Maratonid pole vennad,
poolmaratonid on õed.

Jooksin Riias oma kuuenda täispika maratoni. Läksin starti suurte kahtlustega see jooks üldse normaalselt lõpuni joosta. Vastupidiselt ootustele ja igasugusele loogikale tuli aga välja elu kiireim maraton, 3:44:20.

1.mail peetaval 12-km Viljandi järve jooksul õnnestus mu salaplaan oivaliselt. Sain minuti võrra kehvema aja kui mullu (53:41), kuid ei andnud endast viimast. Finishis oli meeldiv „terve” tunne. Järgnes 8.mail Otepää-Elva 23,4 km jooks (mida korraldajad miskipärast Tartu jooksumaratoniks kutsuvad). See oli šokk. Olin Viljandis külma saanud – võib-olla pani põntsu finišis lahkesti jagatud joogipudel, mis 7-kraadist õhutemperatuuri arvestades oli külm. Samuti meelitas õhtul ja järgmisel päeval ilus selge ilm kevadiselt riietuma, kuid sooja oli vaid paar kraadi ning puhus kurikaval põhjatuul. Tuli mingi tati ja köha tõbi, mis Otepää jooksuks oli siiski taandunud. Lootsin jälle eelmise aasta jooksust (1:49:26) paar minutit aeglasem olla. Kuid ma ei osanud kuidagi arvata, et peale 5 kilomeetrit 4:40 km-tempoga, kui oli aeg pöördeid tõstma hakata, polnudki midagi enam tõsta. Jõudu polnud. Umbes 10 kilomeetri juures mõtlesin, et okei, lõppaeg 1:55 sobib ka. 15 km peal mõtlesin, et alla kahe tunni tuleb ikka ära. Kilomeeter-paar hiljem langes tempo püsivalt 5:30-6 kanti ning ma olin tõsises hädas. Minust möödus igasugust rahvast. Esimest korda tabas mind hirm, mida pole mul isegi maratonidel ette tulnud, et võib-olla ma ei jõuagi finišisse. Lõppaeg 2:04 oli 15 minutit nõrgem kui eelmisel aastal ja isegi aeglasem kui 2008. aastal krambiga tehtud jooks! Keskmine pulss vaid 150 (mullu 159). Hea jooksu oli teinud Ets ning minu „võistlusklassis” Eik ja küllap vist ka kõik ülejäänud.

Maratoni start anti jõe ääres presidendilossi kõrval koos poolmaratoniga, kokku umbes 3000 inimest. Paar tundi hiljem algasid rahvarohked 10 km ja 5 km. Rada oli umbes sama lauge kui Tallinnas ja üsna maaliline. Distants käis kahel korral edasi-tagasi üle vantsilla ning korra üle üsna kaugel asuva uue Dienvidu Tiltsi silla. Asfalt oli enamasti väga sile, vanalinnas tuli kokku vast kilomeeter-paar ka kivisillutist. Stardi ajal oli arvatavasti 14 kraadi sooja ja paistis kena päike. Juua sai umbes iga 5 km järel. Hoidsin kinni oma 5:40 algustempost, ühtlasi püüdsin pulssi hoida 130 löögi ümbruses. Esimene 5 km vaheaeg 28:20 oligi täpselt nagu plaanitud. Edasi mõtlesin pisut-pisut tempot tõsta (5:30-le), et siis lõpus oleks ruumi taas allapoole vajuda. Teine viis tuli ajaga 27:20 (5:29 km). Pulss püsis ikka veel 130-132 ringis. Hakkasin ennast üha paremini tundma. Hommikune ärkamine kell 5.20, varajane söömine ning stardiärevus jätavad esimestele kilomeetritele rabeda jälje. Kuid nüüd olin ennast lahti jooksnud, inimesed hakkasid järjest selg ees vastu tulema ja mina ei pidanud selleks muud tegema kui vaid õige pisut pöördeid lisama. Jooksin nüüd pulsiga vahemikus 130-140. Hea kerge tunne jätkus ka 15, 20 ja 25 kilomeetril ning õigupoolest järjest paremaks läks. Kui Berliinis läks raskeks umbes 35 km peal, põhiliselt 23 kraadile tõusnud õhutemperatuuri tõttu ja möödunud sügisel Tallinnas juba 25 kilomeetril – ilmselt rohkest võistlemisest tingitud üldise väsimusfooni tõttu, siis nüüd jätkus kummalisel kombel jõudu lõpuni välja. Oma 100 ml geelipakist võtsin kolm lurtsu, umbes 23, 32 ja 37 km kandis. Magneslife ampulli tõin koju tagasi, krambiohtu jooksu ajal ei tundnudki. Saamata tükk aega  aru, mis seis on, lisasin järk-järgult ettevaatlikult pulssi ja kilomeetriajad vastasid langusega, 5:20, 5:10 – väsimusest ei jälgegi. Sain juba aru, et jooksen kindlalt alla „unistuste” nelja tunni, kuid mu käepael ei andnud enam infot, mis mu lõppaeg võiks tulla. 37 km peal tegin lõpuks aritmeetika ära (5 km + 200 m = 26 +1 min) ja nägin et tuleb elu tippmark 3:45 kanti! Mis maratoonarid 37 km peal tavaliselt teevad? Ajavad juba tasapisi suunurgast vahtu välja. Mina aga lisasin veelgi tempot. Mu hammas oli verel. Viimased kaks täiskilomeetrit läksid 4:55/km ja pulss oli 165-170 kandis. Lõpp-brutoaeg 3:44:50, neto 3:44.20 ehk kolm minuti parem kui 2009 aastal Berliinis. Lati pats! Koht 806 lõpetanu hulgas 258. Ka Ülle parandas oma Berliini tippmarki minutiga: 4:43:38, kusjuures finishis pidi ta laveerima rahvarohke viie kilomeetri „kuuma grupi“ vahel. Maratoni võitis keenlane Julius Kuto ajaga 2:15.48. Naiste arvestuses läks esikoht etiooplannale Desta Girmale ajaga 2:37.14. Ralf Lipp sai parima eestlasena ajaga 2:36.48 üldjärjestuses 10. koha. Üldse lõpetas 53 eestlast, päris palju oli eestlasi ka poolmaratonil. Vahva üritus oli.

