Ülo Suursaar
Eesti Loodus, 11/12, 1999, lk.515-517
Terai, maa Himaalaja jalamil

Lõuna Nepaalis piki Himaalaja mäestiku jalamit sirutub 800 kilomeetri pikkuse ja 50 kilomeetri laiuse vööndina Gangese madaliku soine ääreala. Kunagi võimutses seal ürgne loodus soojale maale omases pillavas mitmekesisuses. Tänapäeval on iga vähegi kõlbulik maalapp üles haritud, jättes vaid napi ruumi mõnele reservaadile ja rahvuspargile, Hindustani poolsaare hävimisohus looduspärandi viimastele pelgupaikadele. Nepaalis kutsutakse seda vööndit teraiks, kuid tegelikult jääb osa samasugust maastikku ka Nepaaliga külgnevatele aladele Indiasse, ulatudes ühtekokku India esimese ja arvatavasti kuulsaima, Corbetti rahvuspargi lähistelt läänes Bhutani ja Bangladeshi vahel asuvasse Assamisse idas. Gangese ja tema vasakpoolsete lisajõgede asemel voolab seal Brahmaputra, kuid looduslikult ei erine Assam päris-teraist kuigi palju.

Seda merepinnast keskeltläbi vaid 100 meetri kõrgusel asuvat tasast maad läbivad suvemussooni ajal tohutud veehulgad, mis Himaalaja lõunanõlvadel ning jalamimadalikul maha sajavad. Kooliõpikuteski fikseeritud rekordiline sademete hulk, keskmiselt 12 meetrit (ja maksimaalselt 26 m!) aastas, on kuulsaks teinud väikesed närused külad Cherrapunji ja Mawsynarami. Läänesuunas sademete hulk küll väheneb, kuid ka 2-3 meetrit vihma mõne suvekuu jooksul on liig mis liig. Et Bengali laht asub ligi 1000 km kaugusel, siis on maapinna üldine kallak väga väike ja vee äravool raskendatud.

Kus veel esialgset taimestikku säilinud on, kasvavad ajuti üleujutavatel aladel bambusevõsad, lootosevaibad, savannitaolised elevandirohu (perekond Saccharum) rohtlad ja lähisekvatoriaalne dzhungel. Viimane ei ole siiski see võimsate puudega mitmerindeline vihmamets, nagu sageli ekslikult arvatakse, vaid 5-10 meetri kõrgune padrik. Üksnes kõvemal pinnal kasvavad salipuu (Shorea robusta) metsad on majesteetlikud võimsad puistud.

Ja siis tulid inimesed

Terai on ka iidsete kultuuride häll. Tema kuulsaim poeg on Siddhartha Gautama ehk Buddha, kes sündis Lõuna Nepaalis Lumbinis aastal 563 e.m.a. Terai on ka India eepose "Ramajana" lugude ja võitluste tanner. Hindud usuvad, et teine Lõuna Nepaali linnake Janakpur on "Ramajana" naispeatagelase Sita (jumal Viðnu inkarnatsiooni Rama abikaasa) sünnikoht, tõmmates seetõttu ligi hindudest palverändurite horde.

Tegelikult jäid suured terai osad kauaks ajaks inimestele praktiliselt elamiskõlbmatuteks soistes padrikutes peremehetsevate malaariasääskede tõttu. Ainsana on malaaria suhtes immuunne vaid tharu rahvas. Luues lõunast sissetungijate teele tõhusa loodusliku tõkke, aitas terai sedaviisi kaasa Nepaali kuningriigi pikaajalisele isolatsioonile muust maailmast, - ja põhjas kõrgub teadagi Himaalaja. Malaaria saadi enam-vähem kontrolli alla 1950ndatel DDT abil. Seda tänapäeval keelustatud mürkainet puistati massiliselt alla lennukitelt. Järgneva kümnekonna aasta jooksul ujutati terai üle teistest Nepaali ja India osadest sisserännanud rahvarühmade poolt, dzhunglid said põldudeks ning terai ürgne omapära sattus hävimisohtu.

Chitwani kuninglikud loomad

Chitwani Kuninglikku Rahvusparki võib pidada terai südameks nii keskse asukoha kui tähtsuse poolest. Alates 19. sajandist oli see Gangese lisajõe Narayani orulaiend kuninglikuks jahipidamisreservaadiks, kuhu korraldasid suurejoonelisi jahiretki Nepaali ülikud ja seda sageli koos Inglise aristokraatidega. Teiste hulgas "lõbutsesid" Chitwanis kuningas George V ja hiljem Edward VIII. Muide, Katmandu jäi neil nägemata. Ürikud väidavad, et 1911. aastal ühe säärase jahiretke käigus tapeti 39 tiigrit ja 18 ninasarvikut.

Kuid kindlamini kui ülikute jahiorgiad, hävitas suurimetajaid terai viljakaile aladele viie- ja kuuekümnendatel valgunud näljased inimmassid. Kui Chitwani rahvuspark 1973. aastal asutati, arvati alles olevat veel vaid 100 ninasarvikut ja 20 tiigrit… Sellest ajast on olukord tasapisi paranenud ning praegu loendatakse pargi 1431-l ruutkilomeetril umbes 400 ninasarvikut ja 60-100 tiigrit. Külastajate tähelepanu püütakse ka leopardide (Panthera pardus), huulkarude (Melursus ursinus), gangese delfiinide ehk susude (Platanista gangetica), kitsalõualiste krokodillide gaavialide (Gavialis gangeticus) ja kasvõi neljasaja linnuliigiga - seda on muide palju rohkem kui kah rikkalikuks peetav Eesti linnustik. Teised Lõuna Nepaali rahvuspargid (Bardia, Sukla-Phanta, Koshi Tappu) jäävad Chitwani varju, kuid üksikud trumbid on neilgi ette näidata.

