Ühe tervisesportlase neljas ja viies täispikk jooksumaraton (42 km 195 m)
Ehk Ülo Suursaare maratoniblogi – aasta ja sissekanne!  
(13.09.2010)

(PS: kuues maraton Riias 2011, lisatud 24.05.2011)
(PS: seitsmes maraton Tallinnas 2011, lisatud 14.09.2011)

Esimene maraton 2007 (Tallinn)
Teine maraton 2008 (Helsinki)
Kolmas maraton 2009 (Berliin)

2010. aastal läbisin oma neljanda ja viienda täispika maratoni (42,195 km).
14.augustil jooksin 30.Helsinki City maratonil palava ilmaga välja aja 3.54.48 ning 12.septembril Tallinnas sain aja 3.48.42.

Hooaja algus

Positiivsete emotsioonidega suurejoonelise Berliini maratoni läbimise järel 2009. aasta septembris oli aeg talveune peale mõelda. Igasugune keha kurnav tegevus langes umbes kahe kerge jooksukorrani nädalas ning vastavalt kasvas vaimu kurnav tegevus. Aasta jooksukilomeetreid kogunes umbes 1300. Kuigi möödunud talv oli uhke, suusatasin ometi vähe, 14 korda ja 260 km, sealhulgas lumesajujärgse Viru (Mõedaku) maratoni 42 km. Miskipärast tundus hõlpsam ning aegasäästvam ikka ja jälle teha 45 minutine jooksuring kodusel lumisel kergliiklusteel, kui võtta ette mitmetunnine ooper suuskade ja enda ettevalmistamise, metsamineku ja muuga. Erinevalt eelmistest talvedest ei jäänud mul seekord sportimisse pikka pausi. Ning kui märtsis-aprillis üha tihedamalt ja pikemalt jälle jooksuga hakkasin tegelema, oli vorm parem kui eelnevatel aastatel samal ajal. See paistis ka välja hooaja esimestel jooksuvõistlustel. Parandasin paari minuti võrra nii Viljandi järvejooksu (11,7 km; 52.38), Tartu 23,4 km jooksu (1.49.26) kui ka Tallinna Olümpiajooksu tulemust. Nii Harku kui Pühajärve jooksu aeg tuli küll kehvem, kuid koht oli suurenenud osavõtjate arvu juures parem. See viitas raskematele tingimustele – peamiselt kõrgemale õhutemperatuurile. Eriti mälestusväärne oli muidugi Pühajärve 10,7 km-ne ring 26-27 kraadiga. Need kraadid lugesin EMHI kodulehelt lähima meteojaama andmetest, kuid kindla meteoroloogilise standardi järgi vilus mõõdetud arvud võivad erineda kohalikust väärtusest, rääkimata subjektiivsest tundest. Ka Pühajärvel ereda päikese käes, kuuma asfaldi kohal ning pea tuuletu ilmaga oli jooksjatel hoopis teine tunne! Kuid kõrvalepõikena olgu öeldud, et igasugused muud hinnangud a la “temperatuur päikese käes” on siiski nonsenss, sest sõltuvalt termomeetri ning selle ümbruse tumedusest ja õhuvahetusest võib see olla üsnagi suvaline ja võrreldamatu arv. Niisiis kasutan vaid ametlikke varju-temperatuure, ja neid tuli sellel suvel palju jälgida! Nii võistluste eel kui trenni minnes. Näiteks õnnestus teha üks treeningjooks 31 kraadiga. Pühajärve jooks, niisiis, oli päris hull. Jõudsin juba stardikoridoris tihedalt teiste kehade vahel parajalt üles kuumeneda ning jooksu esimesel poolel püüdsin tempoga ettevaatlik olla. Vaatamata sellele tuli aegajalt mööduda mõnest vägagi kõvast jooksumehest, kes tee servas silmad pahupidi lõõtsutasid. Oli ka kokku kukkunuid. Jooksu võitis Loskutov, nagu vist kõikidel möödunud aasta jooksuvõistlustel, millest ta osa võttis. Pavel oli end heasse vormi saanud ning ei andnud ei Koshelevile ega ka noorematele erilist shanssi. Samuti pidi naiste arvestuses mullu tegija olnud Evelin Kärner ja Sigrid Valdre ikka ja jälle nukralt tunnistama, kuidas TÜ spordiklubi poolt “imporditud” kaks tõmmut neidu (Usila Koesch ja Irene Chepkirui) püüdmatuid aegu jooksevad.

