Ühe tervisesportlase teine täispikk jooksumaraton (42 km 195 m)

Treenitud inimese higi ei haise! (Lõuna-Eesti rahvatarkus)

Ülo Suursaar (15.09.2008)

Nüüd siis on ühel tavalisel keskealisel püknilisel tervisesportlasel elu teine täispikk maraton läbitud – 16.augustil 2008 Helsinkis ajaga 3.49.30. Septembri keskpaigaks on läbi saanud ka mu selle aasta võistlus- ja treeningkalender, mis sisaldas kokku 10 jooksuvõistlust. Sellest alljärgnevalt väike kokkuvõte.

Peale suhteliselt ootamatut elu esimese maratonijooksu läbitegemist 2007.a septembris (vt.eelmine jutt) ei olnud ma päris kindel, kas seda katsumust kunagi veel ette võtan. Tegelikult jäid SL Õhtulehe maratonist vägagi positiivsed mälestused ning juba talvel asusin uut, tegelikult esimest korralikku jooksuhooaega plaanima. Talv ise oli mäletamist mööda niru. Olen jõudumööda suusatanud ja ka mõne suusamaratoni kaasa teinud. Möödunud talvel sai osaletud vaid Tartu Maratoni avatud rajal Haanjas – 45 km läbi vee ja üle juurikate (aeg 3.59). Veebruaris sai alustatud regulaarsete jooksudega umbes 3 korda nädalas. Esimese paari kuu vältel olid jooksud ca 7-8 km, ikkagi talv, ning ega ka erilist vormi polnud. Eesmärgiks sai võetud hooaja lõpus maraton läbida natuke kiiremini kui möödunud aastal, näiteks 4 tunni sisse, parandada sügisjooksul poolmaratoni aega (alla 1.40) ning võimalusel teha kaasa teistelgi rahvaspordiüritustel (järvejooksud jne). Märtsi lõpust hakkasin tasapisi ühte jooksukorda nädalas pikendama, alul 10 km, aprillis 12, 15, 18 ja 18,5 km. Varasematel aastatel alustasin metsajooksudega tavaliselt aprillis ning alles suve lõpuks sain kaalu ca 5 kg võrra langetatud ja mingissegi (suhteliselt tagasihoidlikku) jooksuvormi. Nüüd aga olin juba ära proovinud ligi 19 km ning maiks tervelt kolmele jooksule registreerunud. Enne veel käisin Tartu Vomaxis ja lasin endale teha “tippsportlase” koormustesti, millist pole mul veel elus kunagi tehtud. Sain teada, et oma vanuse kohta olen ma väga heas vormis (VOmax=58), laktaadikõver ei kasva kiiresti, anaeroobne lävi 171 löögi kandis ja maksimaalne pulss ca 184 (varem arvasin, et see on mul umbes 175).

