Ülo Suursaar,
Horisont 1, 2000.

Amritsari kuldtempel, sikhi universumi keskpunkt

Uhked värvilistes turbanites mehed, mõõgad vööl, vahel kaval, vahel sõjakas tuluke silmades helkimas. Selline on paljude jaoks ühe tõelise idamaalase võrdkuju, meelde jäänud kusagilt filmist või raamatuillustratsioonidest. Selle stereotüübi aluseks on tõenäoliselt sikhid, India üks omanäolisemaid inimrühmi. Sikhide kuulsus ja mõju maailmale on kaugelt suurem olnud, kui nende arv, 20 miljonit, eeldada lubaks. Ja Amritsar on sikhide kõige püham paik maakeral - nagu Vatikan katoliiklastele, Jeruusalemm juutidele või Meka musulmanidele.
 

Mussooniootel Amritsar on järjekordne kuum ja tolmune India linn täis masendavas kontsentratsioonis vaesust ja viletsust, paksu ja vedelat. Ja kõige selle keskel on kuulus kuldtempel otsekui negentroopiasaareke keset hävingupöörises maailma. Pole parata, just säärasena kangastub Indiat külastades üks võimalikest tulevikuvisioonidest: üha raskem on toime tulla jäätmete ja saastaga, korras suudetakse hoida veel vaid üksikud "saarekesed" ning prügimägi on saanud valdavaks elukeskkonnaks…

Kord värvatest läbi, jalatsid hoiule antud ning pea traditsioone austades rätiga kaetud, olemegi hiiglaslikus valgest marmorist templikompleksis. Nelinurkse põhiplaaniga puhtaveeline tiik - nektaritiik, Amrit Sar - kus prisked vääriskalad laisalt ringi ujuvad. Tiigi keskel on kullaga kaetud tempel, Hari Mandir ehk Amritsari kuldtempel, 20 miljoni sikhi kõige püham koht maakeral. Templikompleksi kohal heljuv kummaliselt hingekriipiv laul vaibub vaid mõneks öötunniks, samuti pühade tekstide vahetpidamatu lugemine Hari Mandiris ning palverändurite vool, usklike muljetavaldavalt harras äraolek… Kord päevas toimuvatel ühissöömaaegadel jagatakse kõigile soovijatele - isegi kuni kümnetele tuhandetele - tasuta lihtsat toitu. Tasuta saab ka peavarju. Siin on meeldiv ja rahulik viibida mitte ainult habemikul või turbanil. See on koht, kus on teretulnud kõik inimesed sõltumata soost, rassist või usutunnistusest. Peaaegu mitte miski ei reeda siin asetleidnud aastatetaguseid dramaatilisi sündmusi ning Punjabi turbulentset minevikku.

Heade kavatsustega algus

Sikhismi sünnimaa Punjab (Pandzhaab) on Induse keskjooksu ja tema viie suure lisajõe maa (pandzhaab tähendabki pärsia keeles “viite jõge”), ajalooline piirimaa, kus hinduismi ja islami vahelised kokkupuuted ning konkurents kõige teravamad on olnud. Võttes üheltpoolt eeskuju hindu bhakti traditsioonist ja teiseltpoolt sufismist, müstitsistlikust islami-sektist, püüab sikhism niisiis sünteesida ja lepitada neid kahte vägevat ususüsteemi.

Sikhismi kui suhteliselt noore religiooni algus on dateeritav Guru Nanaki (1469-1539) tegevusega. Gurude ehk autoriteetsete õpetajate järgimise traditsioon on Indiale ammusest ajast omane olnud, kusjuures iga guru võib mõnevõrra erinevat nägemust jutlustada. Nanak, sünni poolest hindu, hakkas õpetama, et “pole olemas hindut, pole olemas muhameedlast, on vaid üks jumal kõigile”. Üldse oli kümme gurut, kellest iga järgnev oli isiklikult välja valitud eelmise poolt, “guru hing on nagu leek, mida ühelt lambilt teisele edasi antakse”.