Kaks maratoni kuu ajaga: Helsinki City Marathon 14. augustil

Helsinki osavõtu registreerisime ära juba talvel esimese vooruga. Veel ei olnud selge Tallinna maratoni saatus ning Ülle ei tahtnud osaleda võib olla imepisikese osavõtjate arvuga võistlusel, kus lõpus jooksjad uhkes üksinduses heitlevad ja tõenäoliselt ka raja kulgu mõistatavad. 21-22 kraadise ilmaga 31.juulil peetud Keila poolmaratoni järel lõppes mu maratoni-eelne ettevalmistustsükkel. Olin Keilale eelnevatel nädalavahetustel teinud kaks pikka trenni: 28 ja 21 km. Ning nüüd peale üsna õnnestunud Keila jooksu (1.36.34) ja kaks nädalat enne Helsinki maratoni leidsin äkki, et olen võib olla üle pingutanud... Märkasin, et valulikud on vahelduvate lainetena parema jala hüppeliiges, põlv ja puus. Eks parem põlv ja puus on varemgi tunda andnud ning treeningu doseerimine on sellistes tingimustes peen värk. Pole sugugi nii, et tahan maratonis paremat aega saada ja panen aga trennile juurde! Ülekoormust kiputakse tavaliselt märkama hilja, kui kahju on juba tehtud. Mitte isegi kohe peale jooksu, vaid päeva-paari pärast. Nüüd lõin kilomeetrid kokku ja märkasin, et viimane kuu on minu jaoks vist liiga äge olnud (14 jooksuga kokku 196 km; eelmised kuud 157, 165, 168, 120 km, august 116 km) ning kolm järjestikust nädalavahetust sisaldasid pikad jooksud 21, 28 ja 21 km (võistlus). Helsinki maratonini oli jäänud vähem kui kaks nädalat. Loomulikult kavatesin enne maratoni koormust vähendada, kuid nüüd tegin seda drastiliselt – kokku vaid kolm ettevaatlikku jooksu, viimane neist viis päeva enne ja 7 km. Vist õnnestus ära taastuda. Järgmine mure oli kuumus. Seda suve oli õnnistatud lausa troopilise palavusega. Varajane prognoos lubas jooksuks 28-30 kraadi (ning samal ajal toimuvale Tallinna poolmaratonile isegi 30-32). Hüvasti rekordiüritus! Asi lõhnas pigem ellujäämis-võistlusena. Olin perega Soomes ka maratonile eelneva ja järgneva päeva. Võtsime välja Töölö spordihoonest stardimaterjalid ja sõitsime ekskurseerima-ööbima kenasse Porvoosse.

