Tiibeti lumekana joob lumevett ja kõnnib jala

Ülo Suursaar, Sulev Kuuse
(Eesti Loodus, nr.11/12, 1998)


Kui satute kunagi Nepaali, siis kohtute suure tõenäosusega ka sealsete kaunite lindudega. Ühed, keda Nepaali Himaalajas kohata võite, on Tiibeti mägikanad (Tetraogallus tibetanus). Neid tuntakse erinevates keeltes lumekanade (snowcock) või kuningkanadena (Königshühner). Eks mägikanad olegi Aasia kõrgmägedes ühed kuninglikud linnud. Nad on kaunid nagu Nepaali rahvuslind kuning-läikfaasangi (Lophophorus impejanus), keda loetakse maailma üheks ilusamaks linnuks ning kelle tume sulestik küütleb päikesevalguses pea kõigis vikerkaaretoonides. Vahe on vaid selles, et kui kuning-läikfaasani isaslinnud on eriti pilkupüüdvad, siis tiibeti mägikana isaslindude sulestik on sama tooni kui emaslindudel. Nad on vaid mõnevõrra suuremad ja neil on jalgadel kannused. Mägikanad on tugevad ja võimasad linnud nagu Eestimainegi kanaliste seltsi teise sugukonna esindaja metsis. Samas on mägikanad ohu korral oma kogu kohta vägagi kiired ning head liuglejad nagu näiteks kivi-kaljukana ehk keklik, kes on ka üks Himaalajas elavatest faasanlastest.

Mägikana kuulub kanaliste seltsi kõige arvukamasse faasanlaste sugukonda. Eestimaa sulelistest on talle kõige lähedasemateks sugulasteks nurmkana ehk põldpüü, põldvutt ja meil haruldane eksikülaline jahifaasan - faasanlased kõik nemadki. Mägikanu on üldse 5 liiki, kes on oma nime saanud piirkonna järgi, kus nad peaasjalikult elunevad: Kaukaasia, Kaspia, Altai, Himaalaja ja Tiibeti mägikanad. Viimaste puhul kasutatakse eesti keeles sageli ka nime tiibeti lumekana - ilmselt inglise keele mõjul ja rõhutamaks lumiseid kõrgusi, kus möödub suurem osa meie loo kangelase elust.

Himaalajas elutseb mägikana metsapiirist lumepiirini. Ta eelistab kõrgeid, kuivi trans-Himaalaja piirkondi. Suveperioodil rändab tiibeti mägikana taganeva lume kannul üha ülespoole - kuni 5500 meetrini, pendeldades toidu otsinguil üles-alla. Sellistest vertikaalsetest hulgulendudest rääkimine on õigupoolest problemaatiline, kuna mägikana lendab, õigem on vast öelda, et liugleb üksnes peale hoovõttu ja enda mõnest järsakust allakukutamist. Lindude “lend” on lühike ja kiirete tiivalöökidega ning lõpeb enne maandumist pika liuglemisega. Lennujoon viib peaasjalikult allapoole. Ülesmäge peavad linnud koos trekkeritega aga matkama! Ega mägikana suurem asi lendaja saagi olla, sest matsakat kuni 3 kg raskust ja suhteliselt kohmakat keha hõredas õhus maast lahti saada polegi nii lihtne. Nii et kana mis kana.

Peale lume tulekut "kaotab mägikana kõrgust" ning talve veedab ta põhiliselt alpiinse vööndi alumises osas. Tema alumisteks naabriteks (2000-4000 meetrit) on kuning-läikfaasan ja teiste faasanlastega vähe ühiseid jooni omav perekond Ithaginis (Blutfasan, blood pheasant). Mõned ornitoloogid paigutavad selle perekonna ainuesindaja koos teadaoleva 14 alamliigiga sarnasuse põhjal frankoliinidega samuti faasanlaste sugukonda. Muide, kuning-läikfaasani ilu kogemiseks ei pea ilmtingimata Nepaali sõitma. See pilkupüüdev lind tunneb end koduselt ka Tallinna loomaaias.

Mägikanad on head jooksjad. Peaasjalikult toituvad nad maapinnal seemnetest, aga ka putukatest. Mägikanad ei põlga ka kultuurteravilja ning teisi mägilaste põllukultuure, millega nad on kohalikele elanikele tõeliseks nuhtluseks. Nad on monogaamsed maaspesitsejad linnud, pojad on pesahülgajad. Kui pojad on suuremaks kasvanud, moodustavad naaberperekonnad suuremaid gruppe. Omapärased on aprillikuised peibutus- ja paaritusmängud. Hommikutundidel kostab lindude mänguhüüd - pikad viled - kilomeetrite taha. Ühe linnu peibutushüüd haarab ka teisi, ja nii kajab varsti terve mäekülg. Need “kiired ja nobedad kanad” võivad ilma vaheajata kaagutada kuni 5 minutit, mistõttu mägikanasid kuuleb enamasti varem kui silmab.

Foto:
Osa tiibeti mägikanade umbes 10-liikmelisest linnusalgast turnimas Khumbu liustiku tükati rohtukasvanud külgmoreenvallil. Fotosafarit pidavate jaapanlaste ja ühe maarjamaalase eest üritavad nad küll joostes minema sibada, kuid oma kohmakuse tõttu on nad 200-millimeetrisele teleobjektiivile üsna kerge “saak”. Lennuilma või -tuju ei näikse ka olevat. Aegki hiline - sügis, november, peale mussooni, enne talve tulekut.