...
Sellest tibatillukesest Vahemere-äärsest
vürstiriigist võiks mõndagi kirjutada seoses autospordi, panganduse, kasiinoaäri,
kõrgseltskonnaga… Seekord teeme aga juttu Monaco seostest okeanograafiateadusega.
See on ka lugu printsist, kes armastas merd ning poisist, kes tahtis saada
kapteniks. Kuna poiss sündis juba 90 aastat tagasi, mäletavad inimesed
teda enamasti vana mehena, kes, akvalangimask üles tõstetud, kinolinal
või teleriekraanil meile imepärast veealust maailma tutvustab. Temast niisiis
saigi kapten, pealegi veel selliseid kapteneid, kelle nimega see sõna suisa
kokku on kasvanud: Kapten Cousteau. Printsiga on lugu segasem. Kõigepealt
meenuvad ju tema kõmulised järeltulijad. Vanahärra Albert I poisiga arvatavasti
eluajal ei kohtunudki. Selleks oli neil liiga suur vanuse- ja seisusevahe.
Mereuurimise ajaloos seisavad nad siiski kõrvuti: Monaco Okeanograafiainstituudi
rajaja - ning selle kõige kuulsam juhataja.
See oli 8. jaanuaril 1297, kui
frantsiskaani mungaks riietunud Guelf Francois Grimaldi vallutas kindluse,
mille tornid tänapäevalgi Monaco vürstipalee ühe osana püsivad. Püsinud
on ka Grimaldide dünastia, mille valitsejad juba 700 aastat kaljuneemel
kõrguvast kindlusest alla merele on vaadanud. Ja võib-olla ei olegi siis
liiga veider, et üks neist butafoorse vürstielu kõrvalt mereuurimises oma
kutsumuse leidis.
Moodsa okeanograafia algusaastad
Monaco Prints Albert I (1848-1922),
läbinud teenistuse nii Hispaania kui Prantsuse laevastikus, omandas 1873.
aastal 200-tonnise jahi "L'Hirondelle I" ("Pääsuke I"). Tollel ajal võis
see ju imelik tunduda, kuid jaht muudeti uurimislaevaks ning prints alustas
sellega regulaarseid mereuuringuid Vahemerel ja Atlandi Ookeanil. Muuhulgas
sooritati sondeerimisi 3000 m sügavuseni, mis oli tollel hetkel rekordiks.
Muide, samal ajal (1872-76) viibis ümbermaailmareisil Suurbritannia sõjalaevastiku
aurukorvett "Challenger". Moodsa okeanograafiateduse alguseks loetakse
just "Challengeri" reisi, selle tulemused ilmusid kopsaka 50-köitelise
aruandena ajavahemikus 1880-95. Antud juhul lohutagu meid teadmine, et
"Challenger" ja "L'Hirondelle" olid koos okeanograafia hälli juures. Paarkümmend
aastat hiljem tulid Fridtjof Nansen ja "Fram", Vagn Ekman, Harald Sverdrup
ja teised.
1889. aastal peale oma isa surma
vürstikohustustesse tõusmine ei katkestanud Albert I-se mereuuringuid.
Ta laevad muutusid järjest suuremaks ja paremini varustatuteks. Esimesele
"pääsukesele" järgnesid 1891. a. "La Princesse Alice I", siis "La Princesse
Alice II" ning 1911. a. 1650-tonnine "L'Hirondelle II". Kuigi tänapäevastes
teatmeteostes nimetatakse Albertit sageli "amatöör-okeanograafiks", on
ta panus mereteaduse arengusse küllaltki silmapaistev. Muuhulgas täiustas
ta arvestataval määral mõõtmistehnikat, uuris mereelustiku vertikaalsest
migratsiooni ja valguse levikut vees, publitseeris esimese ookeanide batümeetrilise
kaardi. Võib-olla tundes, et ta ise ei suuda fundamentaalteadust piisavalt
kõrgel tasemel läbi viia, asutas ta 1906. a. Pariisi Okeanograafia Instituudi,
mis oli struktuurselt seotud 1899. a. samuti tema asutatud Monaco Okeanograafiamuusemiga
(Musée Océanographique). Vürsti edasine tegevus oli juba ülemaailmselt
tunnustatud teaduste patroonile kohaselt esinduslik ja mitmekülgne. Sinna
mahtus töö paljudes rahvusvahelistes okeanograafia-, bioloogia- ja antropoloogia-alastes
organisatsioonides, muuseumide ja instituutide asutamine, valimised mitmete
ülikoolide audoktoriks.