Sikhid on üldjoontes üle võtnud hindude kosmogoonilise süsteemi, sealhulgas usu hinge ümbersündimisse, kuid eitatakse hinduismile omast ranget kastikorda ning paljude jumalate (ebajumalate) kummardamist. Monoteism (ühe jumala usk) ning keeld jumalat kunstiteostes kujutada lähendab sikhismi islamiga. Põhiline austusobjekt ja ainus jumaliku tõe allikas on raamat, Adi Granth ehk Granth Sahib, “elav guru”. See sisaldab esimeselt viielt gurult pärinevaid ja Guru Arjuni poolt 1604. aastal kokku kogutud palveid, religioosseid hümne ja poeetilisi tekste – kõik gurud olid ühtlasi ka tunnustatud poeedid. Amritsari asutas aastal 1577 sikhide neljas guru Ram Das. Seega on Amritsar India mõistes noor linn. Ram Dasi järeltulija, Guru Arjun, püstitas templi keset püha nektaritiiki (amrit tähendabki nektarit ja sar tiiki) ja Ranjit Singh kuldas ta kuplid. Arhitektuuriajaloolased leiavad siin nii hindu kui islami mõjusid ja kuidas teisiti see saakski olla. Räägitakse, et sümboliseerimaks sikhide muret meie Maa saatuse pärast, kujutab see endast ümberpööratud ja Maa keskpunkti suunas avanevat lootosõit. Kui olete näinud ühte sikhide templit, siis tunnete eksimatult ära ka kõik ülejäänud – variatsioonid ei ole suured. Muidugi peavad sikhid ise oma religiooni maailma parimaks ja täiuslikumaks, teised jälle märgivad, et sikhid on vähe midagi põhimõtteliselt uut loonud.

Sümbolid ühtekuuluvust loomas

Kui alguses oli Guru Nanaki järgijate näol tegemist väikesearvulise veidrike rühmaga, kes mingit erilist ohtu valitsevale korrale ei kujutanud, siis sedamööda kuidas sikhide populaarsus kasvas, süvenesid ka vastuolud muhameedlike mogulivõimudega. Vähemalt kaks gurut surid vägivaldset surma. Kümnes ja viimane guru Gobind Singh (1666-1708) kuulutas gurude järgnevuse enesega lõppenuks ning moodustas khalsa-nimelise vennaskonna, kes relv käes, oma õiguste eest võitlema peab. Gobind Singh pani kirja ranged pühitsemis- ja käitumisjuhised, mida austatatakse suuremas osas tänapäevani. Sikhid ei suitseta ega tarvita narkootilisi aineid, (tõsi, mõnedki on maiad alkoholi järele). Sikid ei usu ka astroloogiat ega muid hämaraid asju, peavad tegema ausat tööd ja mitte sallima rassilist, usulist või soolist diskrimineerimist. Nad peavad võitlema õigluse eest ja külastama oma pühakodasid, gurdwarasid. Eriti pühad on Kuldtempel ning viis “igavest trooni” (Akal Takhat), millest üks, sikhi parlament, asub samuti Kuldtempli kompleksis kohe Hari Mandiri vastas.

Khalsa ordu liikmete, seega kõigi õigete sikhide sümboliteks said viis k-tähega algavat tunnust: kõigepealt keša, ehk juuksed, mida sikhid kunagi ei lõika, vaid turbani alla krunni koguvad. Sikhide sulest on ilmunud raamatuid, kus tõestatakse, kuidas juuksed on inimese elujõu korvamatuks allikaks, mistõttu neid lõigata ei tohi. Vähem silmatorkavad tunnused on metallist käevõru, mõõk, kamm ja erilised vormipüksid. Kõik need tunnused, kasvõi miniatuursel või sümboolsel kujul, on igal õigel sikhil alati olemas. Sikhi mehed lisavad oma nimele liite Singh (“lõvi”) ja naised Kaur (“emalõvi”). Seega kõik Singhid on tõenäoliselt sikhid, kuigi Rajasthani 16.-18. sajandi ajalos võib kohata ka samanimelisi maharad?asid, kes ei olnud sikhid – tuntuim on arvatavasti Jaipuri rajaja ning kuulus astronoom Jai Singh. Segamini ei tohiks ajada ka sikhe ja Sikkimit, viimane on India kirdeosas Himaalaja mäestikus asuv valdavalt budistlik piirkond.

