asu üllatuslikult mitte Himaalajas, vaid Pamiiris ja Karakorumis. Fedtshenko ja Siachen - kumb neist kahest on see "kõige", selles suhtes täit üksmeelt veel pole; sagedamini nimetatakse küll Fedtshenko liustikku. Ilma kahtluseta on aga tegemist ühe markantseima loodusliku objektiga, mille saladustesse järgnev kirjutis tungida püüab.

(Matka ajakava tuleb välja siit!)

Eks Pamiiri avastamislooga on asjad umbes samamoodi, kui Ameerika avastamisegagi: mõni aeg tagasi olevat üks indiaanlane Euroopasse saabudes teatanud, et tema avastas Euroopa ja just sealsamas! Sest mis õigus oli kellelgi Kolumbusel avastada Ameerikat, maad mis oli juba ammu indiaanlaste poolt asustatud. Niisiis on "maade avastamine" tähendanud eelkõige seal varem eksisteerinud riikide alistamist, "uurimine" aga suuresti vallutatud alade ja varade inspekteerimist.

Möödunud sajandi lõpuks jõudsid venelased oma avastusretkedega seni ligipääsmatuse oreooliga ümbritsetud Kesk- Aasia südamesse. 1868 aastal sattus Vene impeeriumi mõju alla Buhhaara emiraat, 1876 aastal liideti Kokandi khaaniriik Turkestani kindralkubermanguga. Lõunast lähenesid inglased, kes kohtasid küll teravat vastupanu, kuid suutsid haarata kontrolli Afganistani välispoliitika üle. Mõjusfäärid jagati kahe ambitsioonika koloniaalriigi omavahelisele jõukatsumisele järgnenud kokkuleppe tulemusena 1895 aastal. Piir märgiti maha piki Pjandzhi jõge, seda loomulikult etnilisi piire arvestamata - sugulasi elab nii ühel kui teisel pool jõge. Vasakkalda Badahs~an jäi Afganistanile, paremkalda alad, hiljem tuntud kui Mägi- Badahs`ani AO, jäid Venemaale. Sellest, et impeeriumi piiride laiendamine India Ookeani suunas veel hiljuti päevakorras oli, andis tunnistust kasvõi Afganistani sõda.

Väike Antarktika 39-ndal laiuskraadil

Jättes kõrvale mõned varasemad ajaloo hämarusse vajuvad reisid (nagu näiteks Marco Polo oma), võiks lühitutvust Pamiiri uurimisloost alustada A. Fedtshenkost. Tema oli esimene Vene maadeuurija, kes suundus ekspeditsioonile Turkestani 1868-1871 aastatel, kohe peale eelpoolnimetatud poliitiliste eelduste kujunemist. 1873 aastal katkes aga ta teadlasetee Alpides tõusul Mont Blanci`le. Ning kui V. Oshanin 1878 aastal jõudis üle A. Fedtshnko poolt avastatud Taga Alai aheliku harja ja nägi sealt ennenägematult suure liustiku otsa, andis sellele oma hukkunud sõbra nime.

Keerulise juurdepääsu tõttu venis liustiku põhjalikum uurimine käesolevasse sajandisse. Liustiku kesk- ja ülemjooks kanti kaardile topograaf Dorofejevi poolt alles 1928 aastal I Pamiiri ekspeditsiooni käigus. Veel 60-70 aastat tagasi oleks võinud Fedtshenkol teha geograafilisi avastusi! Himaalajas Everesti nõlvadel aga oldi selleks ajaks tõustud juba 8500 meetri kõrguseni. Aga pole Himaalajas ka selliseid liustikke. Everesti nõlvadelt laskuvad Khumbu, Rongbuki ja Kangshungi liustikud on "vaid" 20-22 kilomeetri pikkused. Fedts`enko liustiku pikkuseks on mõõdetud arve vahemikus 71-77 km ja pindalaks 750-1375 km2. Liustiku hiigelmõõtmete iseloomustamiseks võiks tuua võrdluse, et tema jääga võiks katta terve Eesti territooriumi kolme meetri paksuse kihina. Selle jää sulamisest saadava vee maht ületaks neljakordselt Peipsi- Pihkva järve veemahu.