Kolm võistlust kümne päevaga

1.mail toimunud ümber Viljandi järve jooks on Eesti traditsioonikaim ja legendaarseim jooks, mida on peetud juba 79 korda! Et olin seal esimest korda, sain numbri 2223. Kuna tagumised stardikoridorid olid üsna laiad, sain arvatavasti startida 1000-1200 kandist. Jooksu algus pargis ja rohustel järskudel tõusudel möödumiseks väga häid võimalusi ei andnud, kuid tasapisi pidi seda tegema. Kui raja esimene hargnemine tuli, valisin parempoolse tee (majade vahele), kuid sama paljud jooksid ka vasakut varianti pidi. Olin püüdnud selgust saada, kumb parem on, kuid ühest vastust ei saanud. Üks mu tuttav ütles, et parem on parem, kuid ise valis vasaku... Järve tagumises nurgas valisin lõikamise mööda mudast ja kohati vesist rada – olin jalga pannud vanemad tossud. Finishis ei pannud ma kaugeltki kõike mängu, sain 11,4 km rajal ajaga 55.16 koha 610 (vist 2249 lõpetanu hulgas). Olin rahul, sest see oli üks meeldivalt korraldatud jooksuüritus põneval ja raskel maastikul. Sponsor jagab pesupulbit jne. Juba ülejärgmisel päeval 3.mail seisis ees Sportlandi Kõrvemaa Kevadjooks, 16 km kupleid ja liivaseid radu. Selle jooksu tegin suhteliselt tugevama, aeg 1.16.08, koht 102 (334 lõpetanu hulgas). Ning 11.mail ootas ees veelgi tõsisem katsumus – SEB 26. Tartu jooksumaraton 23,4 km pikkusel rajal. See oli mõnisada meetrit pikem kui eelmistel aastatel. Jällegi oli number suhteliselt taga, kuid sellel jooksul ei oma see nii suurt tähtsust. Start oli Otepää suusastaadionil. Ilm oli ilus, tegelikult liiga palavgi oma 23 kraadi ja tuulevaikusega. Hiljem vaheaegu vaadates paistis, et jooksin raja esimese poole stabiilselt umbes 4.40 kilomeetriajaga umbes 300-350 koha kandis, kuid siis, 12. kilomeetril, tabas vasakut säärelihast kramp. Ma ei olnud kunagi sellist asja kogenud ning see tabas mind kui maailmalõpp! Jäin korraks seisma, püüdsin lihast mudida ja venitada, kuid ei midagi. Püüdsin edasi kõndida, siis hambad ristis sörkida. Kramp veidi leevenes, kuid üle ei läinud. Limpasin krambiga lõpuni, häbi- ja nördimustunne hinges. Miks see minuga pidi juhtuma! (Tegelikult oli minusuguseid veelgi.) Jõuetult vaatasin, kuidas sajad jooksjad mööduvad minust kui postist. Hiljem tulemusi analüüsides leidsin, et kaotasin siiski ehk umbes 5 minutit ja võibolla umbes 150 kohta. Lõppaeg 2.00.19 (527. koht 1222 lõpetanu hulgas) ei olegi ju väga paha, kuid tegelik vorm ja pulss jäid realiseerimata. Mu keskmine/maksimaalne pulss oli vaid 149/165, oleks võinud olla umbes kümme lööki kõrgem. Samas olin finshis väga läbi, ilmselt kuna sai ebaloomuliku sammuga kangutada ja valu trotsida. Positiivse poole pealt – olin ühe kogemuse võrra rikkam. Sain teada, et enne pikki jookse tuleks teha magneesiumikuur, näiteks Magvitiga. Edaspidi sõingi mõned päevad enne võistlusi Magviti või Panangini tablette, enne maratoni aga jõin ära Magneslife ampulli.

Suvi

Juuniks- juuliks olin saavutanud enese kohta tippvormi. Jooksukilomeetreid oli olnud järgnevalt: veebruaris 61 (+70 suusatamist), märtsis 121, aprillis 174, mais 179, juunis 200, (juulis 89, augustis 103). Keskmiselt oli mul perioodil märts-juuli 3,4 jooksukorda nädalas. Olin juunikuuks teinud 27,5 kilomeetrise ja 23,3 km treeningu ning 23,4 km võistluse. Mu suurim nädalakilometraazh ulatus 62 km-ni, kuid see oli pigem erand. Enamasti jäi see ka koormuste kõrgajal 40-50 km kanti. Juulis-augustis koormused vähenesid, sest kõigepealt oli üks väliskomandeering, siis, juuli alguses, turismireis Itaaliasse ning augusti esimesel poolel reis-matk Alpidesse. Need reisid soojale maale aitasid endiselt kaalu langetada (kokku veebruarist ca 5 kg), kuid jooksu vorm ilmselt enam ei paranenud. Aastalõikes tuleb mu jooksukilometraazh alla 1300 – mida on suhteliselt vähe.

Mayeri järvejooksude sarja kuuluv teine osavõistlus, 37. jooks ümber Harku järve 14.juunil, on neljast kõige lühem oma 6,4 km-ga. Olin just öösel tulnud lennukilt, kuid arvan et oma jooksu tegin ma enam-vähem ära, aeg 27.41, koht 217. Selle jooksu üks omapära oli pudelikael jooksu lõpus mingi purdekese juures. Mina ootasin seal vast kuni kümme sekundit, kuid väidetavalt oodati seal hiljem suuremas trobikonnas ligi minuti. See pole just kena, purret tuleks laiendada! 12.juulil toimuv 27. jooks ümber Pühajärve sattus sooja ja väga lämbe päeva peale. Õhk oli rippuvaid veepiisku täis! Sain taas normaalse tulemuse (48.20 ja 192. koht), kuid mu pulss kujunes murettekitavalt kõrgeks – keskmine 172 ja maksimum 189, ligi 10 lööki rohkem kui teistel analoogsetel jooksudel!

