Monaco meretemplist ja poisist, kes tahtis saada kapteniks

...

Sellest tibatillukesest Vahemere-äärsest vürstiriigist võiks mõndagi kirjutada seoses autospordi, panganduse, kasiinoaäri, kõrgseltskonnaga… Seekord teeme aga juttu Monaco seostest okeanograafiateadusega. See on ka lugu printsist, kes armastas merd ning poisist, kes tahtis saada kapteniks. Kuna poiss sündis juba 90 aastat tagasi, mäletavad inimesed teda enamasti vana mehena, kes, akvalangimask üles tõstetud, kinolinal või teleriekraanil meile imepärast veealust maailma tutvustab. Temast niisiis saigi kapten, pealegi veel selliseid kapteneid, kelle nimega see sõna suisa kokku on kasvanud: Kapten Cousteau. Printsiga on lugu segasem. Kõigepealt meenuvad ju tema kõmulised järeltulijad. Vanahärra Albert I poisiga arvatavasti eluajal ei kohtunudki. Selleks oli neil liiga suur vanuse- ja seisusevahe. Mereuurimise ajaloos seisavad nad siiski kõrvuti: Monaco Okeanograafiainstituudi rajaja - ning selle kõige kuulsam juhataja.

See oli 8. jaanuaril 1297, kui frantsiskaani mungaks riietunud Guelf Francois Grimaldi vallutas kindluse, mille tornid tänapäevalgi Monaco vürstipalee ühe osana püsivad. Püsinud on ka Grimaldide dünastia, mille valitsejad juba 700 aastat kaljuneemel kõrguvast kindlusest alla merele on vaadanud. Ja võib-olla ei olegi siis liiga veider, et üks neist butafoorse vürstielu kõrvalt mereuurimises oma kutsumuse leidis.

Moodsa okeanograafia algusaastad

Monaco Prints Albert I (1848-1922), läbinud teenistuse nii Hispaania kui Prantsuse laevastikus, omandas 1873. aastal 200-tonnise jahi "L'Hirondelle I" ("Pääsuke I"). Tollel ajal võis see ju imelik tunduda, kuid jaht muudeti uurimislaevaks ning prints alustas sellega regulaarseid mereuuringuid Vahemerel ja Atlandi Ookeanil. Muuhulgas sooritati sondeerimisi 3000 m sügavuseni, mis oli tollel hetkel rekordiks. Muide, samal ajal (1872-76) viibis ümbermaailmareisil Suurbritannia sõjalaevastiku aurukorvett "Challenger". Moodsa okeanograafiateduse alguseks loetakse just "Challengeri" reisi, selle tulemused ilmusid kopsaka 50-köitelise aruandena ajavahemikus 1880-95. Antud juhul lohutagu meid teadmine, et "Challenger" ja "L'Hirondelle" olid koos okeanograafia hälli juures. Paarkümmend aastat hiljem tulid Fridtjof Nansen ja "Fram", Vagn Ekman, Harald Sverdrup ja teised.
1889. aastal peale oma isa surma vürstikohustustesse tõusmine ei katkestanud Albert I-se mereuuringuid. Ta laevad muutusid järjest suuremaks ja paremini varustatuteks. Esimesele "pääsukesele" järgnesid 1891. a. "La Princesse Alice I", siis "La Princesse Alice II" ning 1911. a. 1650-tonnine "L'Hirondelle II". Kuigi tänapäevastes teatmeteostes nimetatakse Albertit sageli "amatöör-okeanograafiks", on ta panus mereteaduse arengusse küllaltki silmapaistev. Muuhulgas täiustas ta arvestataval määral mõõtmistehnikat, uuris mereelustiku vertikaalsest migratsiooni ja valguse levikut vees, publitseeris esimese ookeanide batümeetrilise kaardi. Võib-olla tundes, et ta ise ei suuda fundamentaalteadust piisavalt kõrgel tasemel läbi viia, asutas ta 1906. a. Pariisi Okeanograafia Instituudi, mis oli struktuurselt seotud 1899. a. samuti tema asutatud Monaco Okeanograafiamuusemiga (Musée Océanographique). Vürsti edasine tegevus oli juba ülemaailmselt tunnustatud teaduste patroonile kohaselt esinduslik ja mitmekülgne. Sinna mahtus töö paljudes rahvusvahelistes okeanograafia-, bioloogia- ja antropoloogia-alastes organisatsioonides, muuseumide ja instituutide asutamine, valimised mitmete ülikoolide audoktoriks.

