Ülo Suursaar
midagi sarnast kui Eesti Geograafia
Seltsi 31.aastaraamatus
Tallinn 1998, lk. 202-212.
Ühe pika Himaalaja-reisi väga lühike aruanne

(24.10-2.12.1996)

Maailma esimene Mount Everesti uurimise ekspeditsioon 1921.a. oli korraldatud Geograafia Seltsi poolt. Kahjuks küll, Inglise Kuningliku Geograafia Seltsi poolt. Ka kõnesolevat reisi Everesti lähistele toetas moraalselt Eesti Geograafia Selts, kuid tegelikult oli see omaalgatuslik reis. Alljärgnevalt esitan tõesti vaid väga-väga lühida telegramm-stiilis päeviku - andes aru, et selle kuuenädalase reisi kõik muljed, värvid, helid ja lõhnad nõuaksid küll hoopis teistsugust formaati!


(selle reisi fotosid koos teise reisi omadega näeb siin - kokku 82 tk!)
(2 täpsemat skeemi ja 2 kõrgusgraafikut asuvad siin!)
Reisi skeem:
(Delhi-Agra-Delhi-Varanasi-Lumbini-Katmandu-Bhaktapur-
Patan-Lukla-Everesti matk-Lukla-Katmandu-Pokhara-
Annapurna matk -Chitwan-Gorakhpur-Delhi)

24. okt. Kohtun ülejäänud reisiseltskonnaga - samuti geograafiaharidusega Raivo Raami ja Aime Staskevitsiga - hilisõhtul Kopenhaageni lennujaama ootesaalis. Tulen Bornholmilt, Läänemeremaade mereteadlaste konverentsilt, nemad otse Tallinnast. SAS-i kõhukas lennumasin stardib kell 20.00 ja võtab kursi (esialgu) Petserile.

25.okt. Kell 7 hommikul maandume Delhis Indira Gandhi lennuväljal. Sõidame taksoga New Delhi raudteejaama, et tellida kohe ära rongipiletid edasisõitudeks ja otsida öömaja raudteejaama vastas asuval Paharganjil (peaturg). Juba esimese poole päevaga on meid tabanud kuristiksügav "kultuurishokk". Varsti miljardilise elanikkonnaga maailmariigi 10-miljoniline pealinn tundub olevat kui üks lõputu valus-vaene küla. Vaatamata põhjalikule eeltööle ei ole me nii massiivse vaesuse ja mustuse laviiniga psüühhiliselt valmis kohtuma: ei hetkegi hingetõmbeks. Kuid kahjuks on me tagasilennu pileti kuupäev raudselt fikseeritud - alles 38 päeva pärast ning mõtted mis me peas keerlevad on üsna rasked …

Samuti on meil paljud põhitõed Indias hakkama saamiseks kiiresti omal nahal läbi proovitud. Lääne inimest vaadatakse eelkõige kui kõndivat rahakotti. Õnneks ei väljendu see üldsegi mitte kuritegevuses, vaid ainult püüdes "maksustada" välismaalasi kõrgemate hindadega ning peale pressida sümboolseid teenuseid ja teatud kindlaid valikuid: taksojuht üritab teid abivalmilt viia kuhugi mujale kui teie soovisite jne. Kõikide teenuste ja ostude tingimused tuleb eelnevalt ära tingida ja kokku leppida. Nõustumine hooletu lubadusega "as you like" tähendab hiljem mitmekordset hinda. Riiklik raudteesüsteem on see-eest komputeriseeitud, imetlusväärselt põhjalik (ja bürokraatlik). Delhi vaatamisväärsustega tutvumiseks võtame pooleks päevaks motoriksha - väike lahtise kongiga motoroller, mis mahutab peale juhi veel umbes 3 inimest: Jama Masjid (India suurim moshee), Raj Ghat (Mahatma Gandhi krematsiooni koht), Punane Fort, imperaator Humayuni mausoleum, moodne Bahai usukeskus, Qutab Minari 73-meetrine minarett ja kuulus 1600-aastane roostevaba Jandragupta raudsammas. Mis nende märksõnade alla ja vahele mahub, on tegelikult raskestikirjeldatav. Nagu näiteks liiklus: oleme sattunud nagu vihale aetud herilasepessa, kus käib pidev enesetapjalik nõelumine, tuututamine, sentimeetrite mäng! Saame surma või ei saa! - Aga ongi siin maamunal inimesi liiga palju: seda teame nüüd täpselt!

