Varanasi - valguse ja surma linn
Ülo Suursaar , Horisont 6,1997
India seostub suuremale osale meist tõenäoliselt Taj Mahaliga. Kuid nii nagu ei saa "Viru" või "Olümpia" hotell esindada tervet Eesti ajalugu ja kultuuri, ei sümboliseeri ka too India kuulsaim ehitis õigupoolest mitte tuhandete aastate vanust hindu kultuuri, vaid peaasjalikult muhameedlaste poolt Indias 12.-18. sajandil toime pandud vallutustööd. Hoopis rohkem on India vaimu iidses Varanasis, hindude kõige pühamas linnas.

Igal hommikul, juba rohkem kui 2000 aasta vältel, tunglevad kümned tuhanded palverändurid mööda kitsukesi ja prahiseid tänavaid alla Gangese poole. Tänavad lõpevad kõrgete, altpoolt laienevate kivitreppidega, mille alumisi astmeid noolib vesi. Need ongi kuulsad ghatid, mis koidikul muutuvad rahvarohkeks tribüüniks igahommikusele jumalateenistusele. Altariks on tõusev kuldkollane päikeseketas, mis kallab tihket, siirupjat valgust kõrgel kaldapealsel kerkivatele templitornidele, massiivsetele kindlusemüüridele ning nende vahelt jõe äärde laskuvatele treppidele. Altariks on muidugi ka püha Ganges, jõgi mille vee imettegevasse, hinge ja ihu puhastavasse väesse usub vastuvaidlematult iga hindu.

Ülimas usuharduses palvetatakse kõrgele ülestõstetud kätega äsjatõusnud päikese poole, lastes pühal veel sõrmede vahelt alla niriseda. Mõned kastavad end üleni jõkke, mõned ujuvad, mõned joovad. - Rituaalne puhastus vees, mis kõrvaltvaatajale küll kuigi puhas ei näi. Siinsamas kõrval pestakse ja klopitakse ka pesu ning põletatakse surnuid. Tuhk ja poolpõlenud inimjäänused pühitakse hiljem jõevoogudesse või jäävad koertele järada. Niisama lihtsalt see käibki: surm, nagu elugi, on Indias karm, lihtne ja alasti. Umbes sajast ghatist kaks, Harischandra ja Manikarnika, on säärased põletusghatid, mille kohal ööl kui päeval hõljub tuleriitade kirbe suits. See, umbes viiekilomeetrine jõekäär, on kogu India üks haaravamaid vaatepilte; turisti jaos eksootika selle mõiste kõige ülemise taluvuspiiri lähedal. Mida aga kujutab Varanasi hindule, seda ei saa mitte-hindu ilmselt kunagi täielikult teadma.

On teadmine, et miljonilise elanikkonnaga linnas (millest preestrite kasti inimesed moodustavad ebaproportsionaalselt suure osa) käib aastas üle miljoni palveränduri. Et linnas on üle tuhande templi ja pühakoja, milledest kuulsaim on Kashi Vishwanathi kuldtempel. Et Varanasisse tullakse surema: ortodoksse hindu jaoks pole suuremat õndsust, kui surra ja põletatud saada Varanasi kaldapealsel, sest nõnda pääseb ta moksha läbi pikast ja vaevarikkast ümbersündide ahelast otse olematusse. Õndsusesse või taevasse. Mis on siis ju ükspuha.

3000 aastat paremaid ja halvemaid aegu

Varanasi vanim nimi on Kashi - valguselinn, siin 7.-4. sajandil e.m.a. paiknenud samanimelise aarjalaste kuningriigi keskus. Igaüks, kes kordki on Gangese ääres päikesetõusu tervitanud, teab, kui õige see nimi on. Veel on linna kutsutud "igaveseks linnaks", Banarasiks ja inglastele oli ta Benares. Alates 1956. aastast on linna ametlik nimi taas Varanasi, nii nagu ta suurema osa oma ajaloost on olnud.