Järgmise ulatusliku ekspeditsiooni ajal 1932-1933 rajati tolle aja maailma kõrgeim meteoroloogiajaam Fedts`enko liustiku keskjooksule 4169 m kõrgusel. Välisvaatelt plekk-angaari meenutava ehitise osade kohaletoimetamiseks piki liustikku läks vaja tervet karavani. Jaama montaazh lõpetati täpselt 7. novembriks 1933, seega, kes Oktoobripühad ära on unustanud, võiksid tuleval sügisel pühitseda vähemalt teeneka ilmajaama 60ndat juubelit. Kogu selle aja jooksul on tehtud regulaarseid glatsioloogilisi, meteoroloogilisi ja kiirgusmõõtmisi. Õhk sellel kõrgusel on ülipuhas ja ligi kaks korda hõredam kui meretasemel, ning päikesekiirguse intensiivsus seetõttu väga suur. Valge aluspinna tõttu peegeldub peaaegu kogu see kiirgus ka tagasi, nii et nägu pisut hooletumalt maskiga kattes võib saada põletusi sellistes ebaharilikes kohtades nagu lõua- ja nina-aluses. Teatud tingimustel võib summaarne saabuv kiirgus ületada solaarkonstanti, see on kiirguse intensiivsust maailmaruumis, atmosfääri ülapiiril.

Järgmise kangelasteoga saadi hakkama 1957-1958 aastal, kui Rahvusvahelise Geofüüsika Aasta raames talvituti ja aasta läbi tehti regulaarseid ilmamõõtmisi liustiku ülemjooksul, 5000 meetri kõrgusel. Samas kohas telkis ka nenede ridade autor 1991 aasta s u v e l. Võis arvata, et olime sattunud Antarktikasse. Pärast kolm päeva kestnud lumetormi pühkis idatuul taeva selgeks, öösel langes temperatuur - 16`C- ni.

Ränk tee

Niisiis oli varem Fedtshenko liustikule pääsemine tõsine ettevõtmine. Ka tänapäeval ei ole see lihtne, kui just helikopterit käepärast pole. 1934 aastal avati Oshi ja Mägi- Badahshani pealinna Horogi vahel Pamiiri trakti idaharu ja 1940 aastal Dushanbe ja Horogi vahel trakti lääneharu. Kokku ligi 1300 kilomeetri pikkune autotee on nagu nabanöör, mille kaudu mõne suvekuu jooksul toimub Mägi- Badahshani varustamine kütuse, toiduainete ja muu eluks vajalikuga. Teel peavad autokaravanid läbima ohtliku teekonna: vertikaalsetele kaljuseintele raiutud ja sageli ärauhutavad teelõigud Pjandzhi jõe kuristikes, Ida- Pamiiri kiltmaa kuni 4650 meetri kõrgused mäekurud. Öeldakse, et need juhid eksivad vaid korra elus. Hõlpsaim juurdepääs Fedtshnko liustikule on Pjandzhi lisajõe Vantsh orust, kus Kashl- Ajaki kuru viib liustiku keskjooksule otse ilmajaama juurde. Siiski on vajalikud alpivarustus ja mägikogemused.

Fedtshenko liustik algab Jazgulemi aheliku Revolutsiooni nimelise tipu (6974 m) põhjanõlvadelt. Ka lumi ja jää mis laviinidega Kommunismi tipu (7495 m) idanõlvadelt Bivats`nõi liustiku lätetele variseb, liitub hiljem Fedtshenkoga ta alamjooksul. Vastavalt poliitilisele kliimale on endise Nõukogude Liidu kõrgeim mägi kandnud NSVL-i, Stalini ja Kommunismi nimesid, Nii et on täiesti võimalik, et ka see viimane nimi igaveseks ei jää.

Tulles tagasi Fedtshenko liustiku suuruse juurde, võiks arvata, et ühe reaalselt eksisteeriva loodusliku objekti mõõtmisega ei tohiks põhimõttelisi raskusi tekkida. Kuid ilmneb, et tulemus sõltub sellest, milliste punktide vahel ja millist joont pidi mõõta ja kui palju kõrvalliustikke juurde liita. Ka teeb liustiku pikkus koos kliima muutustega kaasa pikaajalisi aeglasi muutusi. Praegu on enamus Aasia liustikest taandumisfaasis. Arvatakse, et külmematel aegadel ulatus ürg- Fedtsheenko pikkus 170 kilomeetrini. Leidub ka nn pulseerivaid liustikke, mis tavaliselt 10- 20 aasta tagant võivad kuu- paari jooksul mitmeid kilomeetreid edasi rühkida, et seejärel jälle aegamööda lühemaks sulada. Vast enamuuritud ja kuulsamaid sellistest on sealsamas Fedtshenko naabruses asuv Karu liustik, mis perioodiliselt on kimbutanud mäekristalli kaevurite asulat Vantsh oru ülemjooksul. Alates 1989 aastast ongi kaevandus suletud - kõrgmägedes pidevalt lagunevate teede korrashoid on liiga kulukas ja "Karu külaskäigud" liiga ohtlikud.