26.okt. Täna käime 200 kilomeetri kaugusel Agras, ülikiire Shatabdi ekspressrong katab selle vahemaa kahe tunniga, nii et jõuame hilisõhtul Delhisse tagasigi. Agra on loomulikult eelkõige Taj Mahal, aga ka Agra fort ja Fatehpur Sikri, mahajäetud mogulite pealinn 17. sajandist. Taj Mahalis pettuda ei tule - ta on täiesti oma kuulsust väärt. Nagu kõik muugi, ole vaid mees ja jaksa näha!

27.okt. Hommikupooliku Delhis enne Varanasi rongile asumist sisustame Uus-Delhis, valitsusautuste ja monumentaalarhitektuuri linnaosas. Linna keskuseks on 3 kilomeetri pikkune väljak, mille ühes otsas on presidendipalee ja hiiglaslikud parlamendi- ja sekretariaadihooned ning teises otsas India väravad. Veel toredam on Jantar Mantari observatoorium aastast 1724 - kokku mitmehektarilisel maa-alal asuvad kummalised kivitornid, -trepid ja -skaalad.

28.okt. Varanasi on hindude kõige püham linn. Siia, Gangese äärde tullakse palverännule, isegi surema. Oleme meiegi tunnistajaks surnute põletamisele põletusghattides, sõidame paadiga pühal Gangesel mööda kümnetest pesemisghattidest. Autorikshaga sõidame Sarnathis asuvasse budistide usukeskusesse (siin olevat Gautama Buddha pidanud oma esimese jutluse peale valgustatuse saavutamist), velorikshaga hindude Durga ehk ahvitemplisse ning hiiglasuurde Benarese hindu ülikooli. Kõige pühamasse - Vishwanati kuldtemplisse mitte-hindusid ei lasta ning seda ei saa isegi mitte pildistada.

29.okt. Päikesetõusu ajal teeme Gangesel maagilises kuldses valguses veel ühe paadisõidu. Terve ülejäänud päev kulub bussis Nepaali piiri poole sõites.

30.okt. Sunauli, liiklusummikutesse ja autosignaalidesse uppuv Nepaali piirilinn. Enne Katmandusse edasisõitmist teeme paarikümnekilomeetrise kõrvalpõike Lumbinisse, Buddha sünnikohta. Kõigest sada aastat tagasi taasavastatud maakohas käivad veel väljakaevamised. Leitud on India suure budistliku imperaatori, Ashoka sammas, kuninganna Maya Devi tempel ja tiik kus ta enne Buddhale elu andmist kümbles aastal 563 enne Kristust.

31.okt. Peale öö läbi kestnud bussisõitu jõuame hommikul läbiraputatult Katmandusse. Esmamulje: oleks me oma reisi siit alustanud, oleks meid tõenäoliselt keskmise tugevusega kultuurishokk tabanud küll. Ometi nüüd, peale India vaesuse ja mustuse laviini on siin kui pool paradiisi! Nepaali viisast Himaalajas matkamiseks ei piisa, seepärast asume vastavaid lubasid (trekking permit) korraldama.

1.nov. Katmandu paleeväljak (Durbar Square) on fantastiline kogum templeid, torne ja kivitreppe 14-18 sajandist. Õhtupoolikul ronime linna lähedal künkal asuva Swayambhunathi stuupa ja budistliku kloostri juurde.

2.nov. Katmandu orus mõnikümmend kilomeetrit pealinnast idas on Bhaktapur, linn, kus aeg näib küll seisma jäänud olevat ja mille paleeväljak on ürgsemgi kui Katmandu oma. Samuti linnast väljas asuva Pashupatinathi Shiva-templi ja budistide Bodhnathi stuupa külastamine on järjekordne fantastiline elamus.