Ükssarvikut jälitamas

Loodushuvilistele turistidele korraldatakse rahvuspargis dzhunglimatku, linnuvaatlusi, dzhiibisafareid, kanuusõite ning tharu rahvakunstietendusi. Populaarseimad on aga fotosafarid elevandil. Saab elevandi seljas ratsutada ja kui veab, näeb ninasarvikut ka. Londiste selga köidetud platvormile mahub kägarasse istuma neli turisti, elevandiajaja mahut (Nepaalis ka pahit) balanseerib looma turjal, kus ta ainult talle teada olevate hüüete ja märkide abil elevanti "juhib". Mugav säärane ratsutamine pole ja tunnist-paarist saab isu täis küll. Selle aja jooksul on ninasarviku nägemise tõenäosus siiski küllaltki suur, kuid kohtumist tiigriga ei ole eriti hõlbus (ega odav) korraldada.

Kui muidu ninasarvik rahurikkujat arvatavasti ründab, siis elevandile jääb ta kogult ja jõult alla ning kahvanäod seega ennast piisavalt turvaliselt võivad tunda. Tegemist on ühesarvelise ehk india ninasarvikuga (Rhinoceros unicornis), keda lisaks Nepaali paarile rahvuspargile võib näha veel vaid Kazirangas. See Kirde Indias Assamis asuv rahvuspark loodigi peaasjalikult nende soomusloomade kaitseks. Olid omad kriitilised ajad ka Kazirangas, kuid praegu loendatakse seal ligi 1000 isendit. Kui Marco Polo arvatavasti esimese eurooplasena seda veidrat looma nägi, arvas ta, et on leidnud paljudes õhtumaa müütides ja muinasjuttudes ringikappava ükssarviku!

India ninasarviku ainus sarv ei ole nii suur kui tema Aafrika sugulasel, õnnetuseks on ta aga hiina ravameditsiinis kõrges hinnas. Mustal turul võivat sarvekilogrammi hind ulatuda 20 000 dollarini! Nõnda ongi salaküttimine ja ninasraviku mitmete "osade" Hiinasse smuugeldamine suureks probleemiks, ehkki näiteks Chitwanis peab vahti 1000 hambunirelvastatud valvurit. Meeleheitlikku ja kompromissitut kaitset vajavad ka bengali tiigrid (Panthera tigris). Kui eurooplased ja maharadþad küttisid neid kuninglikke loomi trofee-nahkade ja prestiiþi pärast, siis praegu krutib nõudlust üles seesama hiina meditsiin. Ikka ühe, teise ja kolmanda tõve vastu ja viagraks kah.

Konkurendid eluruumile

Hiinas endas on tiigri asurkonnad tänaseks praktiliselt hävitatud. Tervel Hindustani poolsaarel arvatakse tiigreid olema umbes 2000-3000, kusjuures 100 aastat tagasi hinnati nende arvuks 40 000. Arvatavasti kuulsaim tiigri-park on terai servas asuv Corbett. Just seal külvasid sajandivahetusel kohalike elanike seas hirmu inimsööjad tiigrid ja leopardid. Corbettist sai ka 1973. aastal käivitatud projekti "Tiiger" esimene katseala. Ega vist Corbettis tiigreid Chitwanist rohkem polegi, neid lihtsalt rohkem ei mahu sinna. Inimesed ja loomad konkureerivad eluruumi pärast. Viimase sajapaarikümne aasta jooksul on India rahvaarv laias laastus kümnekordistunud. Kui hindule või nepaallasele piisab elamiseks mõnest ruutmeetrist, siis isatiiger peab tundma end peremehena kuuekümnel ruutkilomeetril. Emastiigril piisab vähemast ning samuti võib tema territoorium isaste omadega osaliselt kattuda. Ruumipuudus tõrjub välja ka metsikuid india ulukelevante (Elephas maximus). Nepaali metsades on neid tõenäoliselt järel vaid paarkümmend isendit. Elevante väljasuremine otseselt siiski ei ähvarda, sest kergesti dresseeritavana (ja pühade loomadena pealekauba) on nad Indias ja Nepaalis töö- ja esindusloomadena laialdaselt kasutusel.

Mida toob tulevik? Kaitsealuseid territooriume eriti enam laiendada ei saa. Ja küsimus ei ole päris ka selles, et salakütt on lihtsalt lurjus. Rahvuspargist puud raiuma või looma laskma võib ajada ka äärmine vaesus ja nälg. Kes on Indias ringi liikunud, mõistab ehk paremini seda dilemmat, mis India ja Nepaali valitsuse ning looduskaitseametnike ees seisab: kumb on tähtsam - inimene või loom?

Fotod

1. Vesi on terai ilme üks peakujundajaid.
2. "Elephant embarkment plat farm", stardiplatvorm elevandiretkeks.
3. Selline on dzhungel. Ninasarvik pildi keskel ei ole aga tänapäeval enam sugugi garanteeritud.
4. Loomavaatlused ei ole ainus asi, mis Chitwani rahvuspargi külastajale nii köitvaks teeb. Pargi äärealadel papaiasalude ja sinepipõldude vahele peitunud tharu külades võib uudistada primitiivset ja eurooplase jaoks eksootilist ruraalset eluolu.