Nagu höövlid

Mägede maailm ei ole kindlasti nii tardunud, nagu hüpnotiseerivaid fotosid vaadates tunduda võib. Vilunud silmale toimub seal nii mõndagi huvitavat. Näiteks Liustikud voolavad kiirusega umbes kuni 1 meeter ööpäevas Liustiku ülemises ehk toitetsoonis toimub lume akumuleerumine, siin valitseb igavene talv. Päikese, tuule ja üha uute ladestuvate lumekihtide survel tihenedes muutub lumi liustikujääks ehk firniks, mis nagu hiiglaslikku konveierilinti mööda allapoole transporditakse. Firn on küllalt plastiline, annab mõnevõrra painduma. Kuid järsematesse pöördekohtadesse tekivad praod, suurimad neist võivad ulatuda läbi kogu liustikukeha, seega olla kuni kilomeetri sügavused! Liustiku toitetsoonis on praod enamasti salakavalalt peitunud lumekihi alla. Sellistes kohtades tuleb liikuda mitmekesi nöör- seongus, igat sammu suusakepiga sondeerides.

Fedts`enkol alates 4650 meetrist muutub liustik "lahtiseks", suviti paljandub hallikas firn ja jää, domineerima hakkab ablatsioon ehk sulamine. Umbes samast kohast algavad ka suurtele liustikele nii iseloomulikud pinnamoreenvallid. Suured liustikud on nagu höövlid, mis orunõlvadelt kivimmaterjali lahti murravad. Ka Fedts`enko on keskjooksul palistatud hiiglaslikke autojälgi meenutavate moreeniribadega, mis vahelduvad puhta jää ribadega. Sarnaselt jõgedega suubub 77 kilomeetri pikkusesse pealiustikku "lisajõgesid", väiksemaid kõrvalliustikke. Kuid erinevalt jõgedest, kus kõik veed segunevad üheks, võib "jääjões" selgelt vahet teha, millisest kõrvalharust mingi jääriba pärineb. Liustiku keskjooksud ongi enamasti kõige huvitavamad ja üllatusterohkemad. Siin võib kohata erinevaid jää sulamisega kaasnevaid pinnavorme - serakke, "katlaid", "sipelgapesi", "bobiradasid" ehk liustikuojasid, mis kusagil eemal mõne liustikukehas oleva lõhe kaudu sügavikku kaovad. Omapärased on liustikuseened. Need on jääsamba otsas kõrguvad kiviplaadid või isegi terved kaljurahnud, mis kuskilt nõlvalt liustikule on pudisenud ja niiviisi koos "jääjõegä aeglaselt allapoole "ujuvad". Nende teke on seletatav sellega, et kivirahnu kõrval sulab jääpind umbes kolmandiku võrra kiiremini kui kiviga varjatud kohas. Liustikuseeni võib Fedts`enkol kohata kõrgusvahemikus 4000- 4100 meetrit. Kõrgemal ei ole sulamine veel piisavalt intensiivne, allpool aga on nad juba ümber kukkunud.

Liustiku allosas sulab aastas umbes 3- meetri paksune kiht puhast jääd. Vaatamata jäisele jalgealusele on suvel ergava päikese käes palav: õhus tiirleb Apollo- liblikaid ja Sojuz- parme. Liustiku otsal paljude kilomeetrite ulatuses vaba jääd peaaegu ei kohta, see on peitunud kaootiliselt paiknevate moreenikuhilate alla. Tänapäeval 2900 meetri kõrgusel asuva liustiku otsa juurde on kuhjunud aja jooksul suured moreenilasundid. Vaadates neid, võib paremini ette kujutada ka Eesti geoloogilist minevikku. Moodustab ju praktiliselt kogu Eesti pinnakatte jääaegsed setted. Lumerohkel talvel võime aga liugu lasta omaaegsetel mandriliustiku servamoodustistel.

Elu lühike, liustik pikk ...

Kohalikele elanikele ei olnud Suur Liustik siiski päris tundmata. Üle liustiku olla hallidel aegadel naaberorgude elanikke vastastikku röövimaski käidud. Venelaste avastusretkede ajaks aga olid need teed juba unustatud.