Ahjaa, sinna vahepeale mahtus ka “Tallinna maraton” 5. juulil. See oli üks kahest maratonist, kuhu olin registreerinud, kuigi oli tõsiseid kahtlusi selle toimumise suhtes. Tõesti, nii nagu aasta varem, jäi ka sellel aastal see maraton ära, põhjuseks väidetavalt raskused loa saamisel liikluskorralduse muutmiseks, aga ilmselt veel ka osavõtjate vähesus, organisaatorite saamatus jne. Ilusal päikselisel õhtupoolikul toimus 10 km asendusjooks Pirita metsas. Kohal oli küllalt palju välismaalasi, kelle ees oli häbi. Rada oli valdavalt mööda Pirita suusaradu, paljude tõusude-laskumistega (kokku 93 m). Ajaks kujunes 43.46, kuid raja pikkus oli arvatavasti pigem ca 9,7 km. Selle jooksu tulemusi Spordiportaal ei kajastanud.

Helsinki maraton

Augustis käisime abikaasa Üllega kahekesi Itaalia Alpides matkamas. Tõusime Gran Paradiso (4061 m) ja Monte Rosa massiivi Signalkuppe (ja Zumsteinspitze) tippudele ning ööbisime ühe öö Euroopa kõrgeimas mägihütis, Capanna Regina Margheritas 4559 m kõrgusel. Selle matka aeg oli paika pandud vastavalt võimalustele, kuid ta sattus olema umbes nädal-kaks enne Helsinki maratoni, kuhu olime registreerunud juba kevadel. Tagantjärele on raske kommenteerida mägimatka mõju maratoni tulemusele. Ühest küljest peaks kõrgel viibimine kasuks tulema, tõstab vere hemoglobiinisisaldust jne. Teisalt on see peen ajastamise värk. Meie tulime matkalt tagasi 12. augustil ja juba 16.augustil oli maraton. Oleks tahtnud vahepeal rohkem taastuda ja puhata ning mõned jooksud teha. Maratonile peab minema puhanult! See, et mägimatk jooksusammule just hästi ei mõju, on varasemastki teada, kuid üldfüüsisele on positiivne mõju arvatavasti siiski olemas. Proovisime matkareisi viimastel päevadel jalgadele rohkem hõlpu anda, tegime Gressoney orus 1400 m kõrgusel üle väga pika aja ka kaks proovijooksu, ca 6-7 km, ja need olid rasked! Enne maratoni tegime Eestis ühe 8 km proovijooksu ning kaks päeva enne maratoni enam ei jooksnud.

Et maratonipäeva hommikul rohkem jalgu säästa, olime võtnud Estraveli spetsiaalse paketi, mis sisaldas sõidu Helsinkisse Super Seacatiga kell 10.45 ning tagasi kell 21.45. Boonusena toodi stardimaterjalid meile sadamasse kätte ning meid transporditi mikrobussiga olümpiastaadionile. Ilm oli sombune ja niiske, temperatuur 15-17 kraadi. Udutas või tibutas terve päeva. Start anti olümpiastaadioni kõrvalt kell 15.00. Võrreldes koduste üritustega on see väga mastaapne jooks, mida vast ainult SEB sügisjooksuga annab kõrvutada. Kuid tegu on täispika maratoniga, kus registreerunuid oli umbes 6400 (augustis suleti eelregistreerimine ning ka stardis enam kedagi juurde ei võetud). See annab ettekujutuse pikamaajooksu populaarsusest ja traditsioonidest põhjanaabrite juures. Maratonijooksu läbijaid on neil isegi rahvaarvu arvestades mitu korda rohkem kui meil. Ja kõik ei ole kaugeltki sportlased. Soomes julgevad välja tulla ka need, kelle eeldatav lõpuaeg jääb 5-6 tunni kanti. Samal ajal ongi meie martonidel kontrollaeg enamasti 5 tundi, mis lõikab paljud potentsiaalsed proovida tahtjad ära, ning teiseks jooksevad meil viimased jooksjad nukras üksinduses, mõne kahjatseva pealtvaataja pilgu all. Soomes on see kõik teisiti. Ilmselt just seetõttu on see läbi aegade olnud Stockholmi ja Berliini maratoni kõrval üks populaarsemaid jookse eesti maratoonaritele. Plussiks lisaks heale korraldusele ka loomulikult Helsinki lähedus - seega ka odavus (osavõtumaks sõltuvalt registreerimisajast u. 50-60 eurot). Ka sellel aastal oli Eestist kohal umbes 50 jooksusõpra.

