Ühe tervisesportlase kolmas täispikk jooksumaraton (42 km 195 m)
Ehk Ülo Suursaare maratoniblogi – aasta ja sissekanne!
(13.10.2009)

Esimene maraton 2007
Teine maraton 2008

Nüüd siis on ühel kiilaneval ja vananeval püknilisel tervisesportlasel ka elu kolmas täispikk maraton läbitud – 20.septembril 2009 Berliinis – Haile Gebrselassiega võidu. Ja võidukalt! Kui tema jäi oma eelmisel aastal püstitatud maailmarekordile 2 minutiga alla, siis mina parandasin oma isiklikku tippmarki 2 minuti võrra, 3.47.32.

algus

Aga alustagem sealt, kus ma oma “maratoniblogi” eelmise sissekandega aasta tagasi pooleli jäin. Mäletatavasti kinnitasin endale, et järgmise jooksuhooaja teen kergema, ja kui mõnest maratonist osa võtangi, siis teen seda rohkem “mõnu” pärast. Uus aasta tõotaski kerge tulla. Peale 2008 hooaja viimaseid jookse näitasin oma valulikke põlvi doktor Gunnar Männikule, kes kohe 3-4 kuuks igasuguse jooksmise ära keelas. Tohtisin krooli ujuda, alaselja tugevdamisharjutusi teha ja põlveliigese kõhre taastamiseks glükadooli tablette süüa. Ega ma talvel mingi eriline jooksufänn polegi. Aga igatahes kukkus mu kehaline koormus sisuliselt ühe ujumiskorrani nädalas (1,5-2 km). Jaanuaris, kui kunstlumi maha sadas, käisin Pirital mõned korrad suusatamas ning 1.veebruaril hirmus pakaselise (ligi –20 kraadi) ilmaga võtsin osa Tamsalu-Neeruti 46 km pikkusest suusamaratonist. Vorm polnud eriti hea, külmaga oli energiakulu suur ja 30 km kandis jäin nälga – aeg 3.45.

Veebruari alguses sai mu neljakuuline jooksupeetus otsa. Alustasin jälle sisuliselt nullist. Suure üllatusena mu olukord päris null ei olnudki. Võrdlesin pidevalt oma arengut ja kaalu langust aastatagusega ja suurt vahet polnud. Pikka aega jooksin umbes 3 korda nädalas a 7-8 km. Kümnesele ringile tegin esimest korda tuule alla aprilli alguses, mai alguseks pikendasin oma kord-nädalas pikema jooksuotsa 19 km-ni. Järvejooksud registreerisin täiega kõigile, esimene neist oli 80. ümber Viljandi järve jooks. Osalejaid 3000 kandis. Nädal hiljem toimus samuti suhteliselt suure osavõtjate arvuga Tartu 23,4 km “jooksumaraton”. Selles mõttes pidasin oma lubadust, et treenisin ca 10% vähem kui eelmisel aastal, kuid mu võistlustulemused olid üllatuslikult veidi paremad. Tasapisi paranes mu lõpuaja suhe võitja aega (vt.tabel) – vormi tipp oli planeeritud ju septembrisse Berliini maratonile. Registreerimise tegime heas usus ära juba veebruaris, sest mõni kuu hiljem saab tavaliselt 40 000 osavõtja limiit täis. Mu kuukilometraazhid veebruarist septembrini olid 55, 74, 158, 160, 130, 149, 186 ja 125 km (3-4 korda nädalas, muud sporti praktiliselt ei teinud). Seega vaevu 1000 km, kuid usun, et kõvem trenn oleks mõne liigesetrauma võinud põhjustada. Näiteks pidi ka maratoniks valmistumise raudvarasse kuuluvate pikkade-aeglaste jooksuotsade distantsi suurendama väga ettevaatlikult. Peale maikuist 23,4 km võistlust ma juunis ja juulis üle poolmaratoni ei jooksnud, kuid augustis proovisin kahel korral 28 km. Mu treeningjooksud reljeefiga Pirita metsa rajal toimusid valdavalt madala (100-140) pulsiga. Järvejooksud ja mõned teised rahvaspordiüritused olid siis nii-öelda intensiivse trenni eest. Pidin viibima ka mitmel töölähetustel, kuhu alati jooksuvarustuse kaasa võtsin. Leidsin, et jooks on hea moodus ümbrusega tutvumiseks. Pihku pistsin pisikese digifotoka ja nõnda sain pilte kohtadest, kuhu muidu ei satuks.