Start oli kell 3 pärastlõunal. Ilm oli palav ja lämbe, hiljem FMI kodulehelt sain maratoniaegseks temperatuurivahemikuks 24-25,5 kraadi ja õhuniiskuse 65-85%. Kõige niiskem oligi stardis, kui tibutas vihma. Hiljem tuli hoopis päike välja, kuid see paistis läbi õrna pilveloori. Stardikoridori juurde olümpiastaadioni lähedal jõudsin 15 minutit enne ja siis ma enam ei mahtunud ära omale sobivasse stardikoridori lõiku. Helsinkis võib stardikoha ise valida prognoositava lõpuaja järgi, kuid paraku oli 3.30-4.30 vahemik täis ja kolonni tihedalt ümbritseva traataia väravad juba suletud. Olin üsna meeleheitel, sest ei tahtnud päris lõppu minna. Mõnel õnnestus üle aia ronida ja tegin ise sama. Kuidagi sain aiast üle, kuid maani jõudmisega oli raskusi. Oli sedavõrd kitsas, et kui jalgade jaoks ruum leiduski, siis keha enam hästi ära ei mahtundu. Surusin end külg ees aia ja muu liha vahele. Otseks sain ennast pöörata alles pärast stardipauku. Algus on alati ülev ja jõud pulbitseb lihastes. Esimese 5 km vaheaeg tuli sarnane Berliiniga (umbes 27 min ehk 5.23 km kohta). Kuid üle kümne võrra kõrgem keskmine pulss ütles, et siin ka Berliiniga võrdlus lõpeb. Igal järgmisel viis-kilomeetril kaotasin minuti, kuid õnneks olin kenasti alla-nelja-tunni graafikus, mis sellele ilmale hoopis kohasem. Rada läks suure kaarega läänest, üle kenade kaljusaarte, pikemate ja lühemate sildade. 25 km kandis kaar läbi Esplanaadi oli pealtvaatajate rohkuse tõttu muljetavaldav, kuid munakivisillutis üsna tüütu. Siitmaalt läks ka raskemaks. Võtsin vahemikus 23-33 km kolm väikest lurtsu geeli, kuid ega ma pole ta otsustavast mõjust kunagi aru saanud. Võib olla efekt on, kuid kasvava väsimuse foonil mitte piisav. Lõpupoole kohtas üha rohkem kõndijaid, eriti järsematel sillaküürudel. Ja lõpus on pikk tõus – olümpiastaadion asub ju merest tunduvalt kõrgemal. Olin oma jõuvarusid suhteliselt mõistlikult jaganud, sest sellise ilmaga mingit superaega polnud mõtet ponnistada. Lõpetasin netoajaga 3.54.48. Koht 1039 oli tegelikult üllatavalt kõrge 5090 lõpetaja hulgas. (Registreerunuid oli umbes 6500, katkestajaid 500 ringis). Suhteliselt oli see mulle palju parem võistlus kui kaks aastat tagasi 3.47 ajale joostud Helsinki maraton, kus mu koht oli 5406 lõpetanu seas 1490. Kuskil olen näinud sellist (ligikaudset) hinnangut, et “keskmikel” alates u.16 kraadist pikendab iga lisanduv kraad maratonijooksu aega ca 1 min võrra. Kuidagi mõjutab veel õhuniiskus ja tuul (ning muidugi kehakaal). See pani mu saavutuse veidi õigemasse perspektiivi. Tegelikult mu selleaastane Helsinki koht esimese 21% lõpetanu hulgas on kaugelt parim maratonitulemus üldse. Tubli jooks! Ilm oli tõesti raske olnud. Samuti ei pannud ma eelmisel korral tähele, kui palju tõuse Helsinkis on. Mu kell loendas neid 215 m, Tallinna maratonil tuleb see vast 70 m kanti. Matkamises arvestatakse, et 100 m tõusu ajakulu vastab umbes 1 km horisontaalse liikumise ajakulule. Laskumine on vaid veidi kergem kui lausik liikumine. Seega on Helsinki maraton justkui umbes 1 km “pikem” kui Tallinna või Berliini või Amsterdami oma. Ja seda kinnitavad ka ajad. Helsinkis pole 30 aasta jooksul iial kiiremini kui 2.12.47 joostud (naiste rajarekord on 2.36.14). Seekordne võit läks etiooplasele Gezahagn Girmale ajaga 2.22.36. Eestist lõpetas 62 jooksjat (koos nn väliseestlastega), kelle hulgas olin vist 9. Ka Ülle aeg 4.54 oli olusid arvestades tubli! Tema lennukale hooaja algusele saabus tagasilöök suve keskel, kui ilmnesid probleemid jala ristvõlviga ning hambaga.

