Ühe
tervisesportlase kolmas täispikk jooksumaraton (42 km 195 m)
Ehk Ülo
Suursaare maratoniblogi
– aasta ja sissekanne!
(13.10.2009)
Esimene maraton 2007
Teine maraton
2008
Nüüd siis on ühel
kiilaneval ja
vananeval püknilisel tervisesportlasel ka elu kolmas täispikk maraton
läbitud –
20.septembril 2009 Berliinis – Haile Gebrselassiega võidu. Ja
võidukalt! Kui
tema jäi oma eelmisel aastal püstitatud maailmarekordile 2 minutiga
alla, siis
mina parandasin oma isiklikku tippmarki 2 minuti võrra, 3.47.32.
Aga alustagem sealt, kus
ma oma
“maratoniblogi” eelmise sissekandega aasta tagasi pooleli jäin.
Mäletatavasti
kinnitasin endale, et järgmise jooksuhooaja teen kergema, ja kui mõnest
maratonist osa võtangi, siis teen seda rohkem “mõnu” pärast. Uus aasta
tõotaski
kerge tulla. Peale 2008 hooaja viimaseid jookse näitasin oma valulikke
põlvi
doktor Gunnar Männikule, kes kohe 3-4 kuuks igasuguse jooksmise ära
keelas.
Tohtisin krooli ujuda, alaselja tugevdamisharjutusi teha ja
põlveliigese kõhre
taastamiseks glükadooli tablette süüa. Ega ma talvel mingi eriline
jooksufänn
polegi. Aga igatahes kukkus mu kehaline koormus sisuliselt ühe
ujumiskorrani
nädalas (1,5-2 km). Jaanuaris, kui kunstlumi maha sadas, käisin Pirital
mõned
korrad suusatamas ning 1.veebruaril hirmus pakaselise (ligi –20 kraadi)
ilmaga
võtsin osa Tamsalu-Neeruti 46 km pikkusest suusamaratonist. Vorm polnud
eriti
hea, külmaga oli energiakulu suur ja 30 km kandis jäin nälga – aeg 3.45.
Veebruari alguses sai mu
neljakuuline jooksupeetus otsa. Alustasin jälle sisuliselt nullist.
Suure
üllatusena mu olukord päris null ei olnudki. Võrdlesin pidevalt oma
arengut ja
kaalu langust aastatagusega ja suurt vahet polnud. Pikka aega jooksin
umbes 3
korda nädalas a 7-8 km. Kümnesele ringile tegin esimest korda tuule
alla
aprilli alguses, mai alguseks pikendasin oma kord-nädalas pikema
jooksuotsa 19
km-ni. Järvejooksud registreerisin täiega kõigile, esimene neist oli
80. ümber
Viljandi järve jooks. Osalejaid 3000 kandis. Nädal hiljem toimus samuti
suhteliselt suure osavõtjate arvuga Tartu 23,4 km “jooksumaraton”.
Selles
mõttes pidasin oma lubadust, et treenisin ca 10% vähem kui eelmisel
aastal,
kuid mu võistlustulemused olid üllatuslikult veidi paremad. Tasapisi
paranes mu
lõpuaja suhe võitja aega (vt.tabel) – vormi tipp oli planeeritud ju
septembrisse Berliini maratonile. Registreerimise tegime heas usus ära
juba
veebruaris, sest mõni kuu hiljem saab tavaliselt 40 000 osavõtja limiit
täis.
Mu kuukilometraazhid veebruarist septembrini olid 55, 74, 158, 160,
130, 149,
186 ja 125 km (3-4 korda nädalas, muud sporti praktiliselt ei teinud).
Seega
vaevu 1000 km, kuid usun, et kõvem trenn oleks mõne liigesetrauma
võinud
põhjustada. Näiteks pidi ka maratoniks valmistumise raudvarasse
kuuluvate
pikkade-aeglaste jooksuotsade distantsi suurendama väga ettevaatlikult.