1910
29. märtsil 1910 avati rahvale
Monaco okeanograafiamuuseumi uus massiivne hoone, "meretempel", mis 86-meetri
kõrguse fassaadina mere kohal kaljuneemel kõrgub. Huvitava, kuid antud
loo puhul tähendusrikka kokkusattumusena sünnib samal aastal paar kuud
hiljem Prantsusmaa läänerannikul Bordeaux lähedal Jacques-Yves Cousteau.
Täpsemalt, Cousteau 90-ndat sünniaastapäeva võisime tähistada käesoleva
aasta 11. juunil.
Vaatamata nõrgale tervisele
armastas poiss palju aega rannas veeta ning ujuda. Järgnesid õpingud merekoolis
ning armeeteenistus kaugetel meredel. Jälgides ükskord Hiina ranniku lähedal
pärlipüüdjaid, hakkas temas tärkama idee veealusest hingamisaparaadist.
1942. aastal kirjeldas ta oma visiooni insener Emil Gagnanile ning koos
konstrueeriti esimene gaasidosaatoriga hingamisseade, mis "aqua-lungiks"
("vesi-kopsuks") nimetati. Ingliskeelses kirjanduses tuntakse seadet ka
SCUBA (Self-Contained Underwater Breathing Apparatus) nime all. Seadet
katsetati 1943. a. Vahemerel, kuid laiemalt levima hakkas see pärast II
Maailmasõja lõppu. Cousteau leiutatu oli nn. lahtise hingamissüsteemiga
aparaat, kus väljahingatav õhk läheb mullidena vette. Austerlane Hans Hass,
kes pakkus Cousteaule esialgu ka allveefotograafias ja -kinematograafias
tugevat konkurentsi, katsetas 1942. a. nn. kinnise hingamissüsteemiga aparaati.
Ujuda kui kala…
Praegu on ehk raske mõista seda
suurt vaimustust, millega tervitati "kala-inimese" sündi. Sukeldumisklubisid
tekkis nagu seeni. Hobisukeldujate kõrval said ka teadlased enda kasutusse
varustuse, mis lubas alustada senimõeldamatuid mereelustiku ja allveearheoloogilisi
uuringuid. "Parim viis uurida kalu on hakata ise kalaks", kirjutas Cousteau.
Kui tuukrid, vertikaalasendis ja tinasaapad jalas, olid seotud õhuvoolikute
ja kaablite kaudu laevaga, siis akvalang võimaldas hoopis suuremat mobiilsust.
Tolleks ajaks Prantsuse mereväe korvetikapteni aukraadi omandanud Cousteau
moodustas veealuste uuringute grupi ning peagi viisid uurimisreisid teda
kõikidele ookeanidele. Miinitraalerist J-826 ekspeditsioonide tarbeks 1950.
aastal kohandatud laevast sai arvatavasti kõigi aegade kuulsaim uurimislaev
"Calypso", mille karjäär kestis tervelt 46 aastat.
Ajavahemikus 1952-1966 avaldas
ajakiri "National Geographic" Kapteni tegemistest tosinajao artikleid,
mis olid rikkalikult illustreeritud ennenägematute veealuste ülesvõtetega.
Tema film "Silent World" võitis Cannesis "Kuldse Palmioksa" ja "Oscari"
(1956) kui parim dokumentaalfilm. Samanimelist raamatut müüdi 5 miljonit
eksemplari. Üldse sisaldab Cousteau filmograafia tänapäevaks sadakond videokassetti,
raamatute ja fotoalbumite arv ulatub poolesajani. Viljaka teaduse popularisaatorina
tõstis ta mereteaduse meedia prožektorivihku, temast sai omamoodi mereuurija
ja keskkonnakaitsja ikoon. Nõnda valiti ta Prantsusmaal paljude aastate
kestel populaarseimaks inimeseks. Tuleb muidugi tunnistada, et Kapteni
tegevus esindab okeanograafias peamiselt vaid merebioloogiat (mille kõrval
on olemas ka merefüüsika, -keemia, -geoloogia ja -modelleerimine). Samuti
on leitud, et Cousteaul näitab mereteadus alati oma päikselisemat ja atraktiivsemat
külge - värvilised kalad ja korallid, haid, uppunud laevade aarded…
Üha selgemalt kujunes välja
ka Cousteau keskkonnakaitseline hoiak, mille ilmekaks näiteks sai võitlus
Prantsuse tuumajäätmete Vahemerre uputamise vastu aastal 1960. Nii mõnedki
tema tööd resoneerusid teise varajase hoiataja, Rachel Carsoni raamatuga
"Hääletu Kevad" (1962). Tollel ajal toitsid usku inimese kõikvõimsusesse
edusammud industrialiseerimises ning teaduses ja tehnikas. Vähesed nägid
kasvu piire ja ohte, millest tänapäeval oleme küll juba päris hästi teadlikud,
kuid samas on raske seda globaalse majandusvõidujooksu moolokit pidama
saada või ümber programmeerida.