Suurematest villidest pääsesin, sest jala talla alla olin profülaktiliselt 2 “nahaplaastrit” pannud. (Ja eks vedas ka.) Kuid vaatamata vaseliinitamisele oli ärahõõrutud kohti kehal palju. Ka üks rinnanibu veritses, sest rohke higistamine ja aeg-ajalt end veega üle kallamine leotas plaastrid lahti. Üllel oli jalgadel umbes neli suurt villi. Esimestel päevadel tundus, et kokkuvõttes pääsesime siiski suhteliselt valutult. Kuid kui siis viis päeva hiljem esimesele 7 km jooksule läksime, siis tagasiteel tundus, et üks kilomeeter oli liiast olnud. Kaks päeva vahet ja 9 km – pikemaks polnud võhma ning ka liigesed andsid häiret. Taastumine on üks peen värk. Väidetakse, et maratonist taastumine võtab aega 2-4 nädalat (ka 26 päeva, 42 päeva jne). Paari nädalaga saab väga ettevaatliku koormusega august välja, kuid uueks võistluseks tuleb end alles üles töötama hakata. Ülekoormustraumad on kerged tulema ja nõnda juhtus mul ka kaks aastat tagasi, kui lõpuks 3 kuud joosta ei saanud. Kaks nädalat peale Helsinkit on traditsiooniliselt Ülemiste järve 14 km jooks, mis viimase järvejooksu etapina mul küllaltki prioriteetsel kohal oli. Palavad ilmad olid selleks korraks läbi, kuid keskmine pulss 170 ja finishimaksimum 190 olid liiga kõrged. Sealjuures oli aeg minut-kaks loodetust kehvem, tegelikult halvim kolme aasta jooksul. Selge – taastumine on aeglane olnud. Järvejooksudel sain 404 sarja lõpetanu hulgas 99. koha, paar sekundit eelmisest aastast nõrgema ajaga. Kui hooaja alguses võitsin palju aega, siis lõpus andsin selle jälle ära. Nädal hiljem toimuvast Jüri Jaansoni kahe silla jooksust polnud plaanis osa võttagi, kuid kui avastasin, et peaksin sellel päeval mingi treeningjooksu niikuinii tegema, siis otsustasin umbes 95% võimsusega kaasa teha. Number 940 tagas stardi viimasest kolonnist. Hoidsin end 5-10 pulsilöögi jagu tagasi, vaid finishis ei saanud sellega leppida, kui kipppus mööduma mõni selline, kes seda ei pidanuks. Aeg 2 minutit kehvem kui mullu, kuid üle hulga aja väga terve finishijärgne tunne!

SEB Tallinna maraton 12. septembril

Lumepall nimega Tallinna Sügisjooksu maraton oli suve algusest veerema läinud ning üsna varsti oli selge, et tulemas on Eesti kõigi aegade rahvarohkem ja esinduslikem maratonijooks. Kui tavaliselt on Eesti täispikkadel jooksumaratonidel 50-200 osavõtjat koos vähesest osavõtjate arvust tingitud organisatoorsete iseärasuste (et mitte öelda jamadega), siis nüüd kasvas registreerunute hulk jooksu eelõhtuks 1130-ni! Kust need küll välja on ilmunud? Välisosavõtjaid oli ehk 100-150. Kuid ikkagi otsustas sellel aastal millegipärast ligi 500 eestlast ette võtta elu esimene maratoni. Eelmiste aastate Eesti maratonitabelid sisaldavad umbes 400 jooksjat... Ilmselt äratas korraldus usaldust. Liiatigi oli kasvanud nii järvejooksude kui teiste rahvaspordiürituste populaarsus. Teleriekraanil näitas pontsakas Luhats talv otsa, kuidas ta Stockholmi maratoniks treenib. Tubli töö on ära teinud ajakiri Jooksja. Ometi võis arvata, et paljud kavatsesid ainult maratoni “proovida” ja võib olla mitte päris lõpuni joosta.