36.real Berlin Marathon

1 miljoni USD preemiafondiga Berliini maraton kuulub maailma arvatavasti 5 mainekama hulka (nn World Marathon Majors koos Bostoni, Chicago, New Yorgi ja Londoni maratoniga). Tuntuse üks aspekt on suur osavõtjate arv (kuid nii suuri maratone on veelgi), teine on ilmselt poliitiline - endist Ida ja Lääne Berliini ühendav marsruut läbi Brandenburgi väravate (tõsi, 20. kord sellisena peale Berliini müüri langemist). Ja lõpuks loomulikult kiire rada – vähe tõuse-laskumisi, sile asfalt, jahedapoolne kuiv ilm septembri lõpus. Haile Gebrselassie on just siin mitmel korral parandanud maailmarekordit, viimati aasta tagasi 29.septembril 2008 (2:03:59). Maraton on ka eestlaste hulgas populaarne, seekord osales umbes 50 jooksjat Eestist (aga näiteks 5000 Taanist!). Päev varem toimub praktiliselt samal trassil rulluisu maraton, samuti peab hiljemalt eelmise päeva õhtul välja võtma stardimaterjalid. Selleks on legendaarsel Tempelhofi lennuväljal (külma sõja aegne Luftbrücke!) suisa spordimess korraldatud – kilomeetrite viisi ostmist ja vaatamist.

Start oli välja kuulutatud 20. septembrile kell 9 hommikul. Sisuliselt tähendas see ärkamist enne 6-t, et süüa kerge süsivesikuterikas hommikueine. „Pastadieedid” jäid eelmistesse päevadesse. Meie hotell oli Potsdameri platsist lõunas Anhalteri jaama juures. Hotellist stardipaika Riigipäevahoone-Brandenburgi väravate juurde läksime muidugi jala, sest kesklinna liiklus oli küllaltki piiratud. Vahemaad olid üsna pikad ka peale nn sportlaste alale sisenemist – riietustelkide ja pakihoidlate rivid näisid lõputud. Ilusa ja päikselise ilmaga riietuti enamasti hiiglaslikul muruplatsil Riigipäeva hoone ja Tiergarteni pargi vahel. Oli ka välikäimlaid, kuid tegelikult siristati kõikjal, iga heki ja puu taga, mehed-naised sõbralikult kõrvuti. Vastavalt varasemale parimale maratoniajale oli stardikoridor lõikudeks jagatud, vastav tähis seisis igal rinnanumbril. Kuid rahvamass oli tohutu, jooksjaid püüti varakult metallvõrkudest piiretega ära lahterdada ning distants riietuspiirkonna ja stardikoridori vahel oli kilomeeter või isegi paar. Jõudsin oma sektorisse umbes 15 min enne starti, seal oli juba tihe, viskasin seljast keha soojashoidmiseks korraldajate poolt jagatud kilekotist keebi ja pressisin ennast tänava keskosa suunas.