Lugematud sõjakäigud on linna muljetavaldavalt pika ajaloo vältel temast üle rullunud, kuid niisamuti nagu hing, aatman, on hindude meelest hävimatu, on alles jäänud ka Varanasi hing ja pühadus. Viimase suurema laastamistöö märgina paistab kaugele jõele Aurangzebi Suure moee kuppel ja sihvakad minaretid. Julm Aurangzeb oli aastatel 1658-1707 mogulite impeeriumi viimane suur valitseja. Sulgenud oma isa, Taj Mahali looja Shahh Jahani Agra Fordi vangitorni, lasi ta mõned aastad hiljem Varanasis maha lõhkuda suurema osa hindu templitest. Kõige pühama, Vishwanathi templi alusmüürile rajas ta oma moee. Pärandina tollest mogulite valitsemisajast on tänapäevalgi ligi 15% Varanasi elanikkonnast muhameedlased. Keskeltläbi samasugune on see protsent ka terves Indias, pärast äsjavabanenud Briti kroonikoloonia jagunemist 1947. aastal usutunnuse alusel tänapäeva Indiaks ja Pakistaniks. Vaenusäde hõõgub tuhas ning on nüüdki aeg-ajalt lõõmama lahvatamas.

Viwanathi tempel ehitati uuesti üles natuke uude kohta aastal 1776. Tänapäeval on see ülekullatud katusega tempel üks tähtsamaid palverändude sihpunkte Indias. Templi pühakotta pääsevad üksnes hindu-usulised. Võõrad ei saa templit isegi pildistada - valve on tugev ning tihedalt vanalinna majade vahele kiilutuna ei ole hõlbus tast ülevaadetki saada. Varanasis on ka Uus-Viwanathi ehk Birla Vishwanathi tempel. See käesoleva sajandi alguses ehitatud hiigeltempel asub Varansi äärelinnas kuulsa Benarese hindu ülikooli keskuses ning seal on teretulnud kõikide kastide ja usundite esindajad. Ülikool ise on tähtsaim India kunsti, muusika ja sanskriti keele uurimise keskus.

Milles peitub Varanasi erilise pühaduse saladus? Kohtab ju pühadust Indias igal sammul: lisaks lugematule arvule templitele on eriti pühad ka mõned jõed, mäed, puud. Pühad on loomulikult ka tänavatel hulkuvad lehma-vared ja templiahvid.

Üks oluline tingimus on muidugi paiknemine Gangese ääres. Gangese imettegev toime olevat eriti tugev seal, kus jõgi Himaalaja mäestikust end tasandikule murrab (Haridwaris), kohtades, kus liituvad mitme püha jõe vood (näiteks Allahabadis) ning suudmes. Varanasis suubuvad Gangesesse väikesed lisajõed Varuna ja Asi, aga arvatavasti ka mütoloogiline maa-alune jõgi Sarasvati. Veel peavad hindud Varanasit jumal Siva maapealseks residentsiks. Arvesse läheb ka usureformaator Buddha tegevus selles piirkonnas 6. sajandil enne Kristuse aega. Kõik järgnev on ajajooksul akumuleerunud "sekundaarne" pühadus. Natuke kohatu, aga varakapitalistlikus Eestis paremini mõistetav võrdlus: nii nagu kasvab ja rikastub üks õige pank, nõnda kasvab aja jooksul iga tõeliselt püha koha vägi. Seda väärtustab aeg, inimesed ja palvetatud palved.

Mida usub hindu?