Jooksukoridor ei olnud organiseeritud mitte niivõrd rinnanumbrit silmas pidades, vaid anti võimalus startijatel ise otsida koht kollaste lippudega tähistatud nn jäneste vahel. Need organisaatorite poolt kutsutud jooksjad läbivad distantsi konstantse tempoga lõppajale 3.30, 4, 4.30, 5, 5.30 ja 6 tundi. Ka jooksja poolt ei ole ju arukas stardis esiritta trügida ja lasta siis mitmeltuhandel taganttulijal endast üle joosta, seda enam et stardiliinil registreeriti kiibiga iga jooksja tegelik stardiaeg, millest arvutatakse distantsi läbimise netoaeg. Mina jäin kuhugi 3.30 ja 4 tunni jäneste vahele ning peale starti ma enam jäneseid ei näinud. Pulsikella ja oma isikliku jooksugraafikuga varustatuna polnud mul jooksudistipliini hoidmisega probleeme. Arvasin, et mulle on jõukohane aeg umbes 3 tundi 50 minutit, sellest lähtuvalt pidin jooksma kilomeetritempoga 5 min 30 sek, ehk iga 5 kilomeetrit ajaga 27.30. Olgu öeldud, et tavaliselt kiputakse alul liiga kiiresti jooksma ja lõpus antakse seetõttu topelt tagasi. Ja alul on tõesti raske sedavõrd “aeglaselt” joosta. No kus sa saad, kui sinust kehvamana paistvad jooksjad sust mööda tuhisevad! Aga külma närvi! Sa ei võistle kellegagi neist, vaid ainult iseendaga. Ma siiski pidevalt edestasin pisut oma jooksugraafikut esimese 25-30 km vältel. Poolmaratoni netoaeg tuli 1.51.26. Joogipunkte oli piisavalt, umbes iga 2,5 km järel. Välja arvatud esimene punkt, jõin igas neist topsi või kaks seal pakutavat jõujooki või vett. Rosinaid või muud tahket kraami ei söönud. Pulssi hoidsin pigem tagasi, alul ca 140, hiljem 150-160 kandis. Kuid alates umbes 30 kilomeetrist toimus pööre. Ma ei jaksanud enam väsimusest pulssi naljalt 160 kanti ajada, samuti hakkasin aega ära andma oma graafikule. Alates 32 kilomeetrimärgist (10 km lõpuni) hakkasin juba pikisilmi iga uut kilomeetrtähist ootama ja minuteid lõpuni lugema... 25-35 km vahemikus võtsin ka mitu korda lonksukese Maximi geeli, kuid see ei tundunud aitavat, mu tempo langes üha. Võibolla oleks ilma geelita veelgi rohkem ära vajunud? Tagatipuks hakkas alates Esplanaadist (ca 30 km) mu parema talla alla mingi vill kujunema, ei tea, kas märjast sokist, botase sisetalla ebatasasusest või jalatsisse pugenud kivikesest. Finishiks oli vill umbes 2 x 5 cm. Viimastel kilomeetritel nägi tee servas mitmeid krampe lahtipainutavaid ja sääremarju mudivaid jooksjaid. Viimased 2 km sundisin ennast taas plaanikohasele sammule, kuid see oli väga raske. Sombusest pimenevast linnast sisenesin lõpuks äravaevatuna tuledesäras hiiglaslikule olümpiastaadionile - nagu gladiaator – ja samal ajal kuulutati valjuhääldist üle terve staadioni: Ülo Suursaar, Viro! See oli ülev hetk! Viimane poolkaar staadionil ning (fotol) käed üleval finisheerisin brutoajaga 3 tundi 51 minutit ja 22 sekundit 1490.ndana 5407-st lõpetanust. Katkestajaid oli arvatavasti 200 ringis ja paljud registreerunud ei tulnud starti. Netoaeg tuli 3.49.30. Olin ületanud mitte ainult 19 minutiga oma eelmist jooksu, kui ka minuti-paariga jooksuplaani. Midagi väga meeldivat (peale stardi ja finshi) selles jooksus mulle ei olnud. Ilm oli niru, pealegi sundisin ennast pidevalt üsna tugevale tempole ja pärast kannatasin üksjagu, et tempot säilitada. Positiivsema elamuse nimel tasuks joosta veidi kehvema aja peale – nii nagu ma möödunud aastal olin teinud. Kuigi mu jooks oli tsipa ebaühtlane (esimene pool 1.51.26, teine pool 1.58.04), näitasid vaheaegade kohad, et mu koht pidevalt tasapisi paranes! Seega jookseb lõviosa veelgi ebaühtlasemalt ning lõpus kustumine on väga tavaline. Veel, see on lausa tragikoomiline, kuidas 5 min kilomeetritempoga maratonifinisheerija kohe peale lõpujoont valmis invaliid on! Põlved on tulivalusad ja vill ei luba enam ühtegi sammu täistallale teha! Keskmine/maksimaalne pulss oli 148/163, kilomeetritempo 5.26.