Kuidas Haile stardijoonele saabus, oli vaid kuulda, starti nägi kõrgustesse tõusvate kollaste õhupallide järgi. Kohe peale pauku sai astuma hakata, umbes 5 minuti pärast ületasin F sektorist alustades stardijoone ja tegelikult sai stardist juba kohe ka joosta. Ülle sektoris H ületas liini 20.minutil. Piki 17. juuni tänavat läände, mööda Siegessäule monumendist, Der Himmel über Berlin. Ilm oli ilus, 13-14 kraadi, päikseline, jooksmiseks väga mõnus. Kuid prognoosi järgi teadsin, et päeva peale tuleb 23-24 kraadi, ja see pole maratoni jaoks enam üldse mõnus. Seega, kui võimalik, püüdsin triivida tänavatel varjulisemale poolele. Hiljem kõrge päikesega polnud sellest enam abi. Hoidsin alul 3:45 “jäneste” lähedusse, kes olid õhupallidega tähistatud. Kuid peagi läksid need kuhugi kaotsi, nii et tempot tuli ise hoida. Mu plaan nägi ette joosta 5.20 kilomeetrile ehk lõppajale 3.45. Alguses edestasin kergelt oma graafikut. See pole maratonil muide üldse raske! Mu esimese 5 kilomeetri keskmine pulss oli 122! Nii “aeglaselt” joosta tundub imelik, isegi ebanormaalne. Hoidsin sama tempot ja pulss kasvas järk-järgult: 129, 135, 139.

Lõik       Aeg           1 km       kesk.pulss
0-5 km  26.59            5.24            122
5-10      26.30            5.18            129
10-15    25.44            5.09            135
15-20    26.12            5.14            139
20-25    26.17            5.15            148
25-30    26.45            5.21            151
30-35    27.22            5.28            153
35-40    28.40            5.44            155

40-42.2 13.03            5.56            152
42.195  3.47.32         5.23             142

Parim fiiling valdas mind 10-25 km vahel. Selle tunde nimel tasus siia tulla! Jooks edenes hästi, jõudu oli palju, tänavate ääres elas kaasa rahvas, iga paari kilomeetri tagant esines mõni bänd. Vähemalt kaks kitarrijatsu bändi kõlasid nagu John Scofield ja üks nagu Bill Frisell, trummitüdrukutest ning punkaritest rääkimata. Nick Cave võinuks samuti üles astuda! Vastasin muusikutele võimaluse korral näpuviskamisega, adrenaliin surises mõnusalt lihastes! Aeg läks lennates, kuidagi ei saa öelda, et maratonijooks oleks igav. Rehkendad tempot, jälgid pulssi, vaatad teisi jooksjaid, vaatad jalge ette. Huvitav oli tõdeda, et kuigi jooksjate mass oli üsna tihe (näiteks oli võimatu ja ka keelatud pealtvaatajatel jooksjate vahel tänavat ületada), ei segatud üksteist, sest vastavas kolonni lõigus liikusid kõik edasi enamvähem sama kiirusega. Aegajalt tuli vaid veidi laveerida tempot kaotavate kaasjooksjate vahel. Mõnevõrra rohkem ristusid trajektoorid joogipunktides.

Umbes 30. kilomeetrini tundus, et kõik läheb nagu plaanitult või veidi paremini. Rehkendasin, et nõnda jätkates (jõudu ju on!) lähen ajale 3:42. Oma 100-grammisest geelipakist võtsin ühe lurtsu 23 km peal, teise 28 km-l ja viimase 33 km kandis. Kusagil 30 km ringis tundsin sääremarjas kahtlast võbelust. Krambi ennetuseks jõin igaksjuhuks ära magneesiumiampulli. Korraks langetasin ka tempot, pulss püsis nüüd juba 150-160 ümbruses. Jõin vett või spordijooki eranditult igas joogipunktis, alul ühe topsitäie, hiljem vähemalt kaks ja natuke kallasin vett ka pähe. 35 km peal panin tempo säilitamiseks mängu kogu jõu ja kusagil 35-40 vahel hakkasid mu jõuvarud tasapisi ammenduma. See väljendus pulsi languses ja muidugi hakkas ka tempo tasapisi langema. Potsdameri platsil umbes 38 km-l sain aru, et jooksen kindlasti lõpuni ja loodetavasti ka ma oma eelmise maratoni aega veidi parandan, kuid 3:45 peale enam välja ei mängi. Jõuvarud olid otsa lõppemas. Mul oli veel veidi geeli, kuid kas pingutuse, rappumise või eelmiste geelilonksude tõttu tundsin viimastel kilomeetritel kerget iiveldust ning isegi mõte geelist ei meeldinud mulle üldse. Arvan, et süvenes hoopis veepuudus, ehkki jõin igas joogipunktis (iga 2,5 km tagant). Õhutemperatuur oli tõusnud umbes 22-23 kraadile. 40 km-l olin tõelises hädas, sealmaal triivis valdav jooksjatemass must juba vaikselt mööda, mõned kõndijad välja arvatud.