Peale
maikuist 23,4 km võistlust ma juunis ja juulis üle poolmaratoni ei
jooksnud,
kuid augustis proovisin kahel korral 28 km. Mu treeningjooksud
reljeefiga
Pirita metsa rajal toimusid valdavalt madala (100-140) pulsiga.
Järvejooksud ja
mõned teised rahvaspordiüritused olid siis nii-öelda intensiivse trenni
eest.
Pidin viibima ka mitmel töölähetustel, kuhu alati jooksuvarustuse kaasa
võtsin.
Leidsin, et jooks on hea moodus ümbrusega tutvumiseks. Pihku pistsin
pisikese digifotoka
ja nõnda sain pilte kohtadest, kuhu muidu ei satuks.
36.real Berlin Marathon
1 miljoni USD
preemiafondiga
Berliini maraton kuulub maailma arvatavasti 5 mainekama hulka (nn World
Marathon Majors koos Bostoni, Chicago, New Yorgi ja Londoni
maratoniga).
Tuntuse üks aspekt on suur osavõtjate arv (kuid nii suuri maratone on
veelgi),
teine on ilmselt poliitiline - endist Ida ja Lääne Berliini ühendav
marsruut
läbi Brandenburgi väravate (tõsi, 20. kord sellisena peale Berliini
müüri
langemist). Ja lõpuks loomulikult kiire rada – vähe tõuse-laskumisi,
sile
asfalt, jahedapoolne kuiv ilm septembri lõpus. Haile Gebrselassie on
just siin
mitmel korral parandanud maailmarekordit, viimati aasta tagasi
29.septembril
2008 (2:03:59). Maraton on ka eestlaste hulgas populaarne, seekord
osales umbes
50 jooksjat Eestist (aga näiteks 5000 Taanist!). Päev varem toimub
praktiliselt
samal trassil rulluisu maraton, samuti peab hiljemalt eelmise päeva
õhtul välja
võtma stardimaterjalid. Selleks on legendaarsel Tempelhofi lennuväljal
(külma
sõja aegne Luftbrücke!) suisa spordimess korraldatud – kilomeetrite
viisi
ostmist ja vaatamist.
Start oli välja
kuulutatud 20.
septembrile kell 9 hommikul. Sisuliselt tähendas see ärkamist enne 6-t,
et süüa
kerge süsivesikuterikas hommikueine. „Pastadieedid” jäid eelmistesse
päevadesse. Meie hotell oli Potsdameri platsist lõunas Anhalteri jaama
juures.
Hotellist stardipaika Riigipäevahoone-Brandenburgi väravate juurde
läksime
muidugi jala, sest kesklinna liiklus oli küllaltki piiratud. Vahemaad
olid üsna
pikad ka peale nn sportlaste alale sisenemist – riietustelkide ja
pakihoidlate
rivid näisid lõputud. Ilusa ja päikselise ilmaga riietuti enamasti
hiiglaslikul
muruplatsil Riigipäeva hoone ja Tiergarteni pargi vahel. Oli ka
välikäimlaid,
kuid tegelikult siristati kõikjal, iga heki ja puu taga, mehed-naised
sõbralikult kõrvuti. Vastavalt varasemale parimale maratoniajale oli
stardikoridor lõikudeks jagatud, vastav tähis seisis igal rinnanumbril.
Kuid
rahvamass oli tohutu, jooksjaid püüti varakult metallvõrkudest
piiretega ära
lahterdada ning distants riietuspiirkonna ja stardikoridori vahel oli
kilomeeter või isegi paar. Jõudsin oma sektorisse umbes 15 min enne
starti, seal oli juba tihe, viskasin
seljast
keha soojashoidmiseks korraldajate poolt jagatud kilekotist keebi ja
pressisin
ennast tänava keskosa suunas.
Kuidas Haile
stardijoonele
saabus, oli vaid kuulda, starti nägi kõrgustesse tõusvate kollaste
õhupallide
järgi. Kohe peale pauku sai astuma hakata, umbes 5 minuti pärast
ületasin F
sektorist alustades stardijoone ja tegelikult sai stardist juba kohe ka
joosta.