Kuigi nii sikhid kui mittesikhidest pandzhaabid kõnelevad sama pandzhaabi keelt, kasutavad sikhid oma tähestikku, gurmukhit, pandzhaabid Pakistanis kirjutavad araabia tähestikus. Ilmneb, et Aasias ei ole meile harjumuspärased inimeste ühtekuuluvustunnused nagu keel ja rahvus mitte alati kõige tähtsamad. Sõltuvalt kohast ja asjaoludest võivad esiplaanile kerkida hoopis religioon, sekt, kast või hoopis veresugulusel põhinev klann. On kummaline, et samal ajal kui sikhid on maailma üks selgemini eristuvaid ja kokkuhoidvamaid inimrühmi üldse, ei moodusta nad rangelt võttes isegi mitte rahvust!

Sikhid militariseeruvad

Niisiis oli sünteesi otsivast rahumeelsest liikumisest 18. sajandiks olude sunnil saanud oma erilisust rõhutav ja kasvavalt militaristlik organisatsioon. Kogu järgnev sikhide ajalugu ongi peaasjalikult märtritegude ja sõdade ajalugu. Amritsari kuldtempli sikhi muuseumis on näha vaid kahesuguseid pilte - kuulsate sikhide portreesid, ning maale martüüriumidest: kellel lüüakse pead maha, kes põleb elusalt, kes võitleb viimse veretilgani ülekaaluka vaenlase vastu.

Tänu spartalikule distsipliinile ja tugevale ühtekuulusvustundele suutsid sikhid luua tugeva sõjaväe, mis oli paremaid Aasias. Vastuhakk afgaanidele ning mogulivägedele oli üha söakam ning siin-seal Punjabis ja Delhi ümbruses tekkis sikhide vürstiriigikesi. Üks mees, Ranjit Singh (1780-1839), sõlmides osavalt liitlaslepinguid vürstide-väepealikega ning vallutades juurde uusi alasid, leidis end peagi tõelise impeeriumi eesotsast. Riigi pealinnaks sai 1799. aastal Punjabi suurim linn Lahore, kuigi Amritsari eriline pühadus säilis. Läänes löödi afgaanid Khyberi kuru taha, põhjas vallutati Tšitraali, Hunza, Baltistani ja Ladakhi mägipiirkonnad ning idas oldi sunnitud brittidega rahu tegema ligikaudu Sutlej jõe joonel. Peale Ranjit Singhi surma hakkas sikhi riik sisekonfliktides ning kokkupõrgetes briti sõjaväega (sikhi sõjad 1845-1849) lagunema. Ja kuigi impeeriumi iga oli üürike, vaevu pool sajandit, elab omariiklus sikhide mälus tänase päevani.

Sikhi armee inkorporeeriti briti eliitvägede koosseisu ning piirisõdu läänes ja põhjas peeti juba koos. Et sikhid vihkasid mogulivõimu veel rohkem kui britte, siis koos suruti maha ka esimene tõsisem inglastevastane ülestõus (Great Mutiny), mis 1857 aastal üle terve Põhja India lõõmama lõi. Hilisemate sündmuste valguses tundub, et sellest jäi omakorda ka hindudel sikhidevastane okas hinge.

Unistus oma riigist

Kui 1947. aastal äsja iseseisvunud Briti Indiat Indiaks ja Pakistaniks jagati, lootsid ka sikhid sinna vahele oma riiki, Khalistani, saada. See aga ei kuulunud lord Mountbatteni plaanidesse, liiatigi oli ilma sikhidetagi tõsiseid probleeme. Punjabis alanud närvilise migratsiooni käigus – hindud ja sikhid India territooriumile, moslemid Pakistani – hukkus veresaunades ligi miljon inimest. Tänapäeva Pakistani rahvastikust moodustavad sikhid tühise osa, India Punjabi osariigis on neid 57%. Rohkesti on sikhe veel Haryana osariigis ja Delhis. Väljaspool Indiat võib turbanit kohata Suurbritannia tänavapildis (peamiselt Londonis), Austraalias ja USA-s.