Ülle lõpetas oma elu esimese maratoni netoajaga 5.01.19. Olin prognoosinud, et ta oodatav lõpuaeg on 4.50. Tegime talvest peale koos trenni, kuid tema kilometraazh oli vast umbes 85% minu omast. Ta jooksis ettevaatlikult, nagu esimest maratoni enamasti ikka, sest “ei teadnud mis pärast 23. kilomeetrit juhtuma hakkab”. Ja õigesti tegi. Kuigi võib veidi kahju tunda, et ta ikka 5 tunni sisse ei saanud, oli ta tunne pärast lõppu väga hea ja ülev ning ta nägi minust kaugelt kõbusam välja. Tema pulss oli 152/168, tempo 7.08 ja energiakulu 3608 kcal. Raja läbis mitmeid värvikaid tegelasi, grupp kostümeeritud James Bonde jne. Veel olevat juhtunud, et üks jooksja varises kokku 5 m enne finsihit (see on tabatud ka ühel Alo fotol allpool), kuid toimetati siis pealtvaatajate aplausi saatel ratastooliga üle lõpujoone.

Kaks esimest kohta läksid aegadega 2.24.30 ja 2.26.18 Keeniasse. Tundub, et Keenia sajad maratoonarid on maailma kõik tähtsamad maratonid omavahel ära jaganud, et auhinnarahasid noppida. Kolmas oli soomlane ning esimene naine oli venelanna üldjärjestuses 11. koha peal ajaga 2.40.46. Võitjate aegadest nähtub, et tegemist polnud väga kiire raja ja/või ilmaga. Aga tõuse-laskumisi luges mu kell kokku 215 m ning ka ilm polnud ideaalne just kõrge õhuniiskuse poolest. Mais peetud Stockholmi maratoni võiduaeg oli 2.16.03 ning möödundsügisene Berliini maraton rekordiliselt 2.04.26. Septembri lõpu seisuga olin ma Eesti maratoni hooajatabelis 97. kohal 211-st, Ülle 188-s (23-s naine 27-st). Kuid kindlasti lisandub tabelisse peale SL Õhtulehe ja Berliini maratoni veel vähemalt 150 uut nime!

Hooaja lõpp

Pärast Helsinkit lonkasin mitu päeva üsna korralikult. Vill kippus korduvalt täituma, kuid paari päevaga sai asi joonde. Vasak põlv jäi aga üsna valusaks. Varem oli mul kriitilisem olnud parem põlv (ja suve keskpaigast hakkas valuaistinguid andma parem puus), kuid ilmselt 10 km jooksu villiga moonutas mu sammu sedavõrd, et see vasakule põlvele ei meeldinud. Viis päeva ma ei jooksnud, siis tegin esimese 8 km. Ees seisid mu hooaja kolm viimast jooksu – ja ma ei olnud päris kindel, kas ja kuidas ma need läbi teen. Kahe nädala pärast 30.augustil oli 14 kilomeetrine 36.jooks ümber Ülemiste järve. Salvidega möksimise ja mõne ettevaatliku proovijooksu najal läksin starti. Arvan, et üldiselt olin maratonist enamvähem taastunud, välja arvatud see põlv. Ootamatult suutsin teha üsna korraliku jooksu ajale 1.01.04 (216. koht, kilomeetriaeg 4.21). 10 km kohal näitas kell 43.25. See on jälle imetlusväärne, kuidas tänaval liikudes tundsin end poolsandina – kergelt valus põlv ja puus meelitasid lonkama, kuid võistlusel adrenaliinilaksu all ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Mayeri nelja järvejooksu kokkuvõttes sain 106. koha. See on tugev jooksufanattidest koosnev seltskond, kelle nimed korduvad ühest protokollist teise ning maratoni edetabelisse ka. Mitu osavõsistlust tegid kaasa ka Loskutov ja Koshelev, seega konkurents kõrgeimal tasemel! Tagantjärele tarkusena oleksin võinud vabalt olla esimese saja sees, kui hooaja alul Viljandis oleksin rohkem pingutanud ja/või oleksin paremat stardikohta omanud. Kuid nii need asjad käivad.