Ülle sektoris H ületas liini 20.minutil. Piki 17. juuni tänavat läände,
mööda
Siegessäule monumendist, Der Himmel über Berlin. Ilm oli ilus, 13-14
kraadi,
päikseline, jooksmiseks väga mõnus. Kuid prognoosi järgi teadsin, et
päeva
peale tuleb 23-24 kraadi, ja see pole maratoni jaoks enam üldse mõnus.
Seega,
kui võimalik, püüdsin triivida tänavatel varjulisemale poolele. Hiljem
kõrge päikesega polnud sellest enam abi. Hoidsin
alul
3:45 “jäneste” lähedusse, kes olid õhupallidega tähistatud. Kuid peagi
läksid need
kuhugi kaotsi, nii et tempot tuli ise hoida. Mu plaan nägi ette joosta
5.20
kilomeetrile ehk lõppajale 3.45. Alguses edestasin kergelt oma
graafikut. See
pole maratonil muide üldse raske! Mu esimese 5 kilomeetri keskmine
pulss oli
122! Nii “aeglaselt” joosta tundub imelik, isegi ebanormaalne. Hoidsin
sama
tempot ja pulss kasvas järk-järgult: 129, 135, 139.
Lõik
Aeg 1
km kesk.pulss
0-5 km 26.59
5.24
122
5-10 26.30
5.18
129
10-15 25.44
5.09
135
15-20 26.12
5.14
139
20-25 26.17
5.15
148
25-30 26.45
5.21
151
30-35 27.22
5.28
153
35-40 28.40
5.44
155
40-42.2
13.03
5.56
152
42.195
3.47.32
5.23
142
Parim fiiling valdas
mind 10-25 km
vahel. Selle tunde nimel tasus siia tulla! Jooks edenes hästi, jõudu
oli palju,
tänavate ääres elas kaasa rahvas, iga paari kilomeetri tagant esines
mõni bänd.
Vähemalt kaks kitarrijatsu bändi kõlasid nagu John Scofield ja üks nagu
Bill
Frisell, trummitüdrukutest ning punkaritest rääkimata. Nick Cave
võinuks samuti üles astuda! Vastasin
muusikutele
võimaluse korral näpuviskamisega, adrenaliin surises mõnusalt lihastes!
Aeg
läks lennates, kuidagi ei saa öelda, et maratonijooks oleks igav.
Rehkendad
tempot, jälgid pulssi, vaatad teisi jooksjaid, vaatad jalge ette.
Huvitav oli
tõdeda, et kuigi jooksjate mass oli üsna tihe (näiteks oli võimatu ja
ka
keelatud pealtvaatajatel jooksjate vahel tänavat ületada), ei segatud
üksteist, sest vastavas kolonni lõigus liikusid kõik edasi enamvähem
sama
kiirusega. Aegajalt tuli vaid veidi laveerida tempot kaotavate
kaasjooksjate
vahel. Mõnevõrra rohkem ristusid trajektoorid joogipunktides.
Umbes 30. kilomeetrini
tundus,
et kõik läheb nagu plaanitult või veidi paremini. Rehkendasin, et nõnda
jätkates (jõudu ju on!) lähen ajale 3:42. Oma 100-grammisest
geelipakist võtsin
ühe lurtsu 23 km peal, teise 28 km-l ja viimase 33 km kandis. Kusagil
30 km
ringis tundsin sääremarjas kahtlast võbelust. Krambi ennetuseks jõin
igaksjuhuks ära magneesiumiampulli. Korraks langetasin ka tempot, pulss
püsis
nüüd juba 150-160 ümbruses. Jõin vett või spordijooki eranditult igas
joogipunktis, alul ühe topsitäie, hiljem vähemalt kaks ja natuke
kallasin vett
ka pähe. 35 km peal panin tempo säilitamiseks mängu kogu jõu ja kusagil
35-40
vahel hakkasid mu jõuvarud tasapisi ammenduma. See väljendus pulsi
languses ja
muidugi hakkas ka tempo tasapisi langema. Potsdameri platsil umbes 38
km-l sain
aru, et jooksen kindlasti lõpuni ja loodetavasti ka ma oma eelmise
maratoni
aega veidi parandan, kuid 3:45 peale enam välja ei mängi. Jõuvarud olid
otsa
lõppemas. Mul oli veel veidi geeli, kuid kas pingutuse, rappumise või
eelmiste geelilonksude tõttu tundsin viimastel
kilomeetritel kerget iiveldust ning isegi mõte geelist ei meeldinud
mulle
üldse. Arvan, et süvenes hoopis veepuudus, ehkki jõin igas joogipunktis
(iga
2,5 km tagant). Õhutemperatuur oli tõusnud umbes 22-23 kraadile. 40
km-l olin
tõelises hädas, sealmaal triivis valdav jooksjatemass must juba
vaikselt mööda,
mõned kõndijad välja arvatud.