Bodhnati juurde satume religioosse tseremoonia ajal, jälgime segamatult tumepunasesse ja kollasesse rüütatud munkade rituaalseid toiminguid, koos palverändurite ja munkadega süütame stuupale paigutatud kümneid tuhandeid küünlaid. - Kõik on umbes nii (aga loomulikult palju fantastilisem) nagu Bertolucci filmis "Väike Buddha". Kui hinduismi on lääne inimesel praktiliselt võimatu omandada, siis budistid on meeldivalt tolerantsed ja nende eluvaates on palju sellist mille üle Maarjamaalaselgi tasub mõelda.

3.nov. Kolmas muuseumlinn - Patan - kolmas fantastiline paleeväljak, veel mitukümmend vaimustavat templit.

4.nov. Väikese Twin Otteri propellerlennukiga lendame Luklasse, juba päris Himaalaja mägede keskele. Imelühike maandumisrada asub kaldpinnal 2850 meetri kõrgusel. Esimese matka esimesel matkapäeval (kuueteistkümnest) liigume kümmekond kilomeetrit mööda Dudh Kosi jõe orgu ülesvoolu.

5.nov. Lõunaks jõuame Sagarmatha rahvusparki (Sagarmatha on Everesti nepaalikeelne nimi) ja õhtuks Namche Bazaari - 3400 meetri kõrgusel asuvasse sherpamaa "pealinna". Orud on siin Himaalajapäraselt sügavad ja mäed ümberringi juba üle kuue tuhande meetri kõrged.

6.nov. Aklimatiseerumiseks teeme radiaaltõusu jaapanlaste ehitatud Everest View Hotel'i juurde. Rikkad aga kroonilises ajapuuduses olevad Jaapani turistid tuuakse siia 3720 meetri kõrgusele helikopteriga, siis on neil kõrgusest hing kinni; nad maksavad 200 dollarit öö eest toas, kuhu pressitakse hapnikku, näevad 25 kilomeetri kauguselt ära Everesti ning suunduvad siis näiteks Rooma Colosseumi või Pariisi Eiffeli torni pildistama.

Hiljem liigume mööda Nangpo orgu Thame külani, mis asub üle Nangpa La kuru käiva iidse Tiibeti kaubatee peal. Sama teed pidi tuli Tiibetist umbes 500 aastat tagasi kogu sherparahvas. Kui Indias ja Nepaali tasandikel kõlab tervituseks "namaste", siis Tiibetist tulnud räsitud jakikaravanide ajajatele ütleme "tashi telek!"

7.nov. Raivo pöördub tagasi. Meid ootab ees Tengboche klooster (3870 m). Seda väga ilusas kohas asuvat kloostrit on tabanud ridamisi õnnetusi: tulekahju 1988 aastal, veejuhtme purunemine sellel aastal toimunud maavärina tagajärjel. Õhtuti korraldatakse kloostris ekskursioone, kus oodatakse annetusi küllaltki rasketes tingimustes töötava 40-liikmelise kloostripere elu kergendamiseks.

8.nov. Dingboche külas (4300 m) peame teise aklimatiseerumispäeva. Vabaksjäänud õhtupoolikul ronin küla kohal olevale mäeharjale, kust avaneb muuhulgas vaade Makalule (8475 m), otse üle oru on püha mägi Ama Dablam (6875 m), kaunis ja selle piirkonna domineerivamaid mägesid. Kaugel all mustendavad üksteisest kiviaedadega eraldatatud põllulapid: Sherpamaa põhiviljade, kartuli ja odra saak on juba koristatud.

9.nov. Liigun kümme kilomeetrit mööda Chukkungi orgu ülespoole, kus teen radiaaltõusu Lhotse liustiku külgmoreenvallile. 5055 meetri kõrguselt avaneb segamatu vaade otse Lhotse 3,5 kilomeetri kõrgusele lõunaseinale. Lhotse 8511 meetri kõrguse tipuni jääb otsejoones vaid 8 kilomeetrit…

10.nov. Lootuses, et aklimatisatsiooniperiood on olnud piisav, trügime 4900 meetri kõrgusel asuvasse Lobuchesse, mis asub Everestilt laskuva Khumbu liustiku külgmoreenvalli taga. Õhupuudus on siiski tuntav ja magamisest eriti asja ei saagi.

