2011 aasta maratonimedal on suurem, kaalukam ja ägedam kui 2010 aasta medal, mis oli kah muidu väga vahva.
Aga kõigepealt veidi ettevalmistusest ja kolmest treeningukuust pärast Riia maratoni. Võtsin taastumiseks piisavalt aega. Esimesel kuul jooksin vähe. Siis tuli Harku järv. Mulle ei meeldi lühikesed jooksud ja kuigi ma seal kõike välja ei pannud, olin finišis mõne pealtnägija arvates hädisem kui Riia maratoni järel. Aeg 27:44 (6,4 km; 4:20/km) oli nõrgim mu neljast Harku järve jooksust. Ka 10,7 km Pühajärve ringi plaanisin pisut nõrgemalt võtta, kuid umbes kilomeeter enne lõppu jõudsin tasapisi järele matkakaaslasele Raivole ja rumalast peast hakkasin temaga viimasel paarisajal meetril võidu jooksma. Hirmsas pundisrabistamises kaotasin talle lõpus ikkagi 7 sekundit ning 26 kraadise palavuse juures ajasin ennast üsna kapsaks. Peale finišit komberdasin järve, kus jahutasin end veerand tundi, enne kui eluisu tagasi tuli. Aeg 47:52 ei olnud sealjuures midagi väga erilist, alles kolmas mu nelja Pühajärve jooksu hulgas. Vahepeal käisin matkaelementidega reisil Euroopas, mil kaks nädalat ei teinud ühtegi jooksu. Peale naasmist olnuks võimalus kohe osaleda ka Keila poolmaratonil, kuid panustasin pigem Narva energiajooksule. Plaanisin kahe nädalaga oma jooksuvormi enamvähem taastada. 13.augustil Narva energiajooksu nime all peetud Eesti meistrivõistlused poolmaratonis õnnestusid üle ootuste hästi. Ilm oli küll niru, stardis hakkas korralikult vihma sadama ning edasi tibutas terve jooksu. Kuid palav ei olnud. Vihm, olgugi ebameeldiv, arvatavasti soodustab kiiret jooksu – juhib soojust ära ning nõeltena keha tabavad piisad hoiavad toonust üleval. Hoidsin esimesel poolel tagasi, 10 km vaheaeg vaid 45 min, kuid edaspidi suutsin tempot tõsta ning uueks poolmaratoni rekordiks tiksus 1:34:09 (4:27/km). Märgadest sokkidest sain talla alla suuured villid, nagu 2008.a Helsingiski. Seda saab hüdrokolloidplaastri abil ennetada, kuid ma arvasin et poolmaraton pole veel see distants, kus villid probleemiks kujunevad. Pärast jooksu oli Peetri platsil Anne Veski kontsert, pooled laulud eesti, pooled vene keeles. Punased roosikimbud iga loo vahele. Ahjaa, poolmaratoni stardi andis Baruto! Jooksu võitis uus komeet Viljar Vallimäe ajaga (1:06:06), mida pole palju aastaid Eestis sellel distantsil joostud. Vallimäe võitis pika vahega Markovi ja Püi ees ka Ülemiste järve jooksu ning Eesti uus maratoni favoriit oligi sündinud. Tagasi Narva, oma parima poolmaratoni tegi ka Ülle (2:02:39, 5:48/km). Rada oli suhteliselt kiire ning arvatavasti mõjus positiivselt ka see, et umbes 20 päeva varem olime Alpides käinud 4000 meetri peal. Ülemiste äärde: aeg 1:03:20 oli taas mu nõrgim. Kuigi ma seekord jälle päris viimast välja ei pannud, oli selge, et miskipärast jäävad „lühikesed“ jooksud üha aeglasemaks. Muidugi, selle aasta jooksukilometraaž on olnud ca 10% väiksem kui eelnevaltel aastatel ning ka kaal paar kilo kõrgem. Kuude kaupa: jaanuaris-veebruaris väga vähe suusatamist-jooksmist, märtsis 155 km, aprillis 133, mais 155 (s.h Riia maraton), juunis 160, juulis 71, augustis 161 ja septembris 80 km (kuni Tallinna maratonini, kaasa arvatud). Kuigi tahtsin 4, tuli keskmiselt 3 jooksukorda nädalas. Narva 21 km oli kahe kuu vältel mu pikim ots (ja pikim treening ei ületanud sellel hooajal 24 km). Tuleb tunnistada, et läbisõit 1100-1300 km aastas pole maratonil kuigi tõsiseltvõetav argument, see on pigem tervisesportlase kilometraaž ja eks ma tervisesportlasena mõne aasta eest regulaarsemat jooksmist alustasingi. Aitab tasalülitada vaimset pinget, hoiab tõved eemal ning kaalu normaalsepoolsena. Tublid saavutus-harrastajad teevad seevastu kaks-kolm-neli korda rohkem, Loskutov oma parematel aastatetel jooksis ca 8000 km. Niisiis, siit ka minu „pingevaba“ plaan 11.septembriks.