Unter den Lindeni
poolteist
kilomeetrit tundusid lõputud. Olin kaotanud igasuguse huvi ümbritseva
vastu,
tegelesin vaid iseenda jõuvarude vaagimisega. Brandenburgi väravad
valmistasid
oodatud triumfi asemel pigem meelehärmi, finish paistis veel niiiiiii
kaugel
(ca 200 m). Peale finishijoont lõpetajate voolus sujuvalt edasi
liikudes kiskus
sammu vaaruma. Ootasin, millal veetopsid ometi tulevad (ahjaa, näe,
medal!).
Jõin kohe ära vast liitri vedelikku, siis pikutasin pool tundi tee
servas
kiletükil. Hiljem loivasin järgmiste joogitopside ja nänni manu.
Tunniga olin
suuremast kriisist väljas. Elu oli jälle ilus. Milline vaimustav
panoraam Riigipäeva hoone kõrval rohul
pikutavatest või ringi lonkavatest tuhandetest, võib olla
kümnetest tuhandetest
maratoonaritest – nagu
lahinguväli. Puise kõnnaku end õndsa ilmega tegelasi oli hiljem terve
kesklinn täis. Õhtul läksime isegi nn afterpartyle Goyasse, kuid Haile
saabumist
(kell 11) ei jõudnud me siiski ära oodata. Järgmisel päeval võtsin juba
osa
ühest teaduskonverentsist, pisut kangete jalgadega, ning ülejärgmisel
päeval
esitasin oma ettekande – maratonimedal kaelas.
Haile võitis Berliini
maratoni
neljandat korda järjest. Loomulikult oli tal plaanis ületada oma
rekordit. 30
km-ni püsiski ta veel rekordigraafikus, püstitas uue 30 km maantejooksu
tippaja
(1.27.49), edestas 2008.a. graafikut veel 37. kilomeetril, kuid lõpuga
andis ära 2 minutit, aeg 2:06:18. Soe ilm isegi
etiooplase jaoks! Eelmisel korral temperatuur üle 17 kraadi ei
tõusnudki. Naistest võitis Atsede Besuye, samuti Etioopiast,
ajaga
2.24.47. Viimaste aastate naiste võiduaegade hulgas tagasihoidlik, kuid
näiteks
nii kiiresti ei ole sellel hooajal, ega ka eelmisel, jooksnud veel
ükski Eesti mees.
Lõpuprotokoll sisaldab 35 016 nime, neist 7066 naist. Registreerunuid
40 923, umbes 4000 ei ilmunud starti, u.1330 katkestas.
Mu aeg 3.47.32 oli 1.58
parem
kui Helsinkis, üldkoht 9962, selja taha jäi üle 25 tuhande. Seega võin,
arvestades ka oma vanust ja
treenitust, oma jooksuga täiesti rahule
jääda.