11.nov. Vaatamata raskele enesetundele liigume piki liustiku moreeni ülespoole. 5160 meetri kõrgusel Gorak Shepis on viimased sherpa onnid, mis mõeldud toeks matkajatele ja alpinistidele. Gorak Shepi ja Khumbu jäämurru vahelist ala nimetatakse Everesti baaslaagriks. Et baaslaagrist Everest ise tegelikult ei paistagi, tõusevad matkajad Gorak Shepi kohal asuvale Kala Pattari nimelisele tipukesele Pumori kaguribil. Pealegi on praeguseks (hiliseks) ajaks ekspeditsioonid juba lahkunud. Edutult, nagu kuulda oli. Siit, Kala Pattarilt, 5600 meetri kõrguselt ja otsejoones vaid 9-10 kilomeetri kauguselt avanevadki need kõige "klassikalisemad" vaated Everestile. Ilm on mussoonijärgselt ja ennetalviselt selge ja suurepärane.

Jõuame enne pimedat Lobuchesse tagasigi. Sherpad peavad õhtul Tiwalit, mis on õigupoolest hindude püha. Lauldakse, juuakse changi ning korjatalse trekkerite käest annetusi.

12.nov. Lobuchest liigume Dzonglha asundusse (4800 m), teel imetleme sinakasrohelist Tshola-Tsho mägijärve, mille on üles paisutanud Taboche (6542 m) tipust laskuva liustiku keel.

13.nov. Dzonglast on võimalik ühe päevaga ületada 5420 meetri kõrgune Cho-La kuru ja jõuda niiviisi Khumbu liustikult naaberorgu, Nepaali suurima, Ngozumpa liustiku kõrvale. Et jõuda samasse kohta ringiga altpoolt, tuleks laskuda kahe päeva jagu tuldud teed mööda ning siis naaberorgu pidi tõusta teised kaks päeva.

Vaatamata ideaalsele ilmale osutub kuru tehniliselt raskemaks kui ainult astuda - järsud kaljulõigud ja liustik. (Pakuks ta raskuskategooriaks vana kombe kohaselt umbes 2A) Halva ilmaga muutub ta aga lausa ohtlikuks: kuru idaküljel toimus aasta varem, 8.nov. 1995 masendav katastroof. Lumelaviini jäi 40 inimest, sealhulgas terve jaapanlaste matkagrupp, koos saatjatega 25 inimest.

Jõuame õhtuks Chugyuma külakesse, mis polegi tegelikult muud kui 2-3 onni trekkeritele, sest siin 4750 meetri kõrgusel pole ju midagi muud võimalik tehagi. Onnid on liustikust eraldatud tüseda moreenvalliga.

14.nov. Ületame Ngozumpa liustiku moreeniga kaetud keele ja jõuame Gokyo asundusse (4800 m). 25 kilomeetrine liustik saab alguse Cho-Oyu (8153 m) ja Kangchug Kangi (7922) tippudelt.

Orunõlvade ja liustiku külgmoreenvalli vahel on kuus järjestikust sinist järvesilma, Gokyo ümbruse tippudelt-kurudelt paistab korraga neli kaheksatuhandelist mäge (Everest, Lhotse, Makalu, Cho-Oyu).

Õhtul ronin 5381 meetrisele Gokyo-Ri-le, kus on juba kümmekond fotograafi päikeseloojangut ootamas. Everest värvub loojangukiirtes kollaseks, siis punaseks. Kui viimane valgus tipupüramiidilt kaob, hakkab taevas "elama": roosa, punane, violetne. Mäe otsast Gokyosse laskutakse taskulampide valgel. Onn on õhtuks puupüsti täis tulnud, kuid koht on tõesti seda väärt: kauneim mägibeizhaazh, mida kunagi näinud olen.