Olin üsna kindel, et suudan lõpuni joosta. Tegelikult lootsin natuke lausa oma tippaega parandada. Hooaja algus näitas, et vaatamata lisanduvatele aastatele oli mu jooksuvorm senisest parim. Probleem tekkis sellest, et Helsinkis kuuma tõttu rekordiparandus ei olnud võimalik ning vaid kuuajane vahe kahe maratoni vahel tõenäoliselt ei lubanud mul Tallinna maratoniks täielikult ära taastuda, isegi kui rada ja ilm ideaalilähedased olid. Ja viimasel nädalal, kui tundus juba et muu füüsis enamvähem korda saab, võttis teatepulga üle mingi tativiirus. Teatavasti on organism maratoni või mistahes ränga pingutuse järel õrn ja iseäranis vastuvõtlik viirustele ja nüüd õnnestus meil Üllega üks selline üles korjata. Jälle kõhklused...

Niisiis, Vabaduse platsi juurest kaks korda Meriväljale ja tagasi! Ilm oli ideaalilähedane, stardis 14, finishis 17 kraadi. Vaid õhuniiskus kippus alguses kõrgevõitu (95%) olema, hiljem see langes 80-le. Veidi takistas vastutuul 4 m/s mereäärsel lõigul linna poole jooksul. Otustasin seekord proovida tsipa kiiremat algust, nii 3.40-3.45 lõppaja tempos. Tundus, et enamus püüavad veelgi kiiremat jooksu teha! Ikkagi ehmatasin esimese kilomeetritähise juures ära - 4.40. Olin jooksnud nagu kevadine vasikas vasikakarjas. Selline tempo maksab hiljem kätte, targem oleks alguses nn rasvapõletustsoonis olla. Võtsin kohe kiirust vähemaks, ometi mu esimese 5 km vaheaeg 26 min oli minuti võrra mu Berliini parima jooksu vaheajast kiirem. Pärast esimeste kilomeetrite saginat sattusin kokku Eller Eikiga. Ja temaga jäime kokku praktiliselt terve jooksu. Ta oli sellel aastal teinud paar korralikku järvejooksu ja Keila poolmaratoni ning nüüd oli ta oma elu esimesel maratonil. Rääkisime esimesel paarikümnel kilomeetril aegajalt juttu. Mina kui peaaegu "vana kala" juhendasin tempo ja muude nõksude osas. Suhteliselt alguses sattusime ka ühte punti, mida vedas kogenud jooksumees Indrek Lindsalu. Umbes nagu vabatahtlik "jänes", hoidis ta väga täpselt 3:45 lõppaja tempot ning juhendas omakorda teda ümbritsevaid jooksjaid. Pundis oli ka Stamina Urmo Raiend. Selle grupi sabas möödusid vähemalt 30 km. Vahepalana, umbes 16 km-l möödusin Ülle kolleeg Ulla Jõgist. Manitsesin teda, et miks ta nii kiiresti jookseb, see on siin 3:45 lõpuaja punt? Ta oli esmakordselt maratonil, jooksnud suvel oma esimesed kaks poolmaratoni Keilas ja Tallinnas ajale 1.54-1.56, mille põhjal pakkusin talle 4.10-4.20. Ulla aga lõpetas jooksu hea ajaga 4:07:35, olles samas jooksus enne parandanud oma 10 km rekordit (51:04) ning ka poolmaratoni (1:53:41). Maratoni silmas pidades üsna vale jooks, ütleks seepeale. Kuid ühtlasi viitab see heale edasisele potentsiaalile nii kümnes, pool-maratonis kui ka maratonis (soovitatavalt eri jooksudes)! Poolmaratoni kohaks Vabaduse platsi juures ei olnud mu eelisest Berliini graafiku ees enam midagi järel, pigem kümme sekundit kaotust. Eks see lõik Paksu