Hinduism on koos kristluse, muhameedluse ja budismiga üks niinimetatud neljast suurest maailmareligioonist, mida praktiseerib peamiselt Indias, Nepaalis ja Indoneesias kokku ligi 800 miljonit inimest. Põhinedes 3000 aasta vanustel tekstidel, veedadel, on see ühtlasi ka maailma vanimaid ususüsteeme. Hinduismi omapära on selles, et ta on märksa intuitiivsem, stiihilisem ja laialivalguvam religioon kui kristlus, islam või budism. Ei ole olemas ühte ja ühtset "hindu kirikut", on kirev kogum erinevate jumalate kummardamist, paljude spirituaalsete liidrite (gurude) õpetustest, suure hulga pühapaikade, tekstide ja loodusobjektide kultusest. Samas on see hämmastavalt elujõuline religioon. Suurem osa India elanikkonnast ei ole mitte ainult lihtsalt usklikud, vaid usk juhib kogu nende igapäevaelu ning ka mõttemaailma. Elujõuliseks on osutunud ka hinduismist tulenev ja ilmselgelt ajale jalgujääv kastikord, seda isegi vaatamata Gandhi ja teiste populaarsete riigipeade selgitustööle.

Olulisel kohal hindu elus on palveränd. See on tähtis vagaduse-akt, mille põhieesmärk on saada spirituaalset energiat mõnelt pühapaigalt või gurult ning puhastada oma hing ja ihu halvast karmast, selle ja eelmiste elude jooksul sooritatud halbade tegude järelmõjust.

Puhastav toime on eelkõige pühadel jõgedel. On leitud, et Gangese vesi sisaldab tõepoolest mägedest kantud desinfitseerivaid keemilisi ühendeid, kuid tugevasti saastatud alamjooksul vaevalt see vesi kuigi tervislik enam on. Palverändudel külastataksegi eelkõige oma "lemmikjumalale" püstitatud templeid ja altareid ning muidugi ka üld-tähtsamaid pühamuid. Pikk ja enamasti vintsutusterohke retk on omamoodi askees. Enne templi pea-altarini, "üsani" jõudmist, on usklik jalatsid väravate taha jätnud, läbi teinud rituaalse pesemise ning ohverdanud vähemtähtsatel altaritel. Lõpuks, saanud kontakti üleloomuliku spirituaalse energiaallikaga, saavutanud ta erilise hingeseisundi, mida hiljem kodupaika naastes teistegagi jagada võib.

Hinduism on ratsionaal-loogiliselt mõtlevatele eurooplastele raskesti mõistetav eelkõige oma intuitivismi ning tohutult suure ja keeruliselt suhestatud jumaluste panteoni tõttu. Tegelikult tuleks neid arvukaid jumalusi võtta kui ühe kõikjalviibiva jumala erinevaid avaldumisvorme ja funktsioone. Jumaluste püramiid tipneb Braahma-Vishnu-Siva kolmikjumalaga, kes omakorda ilmuvad erinevate nägudena: inkarnatsioonide, manifestatsioonide ja aspektidena. Algselt oli tähtsaim Braahma, kui kõige loodu allikas. Kummalisel kombel India miljonite templite hulgas peaaegu ei leia Braahmale pühendatut. Isegi tema kaaslanna, haridusejumalanna Sarasvati on populaarsem. Vinu, säilitaja, ilmub kümne erineva inkarnatsioonina, kellest tähtsaimad on Rama (nr.7) ja Krishna (nr.8). Vishnu "sõiduk" on lind-inimene Garuda ning kaaslanna (Shakti) on jõukusejumalanna Lakshmi. Sival, loojal ja hävitajal, ei ole inkarnatsioone, vaid palju vorme ehk aspekte. Tema kaaslanna võib ilmuda kas ilusa ja dünaamilise Parvatina või hirmsa ja verejanulise Kali või kogunisti Durgana. iva ja Parvati üks lastest on heasüdamlik elevandipeaga Ganesh. Oli nimelt säärane kole-naljakas lugu, et kodunt kaua eemal viibinud iva, nähes naastes abikaasa juures meeldivat noormeest, lõi sellel pikemalt mõtlemata pea maha. Ohver oli aga nende endi vahepeal suureks kasvanud poeg. Poeg võideti küll elule, kuid peaks pidi saama esimese ettejuhtuva olendi - juhtus nii, et elevandi - oma. iva templite juures on alati näha palju temaga kaasnevat sümboolikat: iva sõiduki pull Nandi kujud, kolmikhark (trisuli) ja fallistiline sümbolitepaar yoni-lingam. Need kõik on ühtlasi ka erilised kultuseobjektid, alatasa lillevanikute, söögi-, värvi- ja lõhnaohvritega üle puistatud.