Ometi pani mind pärast veidi põdema, et kuhu kadusid need mulle
jõukohased 5 minutit? Kas
oleksin
pidanud juba alguses rohkem jooma? Kuidas hoida kaua kõrget pulssi? Mu
maratoni
keskmine tuli 142 ja max umbes 165. Aga järvejooksude keskmised on
165-170 ja
maksimumid finišis 180-190. Mõtlesin ka, et kui ma järvejooksudel
näiteks
edestan natuke Meelis Atoneni, poolmaratonid on nii-naa, siis maratonil
võtab
ta kuidagi tervelt pool tundi ära! Seekord temalt 3.18.05. Või ehk ei
peagi
1200-1300-se aasta-kilometraazhiga jooksja maratoni kiiremini läbima?
Ilmselt on maratoni puhul võrreldes keskmaadistantsidega tõesti
tegemist täiesti erineva zhanriga, teise "energeetikaga". Tegelikult,
umbes 5-minutine ebavõrdus kahe jooksu poole vahel pole üldsegi paha
näitaja.
"Katastroofiline äravajumine" toimus eelkõige mu enesetundes ja vaimus,
jalad kandsid mind ometi edasi 5.30-6 min/km. Enamik jooksjaid annab
lõpuosas veelgi rohkem ära. Selles suhtes oli
aga Ülle
jooks lausa haruldane: teine pool kiirem kui esimene (2.22.51 ja
2.21.38) ning
neto lõpuaeg 4.44.30 ehk ligi 17 minutit Helsinkis joostust kiirem!
Seega jäi tal kindlasti veel ka reserve. Naistest
4542s
kokku 7066 lõpetanu hulgas. Õhutemperatuur oli tema finisheerumise
ajaks
tõusnud 24 kraadile.
Tagasi kodus, loobusin
nädal
hiljem toimunud rahvajooksust. Kahju ka, et nädal enne Berliini ei
saanud ma ühe Malta konverentsi tõttu osa
võtta sügisjooksu poolmaratonist - ideaalse ilmaga tehti seal häid
aegu! Kaks
nädalat pärast Berliini olin enda arust sedavõrd taastunud, et tegin
kaasa
Paide-Türi 13,6 km rahvajooksu. Koerailm, peaaegu sama hull kui Jüri
Jaansoni
jooksul. Tuul, õigemini esimene sügistorm puhus täpselt vastu ning
vihma
piitsutas silmaauku. Jõudu tundus olema, jooksin enda arvates hullult
kõvasti, vastutuulega alla tunni.
Pärast seda jooksu otsustasin hooajale joone alla tõmmata – lõpuks
ometi tundsin end
teenitult täiesti jõuetuna. Annan siinkohal jälle lubaduse, et
järgmisel aastal
treenin ja võistlen veel vähem. Kui maratonile lähengi, siis enam oma
aega
parandada ei püüa. Jne jne.
1. Tempelhofi lennuväljal maratonimaterjale kätte saamas.
2. Rulluisu võiduaeg oli 1.02.50.
3. Enne jooksumaratoni läksid rajale 166 ratastoolivõistlejat ja nn handbikerit, kiireim neist 1.05.47.
4. Ekraan finishi lähedal.
5. Näost väga ei paistagi, kuid 38 km-l Potsdameri platsil oli mul juba väga raske...
6. Autoportree Riigipäevahoonega: lahing on läbi.
7. Õhtul "Goyas". Ülle, Ülo, Ivar (paremal). Ivar läbis päev varem rulluisu maratoni (1.39.17),
siis jooksumaratoni (4.14.21) ning nädal hiljem Tallinnas veel ühe maratoni.
8. Haile finish ajaga 2.06.08.
9. Finishikoridor jooksu kodulehelt.
www.marathonfoto.com pildistas papljudes kohtades üles kõik osavõtjad, samuti oli võimalus
tellida üritust kajastav dvd film koos isiklike klippidega (mida me ka tegime, eks näis...)
Lingid
Berliini maratoni kodulehekülg
JCI
seltskonna Berliini muljeid
Eduard Pukkoneni
orienteerumisblogi
Eesti
maratonitableid 2007-2009, 1.dets. seisuga 2009.a. 413 lõpetajat
2009
Eesti
maratonijooksjate edetabeli üks versioon jooksufoorumis
Tagasi Ü.S.-i
(reiside)
kodulehele