1910

29. märtsil 1910 avati rahvale Monaco okeanograafiamuuseumi uus massiivne hoone, "meretempel", mis 86-meetri kõrguse fassaadina mere kohal kaljuneemel kõrgub. Huvitava, kuid antud loo puhul tähendusrikka kokkusattumusena sünnib samal aastal paar kuud hiljem Prantsusmaa läänerannikul Bordeaux lähedal Jacques-Yves Cousteau. Täpsemalt, Cousteau 90-ndat sünniaastapäeva võisime tähistada käesoleva aasta 11. juunil.
Vaatamata nõrgale tervisele armastas poiss palju aega rannas veeta ning ujuda. Järgnesid õpingud merekoolis ning armeeteenistus kaugetel meredel. Jälgides ükskord Hiina ranniku lähedal pärlipüüdjaid, hakkas temas tärkama idee veealusest hingamisaparaadist. 1942. aastal kirjeldas ta oma visiooni insener Emil Gagnanile ning koos konstrueeriti esimene gaasidosaatoriga hingamisseade, mis "aqua-lungiks" ("vesi-kopsuks") nimetati. Ingliskeelses kirjanduses tuntakse seadet ka SCUBA (Self-Contained Underwater Breathing Apparatus) nime all. Seadet katsetati 1943. a. Vahemerel, kuid laiemalt levima hakkas see pärast II Maailmasõja lõppu. Cousteau leiutatu oli nn. lahtise hingamissüsteemiga aparaat, kus väljahingatav õhk läheb mullidena vette. Austerlane Hans Hass, kes pakkus Cousteaule esialgu ka allveefotograafias ja -kinematograafias tugevat konkurentsi, katsetas 1942. a. nn. kinnise hingamissüsteemiga aparaati.

Ujuda kui kala…

Praegu on ehk raske mõista seda suurt vaimustust, millega tervitati "kala-inimese" sündi. Sukeldumisklubisid tekkis nagu seeni. Hobisukeldujate kõrval said ka teadlased enda kasutusse varustuse, mis lubas alustada senimõeldamatuid mereelustiku ja allveearheoloogilisi uuringuid. "Parim viis uurida kalu on hakata ise kalaks", kirjutas Cousteau. Kui tuukrid, vertikaalasendis ja tinasaapad jalas, olid seotud õhuvoolikute ja kaablite kaudu laevaga, siis akvalang võimaldas hoopis suuremat mobiilsust. Tolleks ajaks Prantsuse mereväe korvetikapteni aukraadi omandanud Cousteau moodustas veealuste uuringute grupi ning peagi viisid uurimisreisid teda kõikidele ookeanidele. Miinitraalerist J-826 ekspeditsioonide tarbeks 1950. aastal kohandatud laevast sai arvatavasti kõigi aegade kuulsaim uurimislaev "Calypso", mille karjäär kestis tervelt 46 aastat.
Ajavahemikus 1952-1966 avaldas ajakiri "National Geographic" Kapteni tegemistest tosinajao artikleid, mis olid rikkalikult illustreeritud ennenägematute veealuste ülesvõtetega. Tema film "Silent World" võitis Cannesis "Kuldse Palmioksa" ja "Oscari" (1956) kui parim dokumentaalfilm. Samanimelist raamatut müüdi 5 miljonit eksemplari. Üldse sisaldab Cousteau filmograafia tänapäevaks sadakond videokassetti, raamatute ja fotoalbumite arv ulatub poolesajani. Viljaka teaduse popularisaatorina tõstis ta mereteaduse meedia prožektorivihku, temast sai omamoodi mereuurija ja keskkonnakaitsja ikoon. Nõnda valiti ta Prantsusmaal paljude aastate kestel populaarseimaks inimeseks. Tuleb muidugi tunnistada, et Kapteni tegevus esindab okeanograafias peamiselt vaid merebioloogiat (mille kõrval on olemas ka merefüüsika, -keemia, -geoloogia ja -modelleerimine). Samuti on leitud, et Cousteaul näitab mereteadus alati oma päikselisemat ja atraktiivsemat külge - värvilised kalad ja korallid, haid, uppunud laevade aarded…
Üha selgemalt kujunes välja ka Cousteau keskkonnakaitseline hoiak, mille ilmekaks näiteks sai võitlus Prantsuse tuumajäätmete Vahemerre uputamise vastu aastal 1960. Nii mõnedki tema tööd resoneerusid teise varajase hoiataja, Rachel Carsoni raamatuga "Hääletu Kevad" (1962). Tollel ajal toitsid usku inimese kõikvõimsusesse edusammud industrialiseerimises ning teaduses ja tehnikas. Vähesed nägid kasvu piire ja ohte, millest tänapäeval oleme küll juba päris hästi teadlikud, kuid samas on raske seda globaalse majandusvõidujooksu moolokit pidama saada või ümber programmeerida.