Unter den Lindeni poolteist kilomeetrit tundusid lõputud. Olin kaotanud igasuguse huvi ümbritseva vastu, tegelesin vaid iseenda jõuvarude vaagimisega. Brandenburgi väravad valmistasid oodatud triumfi asemel pigem meelehärmi, finish paistis veel niiiiiii kaugel (ca 200 m). Peale finishijoont lõpetajate voolus sujuvalt edasi liikudes kiskus sammu vaaruma. Ootasin, millal veetopsid ometi tulevad (ahjaa, näe, medal!). Jõin kohe ära vast liitri vedelikku, siis pikutasin pool tundi tee servas kiletükil. Hiljem loivasin järgmiste joogitopside ja nänni manu. Tunniga olin suuremast kriisist väljas. Elu oli jälle ilus. Milline vaimustav panoraam Riigipäeva hoone kõrval rohul pikutavatest või ringi lonkavatest tuhandetest, võib olla  kümnetest tuhandetest maratoonaritest – nagu lahinguväli. Puise kõnnaku end õndsa ilmega tegelasi oli hiljem terve kesklinn täis. Õhtul läksime isegi nn afterpartyle Goyasse, kuid Haile saabumist (kell 11) ei jõudnud me siiski ära oodata. Järgmisel päeval võtsin juba osa ühest teaduskonverentsist, pisut kangete jalgadega, ning ülejärgmisel päeval esitasin oma ettekande – maratonimedal kaelas.

Haile võitis Berliini maratoni neljandat korda järjest. Loomulikult oli tal plaanis ületada oma rekordit. 30 km-ni püsiski ta veel rekordigraafikus, püstitas uue 30 km maantejooksu tippaja (1.27.49), edestas 2008.a. graafikut veel 37. kilomeetril, kuid lõpuga andis ära 2 minutit, aeg 2:06:18. Soe ilm isegi etiooplase jaoks! Eelmisel korral temperatuur üle 17 kraadi ei tõusnudki. Naistest võitis Atsede Besuye, samuti Etioopiast, ajaga 2.24.47. Viimaste aastate naiste võiduaegade hulgas tagasihoidlik, kuid näiteks nii kiiresti ei ole sellel hooajal, ega ka eelmisel, jooksnud veel ükski Eesti mees. Lõpuprotokoll sisaldab 35 016 nime, neist 7066 naist. Registreerunuid 40 923, umbes 4000 ei ilmunud starti, u.1330 katkestas.

