Kaukaasiasse on praegu vist keerulisem minna kui Alpidesse või Himaalajasse. Ilmselt Tshetsheenia-sõja tõttu on viisa saamine problemaatiline, kui taotledagi viisat suure grupiga Kaukaasiasse sõiduks. Võib hankida lihtsa turistiviisa ja põhimõtteliselt on lubatud sellega reisida üle terve Venemaa, kui pikemates peatuskohtades end registreerida. Kas Kaukaasias on parem end registreerida või mitte, on raske öelda. Mingi reegli vastu eksite nii või teisiti (näiteks pole notariaalselt tõestatud passi venekeelset tõlget, vautsher valesse kohta vms). Vahelejäämise tõenäosus on siiski loodetavsti väike, suurem on see raudteejaamades ja teistes sarnastes strateegilistes punktides. Kuigi Naltshiki ja Groznõi vahe linnulennult on 175 km, sõjategevuse märke eriti silma ei torka (v.a. laigulised rongijaamas). Kaukaasia peaaheliku orud, mis lähevad vastu Gruusia piiri, on piiritsoon. Seal on vajalik piiritsooniluba, mida saab Naltshikist (võib kuluda päev). Elbrusele minekuks piiritsooniluba ei ole vaja. Kohaliku kontaktisiku või alpilaagri abil võib ka load ette ära organiseerida. Piirivalvepostid on orgudes tavaliselt metsapiiri lähedal. Üle peaaheliku Gruusiasse laskuda ei tohi, kuid alpinistlikud marsruudid vältimatult käivad natuke üle peaaheliku harja, eeldades et orgu ei laskuta. Eelkõige hoiatatakse Gruusiasse laskumise korral, et "kuna svaanid elavad praegu väga vaeselt, võidakse teid tappa või röövida". Käivad jutud, et svaanide röövretked on ulatunud Azau orus ja Shelda liustikul ka peaahelikust põhjapoole. Kindlasti on matkatav osa Kaukaasias endisega võrreldes umbes 4 korda väiksemaks jäänud. Ebakindel olevat lisaks Tshetsheeniaga külgnevatele aladele ka juba Karatshai-Tsherkessi vabariik, samuti suur osa Gruusia mägialadest. 

Tundub, et tänapäeval käiakse Kaukaasias eelkõige Elbrusel (ja seda koos meediakäraga). Elbrus (5642/5621 m) vajab aklimatiseerumiseks umbes nädalat mägedes olemist ja eelnevat tõusu 4-4,5 km kõrgusele, sest Kaukaasia mõistes on ta väga kõrge mägi. Kui eelnenud matk lühikeseks ja madalaks jääb, on kindlasti vaja enne tipuüritust ühel päeval Pastuhhovi kaljudel käia (4800 m, Prijutist edasi-tagasi 3 h). Kõige hõlpsam on tõusta klassikalist teed pidi (Prijutist tippu ja tagasi 8-12 h). Ebamugavalt mõjub laga ning see, et nimetatud marsruut on tavaliselt teivastega peaaegu tipuni tähistatud (mis siiski tagab turvalise laskumise, kui päeva teisel poolel nähtavus kaduma peaks). Seikluslikum on tõusta kas põhja poolt Malka orust, või Hotju-Tau kurult. Siis on vajalik seljakotiga kõrgetel nõlvadel matkata. Mõistlik oleks enne Elbrust iseseisev matk teha või veeta aega mõnes alpilaagris. Kõige hõlpsam on matka teha Iriki ja Kõrtõki orus ning Sõltrani järve läheduses (piirivalve lubasid vaja ei ole). Adõlsu ning Adõrsu orud pakuvad rohkem võimalusi, kuid vajalikud on load. Veel pikemaid marsruute saab joonistada Bezengi, Tshegemi, Bashili ja Tjutjusju orge sisse võttes. Heaks abiks on senini venekeelsed raamatud seeriast "Po rodnõm prostoram" (Tshegem, Tviber, Bezengi: 1986 ning Prielbrusje, Lekzõr, Adõrsu: 1982). Eespoolnimetatud orgudest enamikes lõket teha ei tohi, sest kuuluvad kaitsealasse. Kui kaitseala luba pole, võib jäägrilt ka trahvi saada. Teine võimalus: alpilaagri klientidele osad kaitseala reeglid ei kehti, kuid siis tuleb ka seal midagi maksta. Soodsad vahebaasid matkaks ongi Ullu-Tau alpilaager Adõrsu orus ja Bezengi alpilaager. Seal saab ka toiduvarusid täiendada. Tshegemi või Bashili turismibaasidesse matkajal eriti asja pole. Ullu-Tau laagriga on Noorte Matkaklubil hea kontakt (J.I.Porohnja kaudu).