15.nov. Lähen piki liustiku lääneserva, mööda neljandast järvest liustiku lätete suunas. 10 kilomeetri kaugusel Cho-Oyust on Nameless Teethi nimeline tipp, mille kõrguseks kaardil on antud 5800 m.

Tipp osutub väga teravahambuliseks ja lootus kõige kõrgema "hamba" otsa ronida kaob esimese pilguga. Kõiki käsi-jalgu abiks võttes ronin mööda kohati lumiseid kaljusid siiski nii palju kui inimlikult võimalik. Hindan "oma" tipu kõrguseks 5600-5700 meetrit. Aga vaated Everestile on siit ehk seninähtutest parimad: näha on kogu mustendav tipupüramiid. Paradoksaalselt on Everest lumine hoopis suvel, mussooni ajal. Talv on aga Himaalajas üldiselt sademetevaene aastaaeg ning tugevad tuuled puhuvad tipupüramiidi paljaks. Hästi on näha ka Tiibetile kuuluv Põhjaribi, mida mööda tehti esimesed tipuvallutuskatsed selle sajandi kahekümnendatel aastatel. Tookord jõuti koguni 8572 meetrini ja peetakse isegi võimalikuks, et inglased Mallory ja Irvine jõudsid ka tippu. Kas jõudsid või mitte, seda nad aga enam ütlema ei naasnud…

16.nov. Teen radiaaltõusu 5417 m kõrgusele Renjo La kurule. See asub Cho-Oyust algaval ahelikulõigul, mis eraldab Gokyo ja Nangpo-Tsangpo orgusid. Kurult paistab Gaurisankar (Rolwaling Himali mäegrupi kuulsaim mägi) ning loomulikult jälle Everest, Lhotse ja Makalu - natuke uues perspektiivis. Vaid Cho-Oyu on pisut varjus, kuid see-eest paistab ta pidevalt piki Gokyo orgu. Ta saadab meid ka koduteel.

17.nov. Tagasi Luklasse jõudmiseks on aega kolm päeva. Möödume laviiniohvrite memoriaalist ja oleme ka ise endi pärast mures - kõrgusvahemikus 4700 - 5700 järjest veedetud nädal on meiegi tervisesse mõrad löönud. Alustanud laskumist 4800 meetrilt jõuame õhtuks kurnatult Phortse Drangka külani 3600 meetri peal. Iga laskutud meeter toob juurde soojust ja lisab lootust koju jõuda.

18.nov. Laskumine ei tähenda mägedes alati allapoole liikumist. Tänagi tuleb kõigepealt kõrgel mäsleva jõe kohal tõusta 400 meetri võrra, Mong La-ks nimetatud ribikesele, et siis pisut laskudes jõuda suurde ja ilusasse sherpa külasse Khumjungi. Siin on gompa (klooster), kus kõhetunud ja päikesest parkunud näoga igivananalt tiibetlannast valvurilt küsime kloostri reliikviat - jeti skalpi näha. Peale annetuse tegemist avatakse raudkapp(!) ja seal ta on - või mis ta üldse on. Tohib teha ühe foto ja siis sulgub kapp taas. Khumjungis on ka kuulus Edmund Hillary asutatud kool ja see ei ole ainus heategevusprojekt, mille tõttu seda Everesti esmavallutajat sherpamaal eriliselt austatakse. Viimane vaade Everestile, siis läbime Namche Bazaari - ring on täis saanud.

19.nov. Seda orgu pidi oleme juba liikunud, kuid ometi on kõik teisiti: ilm, taimestik ja meeleolugi. Õhtuks jõuame Luklasse. Lennufirma kontoris kinnitame oma homme hommikust äralendu ja otsime ööbimiseks pisut parema lodge, kui seniajani meil tavaks on olnud.