Mu aeg 3.47.32 oli 1.58 parem kui Helsinkis, üldkoht 9962, selja taha jäi üle 25 tuhande. Seega võin, arvestades ka oma vanust ja treenitust, oma jooksuga täiesti rahule jääda. Ometi pani mind pärast veidi põdema, et kuhu kadusid need mulle jõukohased 5 minutit? Kas oleksin pidanud juba alguses rohkem jooma? Kuidas hoida kaua kõrget pulssi? Mu maratoni keskmine tuli 142 ja max umbes 165. Aga järvejooksude keskmised on 165-170 ja maksimumid finišis 180-190. Mõtlesin ka, et kui ma järvejooksudel näiteks edestan natuke Meelis Atoneni, poolmaratonid on nii-naa, siis maratonil võtab ta kuidagi tervelt pool tundi ära! Seekord temalt 3.18.05. Või ehk ei peagi 1200-1300-se aasta-kilometraazhiga jooksja maratoni kiiremini läbima? Ilmselt on maratoni puhul võrreldes keskmaadistantsidega tõesti tegemist täiesti erineva zhanriga, teise "energeetikaga". Tegelikult, umbes 5-minutine ebavõrdus kahe jooksu poole vahel pole üldsegi paha näitaja. "Katastroofiline äravajumine" toimus eelkõige mu enesetundes ja vaimus, jalad kandsid mind ometi edasi 5.30-6 min/km. Enamik jooksjaid annab lõpuosas veelgi rohkem ära. Selles suhtes oli aga Ülle jooks lausa haruldane: teine pool kiirem kui esimene (2.22.51 ja 2.21.38) ning neto lõpuaeg 4.44.30 ehk ligi 17 minutit Helsinkis joostust kiirem! Seega jäi tal kindlasti veel ka reserve. Naistest 4542s kokku 7066 lõpetanu hulgas. Õhutemperatuur oli tema finisheerumise ajaks tõusnud 24 kraadile.

Tagasi kodus, loobusin nädal hiljem toimunud rahvajooksust. Kahju ka, et nädal enne Berliini ei saanud ma ühe Malta konverentsi tõttu osa võtta sügisjooksu poolmaratonist - ideaalse ilmaga tehti seal häid aegu! Kaks nädalat pärast Berliini olin enda arust sedavõrd taastunud, et tegin kaasa Paide-Türi 13,6 km rahvajooksu. Koerailm, peaaegu sama hull kui Jüri Jaansoni jooksul. Tuul, õigemini esimene sügistorm puhus täpselt vastu ning vihma piitsutas silmaauku. Jõudu tundus olema, jooksin enda arvates hullult kõvasti, vastutuulega alla tunni. Pärast seda jooksu otsustasin hooajale joone alla tõmmata – lõpuks ometi tundsin end teenitult täiesti jõuetuna. Annan siinkohal jälle lubaduse, et järgmisel aastal treenin ja võistlen veel vähem. Kui maratonile lähengi, siis enam oma aega parandada ei püüa. Jne jne.

1
1. Tempelhofi lennuväljal maratonimaterjale kätte saamas.

2
2. Rulluisu võiduaeg oli 1.02.50.

3
3. Enne jooksumaratoni läksid rajale 166 ratastoolivõistlejat ja nn handbikerit, kiireim neist 1.05.47.

4
4. Ekraan finishi lähedal.

5
5. Näost väga ei paistagi, kuid 38 km-l Potsdameri platsil oli mul juba väga raske...

7
6. Autoportree Riigipäevahoonega: lahing on läbi.

8
7. Õhtul "Goyas". Ülle, Ülo, Ivar (paremal). Ivar läbis päev varem rulluisu maratoni (1.39.17),
siis jooksumaratoni (4.14.21) ning nädal hiljem Tallinnas veel ühe maratoni.


Haile
8. Haile finish ajaga 2.06.08.

sail
9. Finishikoridor jooksu kodulehelt.

y1y2y3y4
www.marathonfoto.com pildistas papljudes kohtades üles kõik osavõtjad, samuti oli võimalus
tellida üritust kajastav dvd film koos isiklike klippidega (mida me ka tegime, eks näis...)

Lingid

Berliini maratoni kodulehekülg

Wiki Berliini maratonist

JCI seltskonna Berliini muljeid

Eduard Pukkoneni orienteerumisblogi

Minu tulemusi spordiportaalis

Ülle spordiportaalis

Eesti maratonitableid 2007-2009, 1.dets. seisuga 2009.a. 413 lõpetajat

2009 Eesti maratonijooksjate edetabeli üks versioon jooksufoorumis

Mayeri järvejooksud

tabel

Tagasi Ü.S.-i (reiside) kodulehele