Meie reis läks maksma kokku umbes 5200 krooni inimese peale (kõik alates viisadest-kindlustustest kuni elamiskuludeni kohapeal), eeldades et varustuse soetamiseks või laenamiseks lisakulusid ei ole. Heal juhul on võimalik saada kuni 1000 krooni odavamalt, kui veab viisade ajamisel, kui võtta odavaim kindlustus, kui kohalik transport hästi laabub. Halval juhul võib ka rohkem minna (ja peate fotoaparaate ja mobiiltelefone müüma...). Sõitsime rongiga Mineralnõje Vodõsse koos Noorte Matkaklubi inimestega, suurem grupp annab piletitele hinnasoodustuse. Venemaalt organiseerides on rongipiletid palju odavamad kui Eestis. Peaks olema võimalik ka lennata, lastes Venemaal kellelgil enne piletid ära osta (lend lisab eelarvele umbes 2000 krooni). Kohapealsest transpordist on lisaks harvadele liinibussidele alati võimalik kaupa teha era-mikrobusside, sõiduautode, veoautode, traktoritega... Üle paari tunni ootama ei pea. 

8-peale oli meil 3 telki, 2 väikest bensiinipriimust ja üks gaasipõleti, umbes 8 kg põletusainet, 3 põhinööri (kõik 40 m), 6 jääpuuri. Kõigil olid kassid, kirkad, kiivrid, istevööd, karabiinid jms. Seljakoti kaal Bezengi alpilaagrisse saabudes oli meestel 36-38 kg, mis marsruudi ülesehitusest tingituna kahanes etappide alguseks vastavalt umbes 28 ja 31 kg-ni.

Omaaegsed matkarajad paljudel kurudel on hävinud. Rajad on mingil määral alles veel turismibaaside ja tegutsevate alpilaagrite lähedal ning mõnedel lihtsamatel kurudel. Sillad meie marsruudil olid alles, välja-arvatud värskelt tulvavete ja selikeste poolt uhutud sillad-purded Adõrsu orus. Viimasel kolmel suvel on ilmad Kaukaasias "ilusad", aga liiga soojad olnud. Seetõttu on kasvanud selioht ja võimalus, et teed ära uhutakse. 5 alpinisti hukkumine Vene alpinismitshempionaadil Bezengis oli põhiliselt tingitud sooja ilma ning vihmaga kaasnenud suurenenud varinguohust. Porohnja sõnul on vähese lume tõttu paljud marsruudid raskemaks muutunud, kaljumarsruutidel on suurenenud kivioht sedavõrd, et alates suve keskpaigast on osad neist Ullu-Taus ära keelatud. Parem käia varem: juunis ja juuli alguses.

Köl (1A, 3600) on "tõsine 1A". Barankoshi poolt tõustes ei lähe tugev rada miskipärast otse rohunõlvu pidi üles, vaid kaarega vasakult (võimalik siiski, et ka rohunõlval leidub rada). Umbes 1/3 peal on seal ebamugav kaljulõik, millesse halbade tingimuste korral tuleb tõsiselt suhtuda. Kuru on klassikaline laagerdamise koht - palju platse, head vaated.
Tsannerid (2A, 3900-3990) on meeldivad klassikalised lume-jää tüüpi 2A kurud. Liustikul on vaja seongus käia, kuruvisangud nõuavad ühte nööri. 
Stolbovõi (2A*, 3540) on Kargashili ahelikul Tsanneritest põhja poolt otsides peale rodu 3A-sid kõige "kergem" kuru. Füüsiliselt ränk ja alumisel kilomeetril veetu tõus algab umbes Bezengi alpilaagri vastast. Päevaga tavaliselt kõrgemale kui 3100-3200 m ei jõua (alustades tõusu 2000 pealt). Kurult laskumine on väga kiviohtlik ja salakavala ekspositsiooniga: vaatamata sellele, et kuru üldsuund on idast läände, langevad tehnilisemale "lääneküljele" üllatuslikult juba esimesed hommikused päikesekiired. Seega peaks seal ideaalis olema vara, mis arvestades 2-3 tunnist tõusu laagriplatsilt nõuab ebamugavat ärkamist kella 3 paiku öösel! Samas pole kindel, palju see aitab. Laskumisel peaks panema umbes 3 korda 40 m nööri ja hoolega kivide langemisteed uurima. Selle kuru asemel võiks soovitada umbes 5 km põhja pool asuvat Rakiti (1B) kuru, mis on sama kõrge (3500 m) ja ilmselt samuti füüsiliselt raske, kuid loodetavasti tehniliselt kergem ja ohutum. Puuduseks on pikem ring madalduvate mägede suunas ja seega kehvemad vaated.
Lääne-Tjutjurgju (1A, 3700) on küll kõrge, kuid erilisi probleeme ei valmista. Säilinud (v.a. põhjavisangul) on rada. Tshegemi ja Bashili orud on radadega hästi varustatud, sest mingil määral käivad baasides puhkajad ning piirivalvurid.
Golubev (2A, 3765) on päris kena kuru, kui raamatu skeemi järgi valet sadulat ei vali. Loodest lähenedes pole õiget valikut raske teha, kagust on õige keskmine sadul. Õige kuru vajab põhjapool umbes kaks korda 40 m nööri ja ei tohiks ka kiviohtlik olla. Seevastu nii põhjas kui lõunas on nõlvad liustiku peale tõusuks (3000-3200) pudedad ja kohati ilmselt seliohtlikud. Golubevile on Adõrsu orgu minekuks samaväärne paralleelkuru Granovski ja natuke raskemad Tshegemski ning Kitshgidar.