Ülo Suursaar, Reisileht 15.sept.1994
Kõrg-Tatratesse mägesid nautima

 
 

Pärast idapoolsete mägimatkarajoonide (Kaukaasia, Tjan-Shan, Pamiir) eemaldumist eestlase huvisfäärist hakkab rännukihku põdev lauskmaalane üha enam atlase kohale kummarduma. Alul lööb lahti Euroopa kaardi, hiljem lehitseb tagantpooltki... Meile lähim, mitte eriti raske, ka perematkadeks sobiv mägipiirkond on Kõrg-Tatrad, ligi 1200 kilomeetri pikkuse Karpaatide mäestikukaare kõrgeim osa, mida omavahel jagavad Poola ja Slovakkia. Mäed kerkivad tasandikult suhteliselt ootamatult kuni 2655 meetri kõrguseni (Gerlachovka Slovakkias). Poola laeks on Rysy (Punapea) 2499 meetriga.

Tatrad - vaese mehe Alpid

Kasutades Balti ekspressi ja Poola (öiste) kohalike rongide üldvaguneid kulub kokkuhoidlikul rändajal edasi-tagasi sõiduks veidi alla tuhande krooni. Et hinnatase on Poolas ja Slovakkias Eestiga enam-vähem võrdne, siis tagasihoidlikult toitudes ning mägedes näiteks priimusega süüa tehes ei kulu 10-päevase reisi peale pooltteist tuhandetki. Tatrate plussiks ongi lähedus, odavus ning viisavaba juurdepääs. Siiski, kui Poolaga probleeme ei ole, siis Slovakkiasse Eesti kodanik vaatamata viisavabadusele ei pruugi praegu veel pääsedagi. Vaja on kas küllakutset, mõne hotelli või sanatooriumi "vautsherit" (broneeringut) või teise "tagapool" asuva riigi viisat, mis lubaks Slovakkiat läbida transiidina. Matka alguspunktideks sobivad Zakopane, Morskie Oko, Lysa Polana, Stary Smokovec või Strbske Pleso - teada-tuntud kliimaravikuurordid ja talispordikeskused. Seal võib ka muidu mõnusalt aega veeta ja hotellirõdult või baariaknast mägesid silmitseda. Etem on siiski seljakott selga vinnata ja kõigile neile hotellidele-baaridele-sanatooriumidele üevalt alla vaadata.

Nii silmailu kui sportlikke katsumusi.

Pindalalt suhteliselt väikesed Tatrad on looduslikult üllatavalt mitmekesised, pakkudes nii silmailu kui sportlikke katsumusi. Ümarajoonelisi eelmägesid ja peaaheliku nõlvu katab umbes 1500 meetri kõrguseni kena okaspuumets. Sealt edasi algavad alpiaasad. On ka poolekilomeetrilisi püstloodseid kaljuseinu ja igilumelaikegi. Suurema osa mäestikust võtab enda alla rahvuspark, mis seab külastajale mitmeidki piiranguid. Näiteks ei tohi midagi murda ega korjata, end järves pesta; tohib liikuda ainult tähistatud radadel (mida õnneks on piisavalt palju). Ja tundub, et neid reegleid austatakse, sest vaatamata suurele turismikoormusele on loodus suhteliselt reostamata ja kohati peaaegu ürgne.

Ühest orust teise võib liikuda üle 2000-2300 meetri kõrguste mäekurude. Marsruudid on varustatud teeviitadega, kus on öeldud, kui palju aega kulub üles või alla või üle minemiseks. Mõneti on kõik orud sarnased: mitte üheski neist ei tule pettuda, praktiliselt kõik peaaheliku-äärsed orud lõpevad vähemalt ühe-kahe maalilise mägijärvega. Tipu- ja kurutõusude suhteline kõrgus võib ületada kilomeetrit. Tähistatud marsruudid viivad tehniliselt üsnagi rasketele ja teravatele mäetippudele. Raskematesse kohtadesse on julgestuseks taotud metall-klambreid ja riputatud raudkette, mistõttu hea ilamaga on nad saavutatavad kõigile normaalses füüsilises konditsioonis olevatele ja kõrgust mittekartvatele inimestele.

Mäed on popid

Matkamine ja alpinism on sealmaal väga populaarsed. Kohe on näha, et igamehe seljakotis on Alpi- voi Himaalaja-kirkake. Siiski erineb matkamine Euroopas paljuski meile varemtuntud idamatkamisest. Enamasti liigutakse hotellist või kämpinguplatsilt mägionni, sealt üle kuru järgmisesse mägionni, milliseid leidub peaaegu igas orus metsapiiri lähedal. Ilmselt siiski neid onne Tatrates veel piisavalt ei ole, sest hooajal on nad enamasti lootusetult täis - magamiskotis mediteerivaid noori messnereid on söögiruumi põrandal, treppidel, väljas räästaalustes. Telkijaid peaaegu ei kohta. Arvatavasti ei ole see rahvuspargi territooriumil ka lubatud, võib-olla ei ole see eriti kombeks, võib-olla meeldibki kollektiivsema hingelaadiga slaavlastel pead-jalad koos villaste sokkide lõhna sisse hingata. (Rohkem individualistlikud lauskmaalased ootasid mõnikord ära õhtu, kui turistide vool radadel äkki seiskus, ning püstitasid oma telgi mõnes kõrgemas ja kaugemas kohas, ikka vaatega järvesilmale, aga igaks-juhuks kohe raja kõrvale.)

See vist oligi peaaegu ainsaks tõrvatilgaks: Tatrad (nagu Alpidki) on tugevasti ülerahvastatud. Turistide voolus leiad end nii mõnigi kord igatsemas suurema privaatsuse ja vaba ning metsiku idamatkamise järele.

Matkade ajakavad hyppavad välja siit!

Fotode allkirjad:

1. Alpiaas Morskie Oko (Meresilmad) järve kohal

2. Chata Pod Rysmi, mägionn 2250 meetri kõrgusel, kust Slovakkia poolelt tõustakse Rysy tippu.

3. Kõik orud lõpevad maalilise mägijärvega.

4. Sellise mägimajakese juurde autoteed ei vii. Tuleb seljakott selga võtta ja astuma hakata.

Infot:

Kõrg-Tatrad asuvad Karpaatide mäestiku lääneosas. Kõrgemaid tippe: Gerlachovka (2655 m) Slovakkias, Rysy (2499 m) Poolas. Teisi Karpaatide mäestikke: Metsakarpaadid Ukrainas (Goverla, 2061 m), Transilvaania Alpid Rumeenias (Moldoveanu, 2543 m).

Kõrg-Tatrate kaugus Varssavist - umbes 350 km, Budapestist - 200 km, Prahast - 400 km, Viinist ja Bratislavast - umbes 300 km.

Kliima: Eelmäestikes talvel keskmiselt -3...-5ºC, suvel 17...20ºC (suvi natuke soojem kui Eestis). 1500-2000 m kõrgusel temperatuurid umbes 10 kraadi võrra madalamad, sademeid 1000-1500 mm aastas (umbes 2 korda rohkem kui Eestis), lumi sajab maha novembris.

Tatra rahvuspark: asutatud 1949.a., Slovakkias 500 km², Poolas 210 km².