Margareeta juurest Kaarli kirikuni on tõusude ja ebatasase pinnase tõttu ka kõige aeglasem. Muidugi, veel polnuks eriline kunst kiiremini joosta. Kuid tunne ütleb ära, kas vead sedasi lõpuni välja või mitte. Võrreldes eelmiste maratonidega tundsin seekord väsimust varem. Ka jalad ja mitmed muud kohad läksid peale poolmaratoni valusaks, see on üsna loomulik, kuid natuke hiljem "kadus" see valutunne ära ja asendus millegi muuga, ilmselt tasapisi kuhjuva tuima väsimusega. Teisele ringile minnes piki Pirita teed kasvas mu pulss järjest 160-le ja rohkemgi ning veidi hiljem hakkas tempo järk-järgult langema. Merivälja pöördepunktiks 30 km peal olin muutunud juba üsna apaatseks. Lihased olid tühjaks saamas. Kuigi mul mingit järsku ärakukkumist ei tulnud, olin viimast korda linna poole joostes juba teatud määral "autopiloodil". Vastutuul, mis polnud ju väga tugev, väsitas samuti. Indreku punt oli üsna hõredaks pudenenud. Tundsin, et ka mina seda tempot enam ei hoia. Ütlesin Eikile, kes tundus veel üsna kõbus olema, et mingu. Ta paar kilomeetrit veel mugandus mu temposse, kuid hakkas siis tasapisi kaugenema. Pirital olid kaasa elamas, enne oma 10 km starti, Maiu, Liivi ja Allan - Raivo Plumeri pesakonnast. Ka Raivo oli oma esimest maratoni tegemas. Lapsest peale kõva spordipoiss ning praegu tuntud kui Eesti kõvemaid alpiniste, oli ta kevadest peale sihipäraselt just maratoniks treeninud. Ma ei teadnud, kuidas tal jooks läheb, kuni 38 km kandis möödusin temast. Ta oli alustanud ehk liiga kõvasti, umbes 3:30 lõppaja tempos, ning nüüd oli sunnitud krampide tõttu jooksu aeglustama ja kõndima. Minu autopiloot viis mind lollikindlalt edasi, kuigi tempo oli nigelavõitu. Geeli olin võtnud 27, 32 ja 37 km peal. Kuskil kahmasin ka soola. 39 km-l võtsin ära magneesiumi-ampulli. Mitte niivõrd vajadusest, vaid et mitte seda lõpuni taskus tassida. Hea hapu oli ka. Vanalinna munakivitänavatel märkasin, et lähenen tasapisi Ellerile ja lõpuks Shnelli tiigi juures õnnestus temast ja veel üsna paljudest mööduda. Mu viimased 2 kilomeetrit olid taas suht käbedad - olgugi et puhtalt tahtejõu varal - ning aeg 3:48:42 (3:48:45 bruto) oli minu kohta täiesti adekvaatne tulemus! Stardipäevaks 1145 registreerunu, 1037 alustanu ja vist 995 lõpetanu hulgas (need arvud on viimastel päevadel veidi kõikunud) oli mu koht 408. Ülle aeg 4:51:30 oli samuti ta elu teine tulemus. Sain kaks väikest villi, särgi õmblus hõõrus ühe koha veriseks ja geelitasku hõõrus veel ühe koha ära. Ülle sai ühe suure verevilli. Pulsikella väitel kulutasin 3000 kcal, Ülle 4100. Kaksikvõit läks Keeniasse. Ajaga 2:18:16 võitis Bernard Kipkemoi Rotich. Loskutov oli enamus distantsist koguni viie keenialase järel kuues, kuid tugeva finishiga tuli pronksmedalile ning ühtlasi Eesti maratonimesitriks! Au talle! Naistest tuli Eesti meistriks kokkuvõttes neljas naine Sigrid Valdre ajaga 3:07:15. Tiidrek Nurme võitis 10 km jooksu.