Sinise kosmose pioneerid
1957. aastal alustas Cousteau
"Conshelfi" (pr.k. "Précontinent") programmidega, mille eesmärgiks oli
uurida, kuidas inimene võiks pikemat aega elada ja töötada vee all šelfivööndis,
tootes ja töödeldes samal ajal merepõhja loodusvarasid. Taoliste katsete
ajendiks oli ka tõsiasi, et akvalangistil on sukeldumisel ja pinnaletõusul
vaja kessoontõve vältimiseks sügavusega harjuda. Näiteks 100 meetri korral
ulatub dekompressiooniaeg 7 tunnini ning kasulikku aega jääb napiks. Probleemi
püüti lahendada niiviisi, et akvalangistid tööperioodil ei tõusekski pinnale,
vaid viibiksid sama rõhu all spetsiaalses veealuses kambrikeses. Katsetati
ka täpselt doseeritud gaasisegudega, milles suurima osa moodustas heelium.
Eksperimendi "Conshelf I" (1962)
käigus elasid okeanaudid ühe nädala Marseille lähedal 10 meetri sügavusele
uputatud laboris hüüdnimega "Diogenes", sooritades sealt sukeldumisi. Järgmiste
eksperimentide käigus suurendati sukeldumissügavust ning autonoomsust.
Teine labor "Meritäht" töötas Punases meres 55 meetri sügavusel juba kuu
aega. 1965. a. aga hoiti üle terve maailma pöialt kolmandale "Conshelfi"
eksperimendile, mida viidi läbi taas Vahemeres Monaco lähistel. Kuus inimest
elasid kolm nädalat 110 meetri sügavusele sukeldatud "Doominomajaks" ristitud
kerakujulises orbitaaljaama meenutavas kompleksis. Vahepeal sõideti ringi
"Diving Sauceri" ("sukelduv taldrik") nimelise miniallveelaevaga ning imiteeriti
merepõhjast nafta puurimist. Arvatavasti mitte juhuslikult ei olnud seda
eksperimenti kirjeldav "National Geographicu" artikkel paigutatud kõrvuti
"Gemini" kosmosemissiooni kajastusega: ees ootas maailmaruumi ja ookeanipõhja
koloniseerimine, sest "maismaa muutub inimkonnale varsti kitsaks". USA
samalaadseid kulukaid SEALAB-i projekte viidi NASA toetusel läbi aastatel
1964-65 ning NSVLiidu omi Mustal merel aastatel 1966-69. Muide, ühel "Tshernomori"
eksperimentidest osales ka Eesti meregeoloog Kaarel Orviku.
Tuleb tõdeda, et merepõhja ja
maailmaruumi laiaulatusliku hõlvamise utoopiatest pole tänapäevaks siiski
asja saanud. Ehkki tehniliselt võimalik, oleks see majanduslikult üsna
mõttetu. Selles valdkonnas väärivad märkimist hiiglaslikud naftapuurimisplatvormid
ning siin-seal, kus maa hind kõrge, on maad merelt juurde võidetud. Üks
säärane linnaosa, 22 hektari suurune Fontvieille asub ka Monacos. Küll
aga on Cousteau projektid olnud tänuväärt eeskujuks näiteks Bondi-filmide
tegijatele. Võib ju neis filmides alati kohata akvalangiste, teravmeelseid
allveesõidukeid või kurikaelade veealuseid kindluslinnu.
Ringkäik muuseumis
Tulles tagasi Monaco Okeanograafiamuuseumi
juurde, siis Cousteaust sai muuseumi direktor 1957. aastal. Ta jäi sellele
kohale 31 aastaks, tuues vahepeal raskeid aegu üle elanud asutusele uut
kuulsust. Tõsi, oma paljude sukeldumisprojektide ja esindusfunktsioonide
kõrvalt tal selle hiiglasliku asutuse tegevjuhtimiseks aega eriti ei jäänud.