Austusest olümpiahõbe Jüri Jaansoni ja kunagise kodulinna Pärnu vastu osalesin 3 nädalat pärast maratoni 7. septembril Jüri Jaansoni 2 silla jooksul. Ilm oli taas niiske, number 400+ ning plaan teha “trenn” sügisjooksuks. Ometi ärgitas võistlusvaim taas tugevale jooksule. Sain ajaga 39.27 kokkuvõttes 930 lõpetanu hulgas 207. koha. Rada oli vist ca 8,8 km pikkune ning osalt asfaldil, osalt porisel pinnasel ning osalt, uue silla peal, ka treppidel. Jälle üks meeldiv massispordiüritus.

Ja lõpuks, 14.septembril ("autovabal päeval") toimunud Eesti suurim massispordiüritus, SEB Tallinna sügisjooks. Jooksin seal poolmaratoni (21,1 km). Ilm oli suhteliselt jahe, 10 kraadi. Seetõttu panin selga pikkade varrukatega väga õhukese sportsärgi ja pisut allapoole-põlvi liibukad püksid. Pool distantsi olid käes ka õhukesed odavad töökindad, mille hiljem ära viskasin. Joogipunkte oli 5, kuid võtsin jõujooki (igas punktis) vaid paar väikest lonksukest, viimases läks vist siiski ära terve topsitäis. Ilm oli jahe ja janutunnet ei olnud. Oli kaasas ka väike geeliannus, kuid see jäi tarvitamata - justkui vajadust ei tundnud - liiga lühike maa. Varasema plaani järgi (mis andnuks aja ca 1.39) lootsin joosta umbes kilomeetriajaga 4.40, kuid esimesed 10 km edestasin pidevalt seda graafikut. 10 km peal näitas kell 44.50, mis andis kilomeetritempoks 4.29. Pulss oli jooksu esimesel poolel 145-155. Aeglasemaiks kujunes 11-14 km (suuresti ülesmäge), kus tempo langeski 4.40 kanti, kuigi pulss oli 155. Viimastel kilomeetritel oli jõudu pulss ajada 160-175 peale (päris finishis maksimaalselt 180 - kergelt ülesmäge Wismari tänaval), tempo kujunes lõpuosas 4.32 ja see jäi ühtlasi ka kogu jooksu keskmiseks kilomeetriajaks. Lõppaeg tuli mul 1.35.59 ja kohaks 227. kokku 742 lõpetanu seas (eelmisel aastal 664 lõpetanut, mina 339.). See oli brutoaeg, vist trammirööbaste tõttu ei saanud korraldajad stardis netoaega fikseerida. Poolmaratoni puhul pole seal suurt vahet, usun, et ületasin stardijoone 5-10 sekundi kandis. Võitjaks tuli Aleksei Markov ajaga 1.08.24, Margus Pirksaar kaotas 8 sekundiga. 10 km jooksu lõpetanuid oli kokku 4907 (eelmisel aastal 5745). Olin oma eelmise aasta sügisjooksu aega parandanud ligi 8 minuti võrra. Keskmine pulss oli samamoodi 155, ilmselt jahedama ilma ja parema treenituse tõttu. Võisin selle jooksu ja kogu hooajaga igati rahule jääda. Nagu Pullerits oma blogis ütles: väikese sportlase väikesed rõõmud. Mis edasi? Arvan, et SL Õhtulehe jooksul enam ei osale, väsimus on juba sees. Kõigepealt peaks põlved korda saama. Praegu arvan, et kui tervis lubab, siis jätkan ka järgmisel aastal, kuid tänavusega võrreldes vast ca 80% koormusega. Tahaks minna mõnele tõeliselt suurele maratonile, näiteks Berliini. See on maailma üks parimaid ja kuulsamaid jookse, kus osalejate arvu piiratakse 40 000-ga. Ma ei sooviks seal enam oma aega parandada. Jookseks maksimumist selgelt madalama tempoga ning tunneks rohkem mõnu – see on võimalik ka maratonijooksul, uskuge!

16.08.2008 Helsinki City Marathon pildid (Alo Suursaar)