Sinise kosmose pioneerid

1957. aastal alustas Cousteau "Conshelfi" (pr.k. "Précontinent") programmidega, mille eesmärgiks oli uurida, kuidas inimene võiks pikemat aega elada ja töötada vee all šelfivööndis, tootes ja töödeldes samal ajal merepõhja loodusvarasid. Taoliste katsete ajendiks oli ka tõsiasi, et akvalangistil on sukeldumisel ja pinnaletõusul vaja kessoontõve vältimiseks sügavusega harjuda. Näiteks 100 meetri korral ulatub dekompressiooniaeg 7 tunnini ning kasulikku aega jääb napiks. Probleemi püüti lahendada niiviisi, et akvalangistid tööperioodil ei tõusekski pinnale, vaid viibiksid sama rõhu all spetsiaalses veealuses kambrikeses. Katsetati ka täpselt doseeritud gaasisegudega, milles suurima osa moodustas heelium.
Eksperimendi "Conshelf I" (1962) käigus elasid okeanaudid ühe nädala Marseille lähedal 10 meetri sügavusele uputatud laboris hüüdnimega "Diogenes", sooritades sealt sukeldumisi. Järgmiste eksperimentide käigus suurendati sukeldumissügavust ning autonoomsust. Teine labor "Meritäht" töötas Punases meres 55 meetri sügavusel juba kuu aega. 1965. a. aga hoiti üle terve maailma pöialt kolmandale "Conshelfi" eksperimendile, mida viidi läbi taas Vahemeres Monaco lähistel. Kuus inimest elasid kolm nädalat 110 meetri sügavusele sukeldatud "Doominomajaks" ristitud kerakujulises orbitaaljaama meenutavas kompleksis. Vahepeal sõideti ringi "Diving Sauceri" ("sukelduv taldrik") nimelise miniallveelaevaga ning imiteeriti merepõhjast nafta puurimist. Arvatavasti mitte juhuslikult ei olnud seda eksperimenti kirjeldav "National Geographicu" artikkel paigutatud kõrvuti "Gemini" kosmosemissiooni kajastusega: ees ootas maailmaruumi ja ookeanipõhja koloniseerimine, sest "maismaa muutub inimkonnale varsti kitsaks". USA samalaadseid kulukaid SEALAB-i projekte viidi NASA toetusel läbi aastatel 1964-65 ning NSVLiidu omi Mustal merel aastatel 1966-69. Muide, ühel "Tshernomori" eksperimentidest osales ka Eesti meregeoloog Kaarel Orviku.
Tuleb tõdeda, et merepõhja ja maailmaruumi laiaulatusliku hõlvamise utoopiatest pole tänapäevaks siiski asja saanud. Ehkki tehniliselt võimalik, oleks see majanduslikult üsna mõttetu. Selles valdkonnas väärivad märkimist hiiglaslikud naftapuurimisplatvormid ning siin-seal, kus maa hind kõrge, on maad merelt juurde võidetud. Üks säärane linnaosa, 22 hektari suurune Fontvieille asub ka Monacos. Küll aga on Cousteau projektid olnud tänuväärt eeskujuks näiteks Bondi-filmide tegijatele. Võib ju neis filmides alati kohata akvalangiste, teravmeelseid allveesõidukeid või kurikaelade veealuseid kindluslinnu.