20.nov. Taevas on pilvine ja äralend viibib kahe tunni võrra. Ainult helikopterid manööverdavad pisut julgemalt. Siiski ei maandu ja ei stardi nad vertikaalselt, vaid nagu lennukidgi, esiratast piki lennurada libistades. Katmandus oleme jälle mõne aja kõik kolmekesi koos. Raivo plaanib äralendu Lõuna-Indiasse - Delhis kohtume.

21.nov. Peatume tuttavas, sümpaatses (ja odavas!) Gurkha Guesthouse's, kus valvur väraval alati au andmas: "hello, sir!…goodbye, sir!". Valmistume uueks matkaks, tutvume Katmandu äritänavatega. Helistada Eestisse on väga keeruline, kuid leiame võimaluse saata e-maile!

22.nov. Terve päev kulub 200-kilomeetrisele bussisõidule Pokharasse. Mägitee kõrgemates punktides imetleme Himaalaja panoraami: Ganesh Himal, Manaslu, Annapurnad. Taimestik, mis bussiaknast mööda vilksab, on harjumatult lopsakas: banaanid, bambus, liaaniderohked puud. Pokharas peatume võõrastemajas, mis asub paradiisliku Pheewa Tal järve ääres.

23.nov. Meie teise matka alguspunkti sõidame taksoga 50 kilomeetrit mööda veel pooleliolevat Pokhara - Baglungi teed, mida hiinlased loodavad kunagi Tiibetini pikendada. Alustame kõndimist kõigest 1000 meetri kõrguselt, Annapurna mäemassiivist alguse saava mäsleva Modi Khola jõe äärest. Õhtuks oleme tõusnud 2100 meetri kõrgusele. Mäed, taimed ja ka inimesed on siin väga erinevad sellest, mida Everesti ümbruses nägema harjusime. Taimestik on tunduvalt lopsakam, kohati tõeline dzhungel. Buddhistidest sherpade asemel elavad siin hinduistidest megarid ja gurungid, kelle põhiliseks leivaviljaks näib olevat mais ja riis. Tiibetist tulevate kaubakaravanide koormaloomaks ei ole mitte jakid, vaid pisikesed sitked hobused, kaunistatud vaibakeste, suletuttide ja meloodiliselt helisevate kelladega.

24.nov. Väiksema kõrguse tõttu hakkavad pilved mägede vaateid varjama juba alates ennelõunast. Jõuame Ghorapani kuru ja külani lõunaks, pooljoostes tõuseme 3200 meetri kõrgusele Poon Hillile, kust jõuame läbi tiheneva pilvkatte silmata Annapurnat (8091 m) ja Dhaulagirit (8167 m). Aga järgmisel hommikul päikesetõusu ajaks tuleb küll siia tagasi ronida.

25.nov. Kuigi Annapurna on 22 ja Dhaulagiri umbes 40 kilomeetrit kaugel, on vaated majesteetlikud. Dhaulagiri avaneb praktiliselt jalamist tipuni. Nende kahe mäe vahelist Kali Gandaki orgu peetakse maailma sügavaimaks, sest oru põhi on vaid 2200-2600 meetri kõrgusel. Müstilisest rakursist paistab ka Machapucchare. See on kalasaba kujuline 6999 meetri kõrgune püha mägi, mis domineerib taevapiiri ka Pokhara kohal, kuid mille tippu pole veel inimese jalg astunud. Poon Hillil on hommikuti mitukümmend matkajat, kes üksteise võidu koiduvalguses punetavaid mägesid ja roosatavaid orge fotografeerivad. Et mitte tuldud teed korrata, valime tagasiminekuks uue raja, see mis viib meid Annapurnadele lähemale, kuid Dhaulagiriga tuleb hüvast jätta. Taas läbi tumeda ja pahaendelise dzhungli laskume Ghandruki külani, teel olles pidevalt üles alla ronides ja sügavaid kanjoneid lõigates.

26.nov. Landruki küla on vaevalt kahe kilomeetri kaugusel, kuid teiselpool Modi Khola sälkorgu. Laskume 600 meetrit oru põhja, et teisel pool taas sama palju kõrgust koguda. Õhtuks jõuame Dhampus Hillile, küla 1700 meetri kõrgusel, kust hommikuti samuti Annapurnat ja Machapuchharet imetleda võib.