Ida- ja Põhja- Pamiiri väga hõredalt paikneva rahvastiku põhiosa moodustavad kirgiisid. Kirgiise elab ka Hiinasse jääval Ida- Pamiiri alal teiselpool vaidlusalust piirilõiku. Lääne- ja Lõuna- Pamiiri rahvusrühmasid tuntakse pamiirlaste koondnime all. Keeleliselt erinevad need 30 -40000 inimest mõnevõrra tadzhikkidest, olles rohkem suguluses afgaanidega. Kuni augustiputshini oli meil pamiirlastega üks "kodumaa. Loodetavasti on selleks korraks Eestiga asi jälle enam-vähem selge. Kuid on äärmiselt raske ennustada, mis saab Pamiirist ja üldse endisest Nõukogude Kesk- Aasiast. Poliitika on üldse üks keeruline asi, eriti veel idamaal, kus vastuolude pundar tihedam ja veri kuumem. Suurriikide ja endise nomenklatuuri huvid, islam, rahvuste võõrastest lahkulöömise ja omadega liitumise püüe - need on põhifaktorid, mille mõjuväljas selgub selle maa saatus. Need mäed on näinud erinevaid aegu ja erinevaid inimesi, Suur Liustik on ikka külmaks jäänud. Fedtshenko ilmajaama külalisteraamatusse jäi meist maha sissekanne, mille motoks panime: "Vita brevis, lednik longa est".
 

Fotode allkirju ja lisandusi

1. Piki Tadzhiki- Afganistani piirijõge Pjandzhi kulgeb Pamiiri trakti lääneharu. Kokku ligi 1000 kilomeetri pikkune autotee on nagu nabanöör, mille kaudu mõne suvekuu jooksul toimub Mägi- Badahs`aani varustamine kütuse, toiduainete ja muu eluks vaalikuga. Teel Dus`anbeest Horogi ja sealt Oshi peavad autokaravanid läbima ohtliku teekonna: vertikaalsetele kaljuseintele raiutud ja sageli ärauhutavad teelõigud Pjandz`i jõe kuristikes,Ida Pamiiri kiltma kuni 4650 meetri kõrgused mäekurud. Öeldakse, et need juhid eksivad vaid ühe korra.

Siiski on Pamiiri trakt suuresti kolonistlik ja militaarne objekt. Riigipiir Lääne- Pamiiris ei ühti etniliste piiridega, sugulasi elab nii ühel, kui teisel pool jõge. Selline piir märgiti maha 1895. aastal kahe ambitsioonika koloniaalriigi - inglismaa ja Venemaa kokkuleppe tulemusena. Sellest, et impeeriumi piiride laiendamine oli veel hiljuti päevakorras, annab tunnistust kasvõi Afganistani sõda. Samuti vajavad Ida- Pamiiris kindlustamist vaidlusalased territooriumid Hiinaga.

2. Kui niiviisi "liustikuseene" all istudes tema kokkuvarisemist oodata, siis nädala- kahe jooksul see arvatavasti ka juhtub.

See pil on tehtud Kesk- Pamiiris, Geograafia Seltsi nimelisel liustikul. 22 kilomeetri pikkune "jääjõgi" saab alguse 6400 meetri kõrguse, Kommunistliku Akadeemia nimelise mäe lõunanõlvadelt (pildil tagaplaanil). Kõrgusvahemikus 4000-2600 meetrit asub ablatsioonivöönd - liustikukeel sulab. Jääkiht võib siin olla veel mitmesaja meetri paksune, kuid kaetud moreenikihiga millesse siin-seal lõikuvad "bobirajad" -kiirevoolulised liustikuojad. Nagu "liustikuseenedki", on pildi keskosas näha olev sipelgapesa meenutav jäise südamikuga moreenine koonus liustiku sulamisega kaasnev pinnavorm.

Vaatamata jäisele jalgealusele on suvel ergava päikese all palav: õhus tiirleb Apollo- liblikaid ja Sojuz- parme.

3. Fedth`enko liustik, maailma suurimaid oruliustikke, on keskjooksul palistatud hiiglaslikke autojälgi meenutavate moreeniribadega. Sarnaselt jõgedega, suubub 77 kilomeetri pikkusesse pealiustikku "lisajõgesid", väiksemaid kõrvalliustikke. Kuid erinevalt jõgedest, kus lisajõgede veed segunevad peajões eristumatuteks, võib "jääjões" selgelt vahet teha, millisest kõrvalharust mingi jääriba pärineb.

7. novembriks 1933 valmis 4169 meetri kõrgusel Fedts`enko keskjooksul meteoroloogiajaam. Sellest ajast alates on tehtud siin regulaarseid glatsioloogilisi, meteoroloogilisi ja kiirgusmõõtmisi. Õhk sellel kõrgusel on ülipuhas ja ligi kaks korda hõredam kui meretasemel, ning päikesekiirguse intensiivsus seetõttu väga suur. Teatud tingimustes võib summaarne kiirgus ületada solaarkonstanti, see tähendab kiirguse intensiivsust maailmaruumis, atmosfääri ülapiiril.

4. Lumi ja lilled, elu ja surm võivad mägedes väga lähestikku olla.

5. Uhtorg Tanõmassi oru veerul