Tegin tempograafiku 3:48 peale (5:19/km) ja otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna. Ilm oli imeilus. Septembris võib meie laiuskraadil ju igasugu inetusi kaela sadada, kuid jooksupäeva temperatuur 14-16 kraadi, vahelduv päike ning tuul umbes 4 m/s olid ideaalilähedased maratoni jaoks. Ka mullu oli üsna sarnane ilm, kuid seekord tänu kuivemale õhule olid tingimused ilmselt veelgi paremad. Maratoni start anti kell 9. Stardiprotokoll sisaldas rekordiliselt 1441 nime, teistest distantsidest mina ei räägigi. Alul jooksin veidi maad koos Eikiga, kes on sellel aastal hea arenguhüppe teinud. Kuid siis vaatasin, et pulss 135 ei ole esimestel kilomeetritel mõistlik ning lasin ta minema. Edasi sattus mu kõrvale Ülle kolleeg Ulla, kes eelmisel aastal sai oma esimesel maratonil aja 4:07 ja seekord unistas ajast alla nelja tunni. Jooksimegi esimese ringi koos, kardetavasti oleks ta muidu alguse veelgi kiiremini teinud. Ilmnes, et edestame pidevalt pisut 3:48 graafikut, kuid tunne oli hea (maratonis on esimese 20 km tunne alati hea!) ja pulss normaalne 132-140. Peale pöördetähist Merivälja muuli ees ja 10 km ajavõtumatti (52 min 52 sek) jõudsime järele paarikümnepealisele 3:45 grupile. Seda vedas tempomeister Andrus Rüütelmaa. Otsustasime selle grupi sabast kinni hoida nii kaua kui suudame. Tuul puhus mere ääres kuidagi küljelt ning eriliseks probleemiks ei kujunenud. Kuid koos on hea joosta muudelgi põhjustel, grupp nagu veaks kaasa ja annaks lisajõudu. Alul polnud jõus väga küsimustki, kuid vanalinna käänulised-konarlikud tänavad ning tõus Kaarli kiriku juurde alandasid veidi tempot ja tõstsid pulssi. Esimene ring draamateatri juures 1:51:41. Nüüd juba tundsin, et grupis püsimiseks peab hakkama vaeva nägema. Eriti peale joogipunkte, kust tempomeister mingi nipiga väga kähku minema sai, seevastu mina ja mitmed teised laisemad jüngrid pidime hambad ristis sissekärisenud vahet tasa tegema. (Ma olen enamasti kiire jooja, kuid grupis saab kõige kiiremini joogitopsi kätte loomulikult tempomeister ja tagatilkujad peavad laudade juures veidi rohkem võimlema). Ulla jäi maha enne Pirita silda, kuid lõpetas siiski tubli ajaga 3:57. Minul oli veel pöördeid varuks, kuid alates 30 kilomeetrist sai selgeks, et see oli üks põrgulikult karm kamp. Mingi ime läbi püsisin seal lõpuni välja. Selle kolmekümne kilomeetri vältel kujunes meil omamoodi patriootlik tunne. Nagu sahaga rong lõikasime läbi eestpoolt tilkuvatest üksikjooksjatest. Kuigi tempomeister julgustas tempokaotajaid sappa võtma, ei jäänud reeglina keegi neist pidama. Neid oli viimasel kümnel kilomeetril ligi sada. Kuigi ma ei tundnud mingit vajadust isiklikku rekordaega joosta, konstateerisin Russalka