27.nov. Valguskontraste tasandava vine ja pilvede tõttu ei ole vaadata suurt midagi, laskume kiiresti 1100 meetri kõrgusel olevale teeotsale, kust võtame takso Pokharasse tagasisõiduks. See linn on vastupidiselt Katmandu oru omadele vaene templite ja kultuurivarade poolest, kuid paremini on tunda hipiajastust jäänud muretut ja hedonistlikku atmosfääri.

28.nov. Bussisõit Lõuna-Nepaalis asuvasse Royal Chitwani rahvusparki võtab seekord vaid pool päeva aega. Nii et jõuame end ka sisse seada Safari Wildlife Lodge ühes savimajakeses, kus voodid moskiitovõrkudega kaetud. Suuremad malaariapuhangud on praeguseks küll peaaegu maha surutud, kuid põhimõtteliselt piisab ju ka ühest nakatatud pirisejast. Kohalikud tharud, erinevalt kõikidest teistest rahvastest, on selle haiguse suhtes immuunsed.

Küla tänaval võib elevante jalutamas näha. Üldiselt on aga elevandi missioon siin kanda seljas nelja turisti ja viia nad dzhunglisse kohtamisele ninasarviku või tiigriga. Päris naljakas oli, ninasarvikut nägime meiegi, tiigrit aga niisama lihtsalt ei püüa.

29.nov. Hommikune jalutuskäik Rapti jõe äärde mööda kõvakstambitud elevandiradu annab vaatmata hilisele aastaajale vihmametsa tunde kätte küll. Taimed on öö jooksul kondenseerunud veekihiga kaetud, rasked igihaljad lehed kukuvad kolks ja kolks!

Kahjuks peame lahkuma. Dzhiip viib meid Tadi Bazaari, sealt sõidame bussiga piirilinna Sunaulisse, jalutame seljakottidega üle piiri, kus Gorakhpuri bussid juba ootamas. Öine, kuid ometi rahvarohke ja lärmakas Gorakhpur võtab taas jalad nõrgaks: Delhisse minevatele rongidele kohta saada ei anta mingit lootust. Tundub, nagu valataks meie kaela kogu India koloniaalne minevik! Viimases hädas kasutame nippi, mida reisijuhtides viimase häda puhuks kirjeldatakse: läheme piletita ühte hõredamasse (seega ka kallimat klassi) vagunisse ja jääme vagunivanemat või kontrolöri ootama. Too kirjutab koos sümboolse trahvisummaga välja pileti ja lubab meil jääda sinna, kus oleme.

30.nov. Delhisse sõidame peaaegu terve ööpäeva. Pealinna veereb rong mitmetunnise hilinemisega hilisõhtul. Laseme rikshal end läbi Vana-Delhi räpaste kitsukeste tänavate tuttavasse (aga samuti räpasesse) Paharganji tänavasse vändata.

1.dets. Esimese suurema shoki põhjustanud Jama Masjidi moshee tõmbab meid taas ja ometi. Nüüd on aga kõik teisiti: saame hiigelmosheesse sisse, tunneme end hästi ja õnnelikenagi, ehk. Ronime minareti otsa, vilunult teeme kaupa moslemitest koraani-kaupmeestega - ega ma neist välimuse järgi palju ei erinegi…Meeldiv pühapäevatunne jätkub ka värvika Lakshmi Narayani hindu templi juures, kuhu samuti lääne inimesi sisse lubatakse. Veel hiljem oleme tunnnistajaks pulmatseremooniale. Jah, fantastilselt muljeterohked nelikümend päeva on äkki mööda saanud. Nii palju jäi veel nägemata, tegemata. Kuid kahjuks on me tagasilennupileti kuupäev raudselt fikseeritud…

2.dets. Kõik järgnev pole enam õieti kõne väärt: rahulik lend mugavas voolujoonelises hiigellennukis, juba jõulumelus Kopenhaageni lennuväljalinnak, hallivõitu-kallivõitu Tallinn, külm, sombune, päkapikkune.