Kahe maailmausu lätetel

Varanasi ümbrus on veel teisegi maailmausu "hälliks". Nimelt on Varanasi juhtumisi üks olulisemaid paiku ka budistidele, sest siit vaid kümne kilomeetri kaugusel asuvas Sarnathi Hirvepargis pidas Buddha oma esimese jutluse peale pikka mediteerimist ja valgustatuse saavutamist. Seda kohta tähistab 34 meetri kõrgune ja 2000 aastane Dhameki stuupa. Ka ülejäänud Buddha tegevusega seotud pühapaigad - sünnikoht Lumbinis, surmakoht Kuinagaris ja kuulsaim mediteerimiskoht Bodhgayas - asuvad Varanasist vaid umbes 300 kilomeetri raadiuses.

On omamoodi huvitav, et Vinu üheksandaks inkarnatsiooniks peavad hindud Buddhat. See annab tunnistust hinduismi ja budismi osalt samadest lätetest, aga ka konkurentsist. Raske on isegi ammendavalt öelda, on need kaks erinevat lugu, või on tegemist ühe eklektilise religiooni eri suundadesse kasvanud harudega.

- - -

Päike on loojunud, tänavakära vaibunud. Kuu käristab varje tontlikelt templitornidelt. Alles nüüd on mul mahti nähtu üle järele mõelda - nagu kaitsetu märklaud, mida päev otsa erinevate muljete ja okkidega on pommitatud - kus ma olen, kes ma olen ja miks ma olen. Jõe poolt levib imalat roiskumise lehka. Putukad põristavad seisvas ja ikka veel palavas õhus ning kusagilt kostub kaeblik-venivat hindu muusikat. Päev nagu aasta. Elu kui sekund.

Piltide allkirjad

1. Hommikuvalgus Gangese ääres on tihke ja kuldkollane - nagu siirup.
2. Igahommikune kümblusrituaal ghattidel.
3. On ülim õnn surra ja põletatud saada Varanasi kaldapealsel. Paljud hindud, kellel selleks vara on, lähevad sinna oma elu viimaseid päevi veetma.
4. Püha Ganges sobib kõigeks: kümbluseks, joomiseks, aga ka näiteks pesupesemiseks ning miljonilinna heitvete merrejuhtimiseks.
5. Hindude Vishwanathi templi varemetele rajatud Aurangzebi moee tähistab Varanasi ligi 3000 aastase ajaloo ühte mustemat etappi.
6. Templiahvid võivad end Durga templis täiesti kindlana tunda, sest millegipärast on nende sabata sugulased neid pühaks hakanud pidama.
7. Varanasi külje all asuvasse Sarnathi on kogunenud paljude maade budistide templeid ja kloostreid. Siin andis Buddha edasi oma esimesed õpetussõnad, nagu kujutab ka skulptuurigrupp Püha Viigipuu (Ficus religiosa) all.
8. Varanasi on eelkõige iva-usuliste linn. Sellel 16.saj. miniatuuril on kujutatud iva (paremal) koos oma akti - Parvatiga. Kolmikhark, pull Nandi, Kailase mägi ja lingam (maas esiplaanil) kuuluvad samuti Siva sümboolika hulka.
9. Benarese hindu ülikooli keskusesse rajatud Birla Vishwanathi tempel on suhteliselt erandlikuna avatud ka mitte-hindudele. Ülikool on tähtsaim India kunsti, muusika ja sanskriti keele uurimise keskus.