juures kiretult fakti, et nii võib minna. Grupp ei jooksnud tegelikult mitte täpselt 3:45 lõppaja tempos, vaid veidi kiiremini, umbes 3:43 peale. Ilmselt selle kaalutlusega, et kõik ikka kindlalt alla valitud tärmini jõuaksid. Ja et lõputõusudel ka veidi hingamisuumi jääks. Jäi veel mainimata, et võtsin 4 lurtsu geeli (umbes 130 g). Magneesiumi seekord kaasas polnud - ja ennäe, kolmekümnendatel hakkas vasak säärelihas kahtlaselt valusaks kiskuma. Ilmselt lihtsalt rängast koormusest, krampi õnneks ei tulnud. Ka mõistus püsis lõpuni selge. Ütlen seda seepärast, et mäletan mõnusa masohhismitundega vist igavesti, kuidas 2010. aasta Tallinna maratonil alates 30-35 kilomeetrist üha enam „autopiloodile“ libisesin.
Viimasel kilomeetril Schnelli tiigi kandis soovitas tempomeister, et nüüd võiks igaüks joosta nagu jaksab. Spurtisingi minema, teatud turvalisuse piirides kannatas mõneks minutiks tempot tõsta küll. Viimasel seitsmel kilomeetril jupsis kella pulsiandur, nii et maksimumpulss jääb mul teadmata, kuid jooksu keskmine tuli umbes 144. Puhas lõpuaeg 3:42:11, koht 420. Seitsmes maraton. Finišis oli tunne väga hea. Mitte küll nii kerge kui pärast Riiat, kuid siiski oli see üks mu „kergemaid“ maratone. Kaks korda Vabakalt Merivälja muuli juurde ja tagasi - kukepea! Väga lahe üritus. Isegi ville ei tulnud (mõlema talla all oli profülaktiline plaaster). Tundub, et mulle sobibki paremini negatiivne split. See tähendab, nii nagu mu senised parimad jooksud Riias ja poolmaraton Narvas, tuli seegi kord teine pool kiirem kui esimene (vastavalt 1:51:32 ja 1:50:39). Mingi energeetika värk.
Maratoni lõpetas rekordiliselt 1264 jooksjat, keenlane Julius Muriuki tegi korraliku rajarekordi 2:12:54, nii kiiresti pole Eesti pinnal maratoni veel iial joostud. Parima eestlasena oli Kaupo Sasmin 2:28:24 kuues. Pool distansti eestlaste hulgas favoriidina püsinud Vallimäe kahjuks katkestas. Naiste esimene 2:34:35, esimene Eesti naine Leila Luik 2:52:04. Ülle oli sellel suvel suhteliselt veelgi vähem harjutanud. Mingi puusa- või reielihase probleem. Tegi küll kaasa järvejooksud (aeglasemalt kui varem) ning Narva poolmaratoni (kiiremini kui varem). Tema võttis oma kuuendal maratonil Meelis Atoneni 4:30 punti ning püsis seal terve esimese ringi. Teise poolega andis ära 7 minutit, kuid ometi 4:36:33 isiklik rekord temaltki (brutoaeg 4:37:00). Pärast minu debüüti 2007.a. sügisjooksul oleme Üllega alates 2008.a Helsinkist koos teinud kuus maratoni. Mis edasi? Kas on võimalik samas vaimus treeningukoormust kärpida ning sealjuures maratone järjest kiiremini joosta? Absurd! Üritaks järgmisel aastal ikkagi õigluse taastada: treenida veidi rohkem ja joosta pikamaavõistlustel veidi aeglasemalt.