Maratonijärgne lihaspohmelus ja muud negatiivsed kõrvalnähud olid seekord väga leebed. Paistab, et iga järgmine maraton on eelmisest kergem. Nii see rutiin algab. Mu Riia tulemus oli loogikavastane mitmes mõttes. Esiteks mitte just hiilgav kevadine treeningperiood: olin jooksnud küll kolmel korral pikaks distantsiks 22-23 km, kuid üldkilometraazh oli tagasihoidlik, tempotrenn praktiliselt olemata ja kaal umbes 3 kg kõrgem kui sügiseti (mis ühe teooria järgi ainuüksi peaks maratoni aega 12 min võrra pikendama). Lisaks  salapärane köhaviirus. Varem olin suutnud väga täpselt oma jooksuvõistluste lõpuaegu prognoosida. Kuid nüüd järjest kaks suurt prohmakat. Tundus nagu oleks Tartu „jooksumaratonil” ebaõiglaselt kellegi kõrgema poolt mu turjale laotud 15 lisaminutit nüüd Riias heastatud. Kurioosumina tuli negatiivne split, jooksu pooled 1:54:35 versus 1:49:45. See teine pool on mu kiireim maratoni sees joostud poolmaraton. Berliini esimene pool oli 1:51:03 (tõsi, joostud samuti kontrollitud ja jätkusuutliku tempoga), nüüd ületasin seda jooksu teise poolega! Sekund siia-sinna, kuid iga järgnev kilomeeter oli eelnevast kiirem (lühem?). Muidugi, ilm oli üsna soodne, temperatuur vahemikus 14 (stardis) - 20 (finishis), päike küll kippus liiga tegema, kuid õhk oli kuiv ja tuuleke õrn. Püüdes veel ratsionaalseid seletusi heale jooksule leida, pakun, et suhteliselt aeglase algusega õnnestus käima tõmmata ökonoomne rasvapõletus (mis on valdav energia-mehhanism madala pulsisageduse korral) ning seetõttu õnnestus säilitada lihaste glükogeenivarusid lõpuks, kui pulss kipub väsimusest kõrgeks minema ja rasvapõletusest enam asja pole. Maratonijooksu üks põhiprobleem paljude (ja eriti just liiga kiiresti alustajate) jaoks ongi just see et 35-40 km peal lõpevad lihastes energiavarud ning järgnevad krambid või äärmiselt aeglane jooks rasvapõletuse arvelt. Aga võib-olla oli lihtsalt üks hea päev. Mõnikord võib ju ka nii olla.

Ü.S.

 
Üle selle vantsilla käis maratoni rada kahel korral. Start jõe ääres (kohe kirikute taga).

 
Üle selle kauge silla käis nii poolmaratoni kui maratoni trass.

 

 
Venitajad, päev enne.

 
Õhtu enne, pastat valimas.

 
Stardivormis kell 7.30.

 
Ülle umbes 7 km peal. Maratoonarid on punase numbriga.

 
Ülo finish 3:44:20.

 
5 km lõpetajad Ülle finishi ajal olid valdavalt sellised.

 

 

 
Pärast jooksu kulus (huvitavas seltskonas) ära üks tseesari salat ja õlu.

 
_____________________

Jrk nr.	Aeg	AGR	Sportlane	Saasta	Klubi	Kuupäev	Maraton	Vklass	Aasta
1	3:44:20	3:26:24	Ülo Suursaar	1962		2011-05-22	Riia	M45	2011
2	3:48:42	3:32:03	Ülo Suursaar	1962		2010-09-12	Tallinn	M45	2010
3	3:54:48	3:37:42	Ülo Suursaar	1962		2010-08-14	Helsinki	M45	2010
4	3:47:32	3:32:36	Ülo Suursaar	1962		2009-09-20	Berliin	M45	2009
5	3:49:30	3:36:04	Ülo Suursaar	1962		2008-08-16	Helsinki	M45	2008
6	4:09:19	3:56:30	Ülo Suursaar	1962		2007-09-23	Rahvajooks	M45	2007

Jrk nr.	Aeg	AGR	Sportlane	Saasta	Klubi	Kuupäev	Maraton	Vklass	Aasta
1	4:43:38	4:13:51	Ülle Suursaar	1961		2011-05-22	Riia	N50	2011
2	4:51:30	4:23:13	Ülle Suursaar	1961		2010-09-12	Tallinn	N45	2010
3	4:54:50	4:26:14	Ülle Suursaar	1961		2010-08-14	Helsinki	N45	2010
4	4:44:30	4:19:11	Ülle Suursaar	1961		2009-09-20	Berliin	N45	2009
5	5:01:19	4:36:56	Ülle Suursaar	1961		2008-08-16	Helsinki	N45	2008