Et Punjabist on tänu viljakale pinnasele ja sikhide töökusele saanud India arenenuim osariik, siis on see koos sikhide kõrgendatud eneseteadvusega esile kutsunud autonoomianõudmisi ja separatismiilminguid. Sikhid arvavad, et neil on suuri teeneid India iseseisvumisel ja riigi üldisel käekäigul, samal ajal aga neid ja nende usku ahistatatakse. Tõesti, sikhide osatähtsus India rahvastikus on küll kõigest 2%, kuid kummalisel kombel neid turbaniga mehi lihtsalt jagub kõikjale. Räägitakse, et sikhid on India parimad farmerid – 60ndate roheline revolutsioon andis fantastilisemaid tulemusi just Punjabis, parimad sõdurid, sportlased, tehnikatundjad – olgu siis tegu motorikša, takso, veoauto või Boeing 747 juhtimisega. Üheksast India alpinistist, kes 1965. aastal viienda eduka ekspeditsioonina Mount Everesti otsa jõudsid, olid kolm sikhid. Sikhide osatähtsus on ebaproportsionaalselt suur kõikidel aktiivset eluhoiakut ja edasipüüdlikkust nõudvatel aladel, sealhulgas ka India parlamendis ning valitsusasutustes.

Pinged eskaleerusid traagilise 1984. aastani, kui mõnisada relvastatud Akali religioosse partei ekstremistlikumalt meelestatud liiget ning tuhanded palverändurid sulgesid end Kuldtemplisse ning kuulutasid seal välja oma riigi. Kompromisse ei leitud ja India valitsusväed surusid ülestõusu veriselt maha. Kuldtempli kompleks sai tankitules tugevasti kannatada. Vastutasuks tapeti 31. oktoobril peaminister Indira Gandhi oma sikhidest ihukaitsjate poolt, sellele järgnesid omakorda hindude ja sikhide vahelised kokkupõrked Delhis ja Punjabis, kus ligi kümme aastat väldanud pogrommide käigus hukkus igal aastal mitu tuhat inimest. Sikhidele oli märku antud, et selline heterogeenne riik nagu India ei saa pretsedenti luua ja erinevate etniliste ja usuliste rühmade iseseisvusnõudmistele järele anda – tuttav lugu, kas pole? Punjabi probleem on aga Indias kõigest üks paljude seast. Sündmused, mis toimuvad selles miljardilise elanikkonnaga tuumariigis, panevad arusaadavalt terve maailma hinge kinni hoidma. Silmas pidades Jugoslaavia õppetundi, pole liitriikide jagunemine vast tõesti alati kõige parem lahendus, sest see kipub praktikas enamasti traagilisel viisil realiseeruma.

Viimased viis aastat on Punjabis jälle rahulikumalt möödunud – üheltpoolt on jõud ja teiseltpoolt vaikne solvumus. Püssimehed kontrollivad Amritsari suunduvaid ronge. Kuldtemplis mängib valulik melanhoolne muusika.



Fotode allkirjad:

1. Rahumeelne õhkkond ning pimestavvalge puhas marmor on teravas kontrastis kohe teiselpool templimüüre algava lärmaka ja väsitava linnaga.
2. Sikhi mehe tunneb kaugele ära turbani alla kogutud juuksepahmaka järgi. Lähemal silmitsemisel võib märgata metallist käevõru, mõõka ja veel üht-teist.
3. 18 tundi ööpäevas loetakse Hari Mandiris pühi tekste ning mängib elav muusika, mis arvukate valjuhääldite abil üle terve templikompleksi võimendatakse.
4. Kümblus nektaritiigis
5. Lahore Badšahi mošee, moguliarhitektuuri viimase suurehitise kõrval valendab sikhi tempel, kuhu on maetud sikhide esimese ja viimase imperaatori Ranjit Singhi põrm. Tänapäeva Pakistanis asuv Lahore oli aastatel 1799-1849 sikhi riigi pealinnaks.