Ringkäik muuseumis

Tulles tagasi Monaco Okeanograafiamuuseumi juurde, siis Cousteaust sai muuseumi direktor 1957. aastal. Ta jäi sellele kohale 31 aastaks, tuues vahepeal raskeid aegu üle elanud asutusele uut kuulsust. Tõsi, oma paljude sukeldumisprojektide ja esindusfunktsioonide kõrvalt tal selle hiiglasliku asutuse tegevjuhtimiseks aega eriti ei jäänud. Kompleksi kuulub akvaarium, muuseum, laborid, raamatukogu ning suur arhailise hõnguga konverentsisaal, kus näidatakse tihti ka Cousteau dokumentaalfilme. Muuseum sisaldab vürst Alberti merereisidest alguse saanud kollektsioone: skeletid, mereelustiku preparaadid, laevamudelid, kuid annab ka esindusliku ülevaate mereuurimise (ja loomulikult sukeldumise) ajaloost. Kahjuks on Albert I-se jäetud helded finatsid 20. sajandi sõdade, majanduskriiside ja inflatsiooni käes sedavõrd kokku sulanud, et iseseisva uurimisinstituudi käigushoidmiseks neist ei piisa. Kuid kaheksal korrusel asuvad eeskujulikult sisustatud laborid pindalaga 2000 m² on avatud erinevate uurimisprojektide toel saabunud külalisteadlastele. Kompleks majutab ka rahvusvahelise aatomienergia agentuuri merelaborit ja Nizza Ülikooli allüksusi.
Asutuse populaarseim osa on aga arvatavasti akvaarium, kus üheksakümnes mahutis on esindatud kokku 350 kalaliiki. See on üks maailma kuulsamaid ja käigusolevatest akvaariumidest üks vanemaid. Esimene avalik kalade väljapanek, mida võiks akvaariumiks nimetada, avati 1853. a. Regent's Parkis Londonis, kuid ei see, ega järmised paarikümne aasta jooksul siin-seal ilmunud akvaariumid ei ole ajale vastu pannud. Tänapäeval on kõige rohkem akvaariume arvatavasti USA-s. Neid on nii teadusliku kallakuga, kui meelelahutuskompleksidesse kuuluvaid kommerts-akvaariume. Suurimad ja tuntumad asuvad New Yorgis Coney Islandil, Tennessees, Chicacos (Shedd), Kalifornias (Steinhart, Scripps), Floridas (Marienland) ning Havai saartel (Waikiki). Mere- ja akvaariumilembusega paistavad silma ka jaapanlased. Euroopas võiks peale Monaco nimetada ka Genoa ja Londoni asutusi. Meile lähimad korralikud akvaariumid on Klaipedas ja Tamperes.

Cousteau ühing jätkab

Kapten lahkus oma viimasele teekonnale 25. juunil 1997. Ta keskkonnakaitselist ja loodushariduslikku missiooni jätkab mittetulunduslik Cousteau ühing (Cousteau Society), mis asutati 1973. aastal USA-s Cousteau enda poolt. Ligi 150 000-liikmelise ühingu presidendiks on Kapteni lesk Francine. Korraldatakse ekspedistioone, antakse välja raamatuid ja filme. Cousteau ühingu laevadele "Alcyone" ja "Antarctic Explorer" oodatakse lähemal ajal täiendust väga innovatiivse ja keskkonnasõbraliku laeva "Calypso II" näol, mille üheks "mootoriks" saab olema 28 meetri kõrgune jäik Turbosaili rootorpuri.
Kui Te kunagi Monacosse satute, ärge siis ka Cousteaud ja okeanograafiamuuseumi unustage.

Fotod:

1. Kasiino kõrvalt, kunstnik Victor Vasarely poolt kujundatud Kongressikeskuse juurest avaneb vaade Monaco lahele,
mille teiseks kaldaks on kaljuneem Grimaldide vürstilossi ja okeanograafiamuuseumiga.
2. Albert I-se poolt algatatud muuseumiekspositsioonist õhkub kohati arhailist suurejoonelisust.
3. Osa sukeldumisajaloo-alasest väljapanekust.
4. Monaco akvaariumi üheks suursaavutuseks on elav korallriff.
5. Fontvieille - Lasnamäe Monaco moodi, ainult et rajatud merre ja jaht ukse ees. Cousteau tulevikuvisioonid
merepõhja koloniseerimiset ei ole veel täitunud. Küll aga võidetakse merelt maad juurde seal, kus maa hind
kõrge on. Monaco 1,9 km²-st on sellist pinda ligi veerand.
6. Liginedes muuseumile idast ei ole esialgu võimalik aduda ehitise suurust, sest näha on vaid kaks
ülemist korrust. Hoone fassaad avaneb oma koguvõimsuses merele (fotol vasakule).
Ülo Suursaar, Horisont, 6, 2000.