Oli väga hästi korraldatud üritus - teeninduspunktides jätkus jooki, geeli, hiljem süüa ja muid boonuseid. Kui varem peeti Baltimaade suurimaks maratoniks Riiat umbes 700 lõpetajaga, siis enam see nii ei ole. Mida veel loo moraaliks võiks öelda? Et vähem kui kuuajase vahega on võimalik maraton suhteliselt okeilt joosta küll, kuid teine jooks tuleb ikkagi nõrgem. Taastumine ja uuesti vormi saamine võtab üldjuhul umbes kaks kuud. Mu teise maratoni aeg tuli eelmisest parem vaid jahedama ilma tõttu. Aga kui eespooltoodud temperatuuri ja reljeefi koefitsienti arvestada, siis mu Helsinki jooks Tallinna tingimustes väärinuks ehk aega umbes 3.40. Tundub siiski, et Berliini aega ma enam üle ei jookse, aeg oleks latt veidi allapoole tuua. Väikese sportlase väikesed rõõmud ja mured.

_____________________________________________________________________________


81.suurjooks ümber Viljandi järve (foto: Delfi, internetist)


Porvoo


Helsinki maratoni start 12.augustil 2010


Liidergrupp (lõpuks võitis nr. 3, G.B.Girma)


Jälitajate grupp


Jälitajate jälitajate grupp


Kaar Esplanaadil


Helsinki südalinnas


Finishi lähedal


Kaks head asja: medal ja soolakurk


Järvejooksude viimane etapp: Ülemiste


Vastuvõtt finishis...


Auhindu ootamas


Auhinnatavaid ootamas


Naised: esimene Evelin Kärner


Mehed: Pavel Loskutov ja teised

12. september, pildikesi Tallinna maratoni stadikoridorist

10 km stardiala

Maratoni stardiliin kell 9.00


Jooksjate vahel olid ka mõned (Silver Eensaar jt) orienteerumiskostüümides

Raivo

3.48

4.51

4.51

Pärast finishit: 3 maratoonarit (Ülo, Ülle, Raivo) ja kolm kümnekat (Maiu, Allan, Liivi)

Lingid, teiste muljeid Tallinna ja Helsinki maratonist

Helsinki maratoni lehekülg

SEB Tallinna maraton

Kaido Vetevoogi blogi Helsinki maratonist
...ja Tallinnast

Rait Põllendiku blogi Helsinki ja Tallinna võrdlusest

Anders Wallin 2010 Helsinki maratonist

Eduard Pukkoneni blogi Otepää-Tartu maratonist
...ning Keila poolmaratonist

Eesti maratoni andmebaas Marathon100

Veel muljeid Tallinna maratonist

Kertu suudab

Jooksuportaal

Minu tulemusi spordiportaalis
Ülle spordiportaalis

Mayeri järvejooksud

Statistikat: 2010.a jooksud

Marathon100.com väljavõte mu maratonidest koos "vanust arvestava tulemusega" (teine aeg):

1	3:47:32	3:32:36	Ülo Suursaar	1962	2009-09-20	Berliin	M45	2009
2	3:48:42	3:32:03	Ülo Suursaar	1962	2010-09-12	Tallinn	M45	2010
3	3:49:30	3:36:04	Ülo Suursaar	1962	2008-08-16	Helsinki	M45	2008
4	3:54:48	3:37:42	Ülo Suursaar	1962	2010-08-14	Helsinki	M45	2010
5	4:09:19	3:56:30	Ülo Suursaar	1962	2007-09-23	Rahvajooks	M45	2007

Sama Ülle kohta:

1	4:44:30	4:19:11	Ülle Suursaar	1961	2009-09-20	Berliin	N45	2009
2	4:51:30	4:23:13	Ülle Suursaar	1961	2010-09-12	Tallinn	N45	2010
3	4:54:50	4:26:14	Ülle Suursaar	1961	2010-08-14	Helsinki	N45	2010
4	5:01:19	4:36:56	Ülle Suursaar	1961	2008-08-16	Helsinki	N45	2008

Tagasi Ü.S.-i (reiside) kodulehele