Kompleksi kuulub akvaarium, muuseum, laborid, raamatukogu ning suur arhailise
hõnguga konverentsisaal, kus näidatakse tihti ka Cousteau dokumentaalfilme.
Muuseum sisaldab vürst Alberti merereisidest alguse saanud kollektsioone:
skeletid, mereelustiku preparaadid, laevamudelid, kuid annab ka esindusliku
ülevaate mereuurimise (ja loomulikult sukeldumise) ajaloost. Kahjuks on
Albert I-se jäetud helded finatsid 20. sajandi sõdade, majanduskriiside
ja inflatsiooni käes sedavõrd kokku sulanud, et iseseisva uurimisinstituudi
käigushoidmiseks neist ei piisa. Kuid kaheksal korrusel asuvad eeskujulikult
sisustatud laborid pindalaga 2000 m² on avatud erinevate uurimisprojektide
toel saabunud külalisteadlastele. Kompleks majutab ka rahvusvahelise aatomienergia
agentuuri merelaborit ja Nizza Ülikooli allüksusi.
Asutuse populaarseim osa on
aga arvatavasti akvaarium, kus üheksakümnes mahutis on esindatud kokku
350 kalaliiki. See on üks maailma kuulsamaid ja käigusolevatest akvaariumidest
üks vanemaid. Esimene avalik kalade väljapanek, mida võiks akvaariumiks
nimetada, avati 1853. a. Regent's Parkis Londonis, kuid ei see, ega järmised
paarikümne aasta jooksul siin-seal ilmunud akvaariumid ei ole ajale vastu
pannud. Tänapäeval on kõige rohkem akvaariume arvatavasti USA-s. Neid on
nii teadusliku kallakuga, kui meelelahutuskompleksidesse kuuluvaid kommerts-akvaariume.
Suurimad ja tuntumad asuvad New Yorgis Coney Islandil, Tennessees, Chicacos
(Shedd), Kalifornias (Steinhart, Scripps), Floridas (Marienland) ning Havai
saartel (Waikiki). Mere- ja akvaariumilembusega paistavad silma ka jaapanlased.
Euroopas võiks peale Monaco nimetada ka Genoa ja Londoni asutusi. Meile
lähimad korralikud akvaariumid on Klaipedas ja Tamperes.
Cousteau ühing jätkab
Kapten lahkus oma viimasele
teekonnale 25. juunil 1997. Ta keskkonnakaitselist ja loodushariduslikku
missiooni jätkab mittetulunduslik Cousteau ühing (Cousteau Society),
mis asutati 1973. aastal USA-s Cousteau enda poolt. Ligi 150 000-liikmelise
ühingu presidendiks on Kapteni lesk Francine. Korraldatakse ekspedistioone,
antakse välja raamatuid ja filme. Cousteau ühingu laevadele "Alcyone" ja
"Antarctic Explorer" oodatakse lähemal ajal täiendust väga innovatiivse
ja keskkonnasõbraliku laeva "Calypso II" näol, mille üheks "mootoriks"
saab olema 28 meetri kõrgune jäik Turbosaili rootorpuri.
Kui Te kunagi Monacosse satute,
ärge siis ka Cousteaud ja okeanograafiamuuseumi unustage.
Fotod:
1. Kasiino kõrvalt, kunstnik
Victor Vasarely poolt kujundatud Kongressikeskuse juurest avaneb vaade
Monaco lahele,
mille teiseks kaldaks on kaljuneem
Grimaldide vürstilossi ja okeanograafiamuuseumiga.
2. Albert I-se poolt
algatatud muuseumiekspositsioonist õhkub kohati arhailist suurejoonelisust.
3. Osa sukeldumisajaloo-alasest
väljapanekust.
4. Monaco akvaariumi
üheks suursaavutuseks on elav korallriff.
5. Fontvieille - Lasnamäe
Monaco moodi, ainult et rajatud merre ja jaht ukse ees. Cousteau tulevikuvisioonid
merepõhja koloniseerimiset ei
ole veel täitunud. Küll aga võidetakse merelt maad juurde seal, kus maa
hind
kõrge on. Monaco 1,9 km²-st
on sellist pinda ligi veerand.
6. Liginedes muuseumile
idast ei ole esialgu võimalik aduda ehitise suurust, sest näha on vaid
kaks
ülemist korrust. Hoone fassaad
avaneb oma koguvõimsuses merele (fotol vasakule).
|