Ülo Suursaar, Eesti Loodus, 11/12, 1998
Karakorum, Himaalaja kaksikvend
|vaata pilte|

Maakeral on neliteist mäge kõrgusega vähemalt kaheksa kilomeetrit. Oletame, et olete näinud neist pooli, sealhulgas ka seda Mount Kõigekõrgemat. Kuhu tuleks pärast Nepali järgmisena sammud seada? Loomulikult Pakistani põhjaossa, kus Karakorumi mäestikus asuvad suhteliselt lähestikku maailma kõrguselt teine mägi K2 ehk Tshogori ehk Mount Godwin-Austen.(8611 m), Hidden Peak (8068 m), Broad Peak (8047 m), Gasherbrum II (8035 m) ning lisaks veel Nanga Parbat (8126 m). Selle viimase lahterdavad geograafid Himaalaja mäestikku kuuluvaks, sest ta asub “valel” kaldal. On nii, et sealkandis moodustab Induse jõe vasaku kalda Himaalaja mäestik ning parema kalda Karakorum ja Hindukush. Karakorum ja Himaalaja on seega kaksikvennad. Pisut küll erisugust kasvu ja nägu, kuid muidu ühel ajal ja samadel asjaoludel siia maamunale kerkinud: 40-50 miljonit aastat tagasi toimunud mandrite kokkupõrgel, kus ükski inimene (ei olnud veel olemas) ega dinosaurus (ei olnud enam olemas) kannatada ei saanud.

Karakorum asub laias laastus Himaalaja ja Pamiiri vahel ning teda jagavad kolm riiki: Pakistan, Hiina ja India. India mussoonid sinna ei ulatu ja kliima ja taimestik sarnanevad seetõttu rohkem Pamiiri kui Himaalaja omadega. Mäestik on umbes 800 kilomeetrit pikk, seega kolm-neli korda Himaalajast lühem. Pisut madalam ja kahjuks palju vähemtuntud. Ometi võib Karakorumis välja mõõta suure, näiteks 50 x 300 kilomeetrise ala, kus seitsme- ja kaheksatuhandelisi mägesid on rohkem kui mistahes samal suurel alal Himaalajas. Liustike poolest ei saa aga Himaalaja Karakorumi ligigi.

Kuidas pildistada K2-e?

Muidugi peab K2-e nägema Concordialt 10-15 kilomeetri kauguselt. See on koht Baltoro liustiku ülemjooksul, kus ühinevad mitu suurt liustikuharu ning poolkaares kõrguvad kõik neli Karakorumi kaheksatuhandelist. Efektsed kaljunõelad Muztagh Tower ja Trango pealekauba. Baltoro on üks Karakorumi hiigelliustikke, pindalaga 750 km² ja 62 km pikk. Lähedal on veel Siatðen (76 km, 750 km²), Biafo (68 km, 420 km²), Hispar (52 km, 580 km²) ja Batura (59 km, 285 km²). Kui teistele liustikele on võimalik ka matku seada, siis Siatshenile saate ainult juhul, kui olete kas Pakistani või India sõdur. Ja püssi peab laskma.

Kaardilt marsruuti mõõtes selgub, et oru viimasest kiðlakist Askolest viib 4650 meetri kõrgusel asuvale Concordiale 70-80 kilomeetrine matkatee. Sellest suurem osa läheb mööda moreene ja tehnilises mõttes pole selles midagi ilmvõimatut. Kogu edasi-tagasi matk võiks aega võtta 12-14 päeva, millele lisandub üsna mitu päeva dziibirodeod.

Asja lähemalt uurides selgub, et kahjuks peab see matk küll mõneks teiseks korraks jääma. Väidetavalt ökoloogilistel, aga arvatavasti ka majanduslikel ja poliitilistel kaalutlustel on kogu Baltoro liustiku vesikond rahvuspargiks ja restricted zone’iks kuulutatud. Selliseks, kuhu vaid eriloa ja litsensiga treking company saatel minna saab. Käiku lähevad paljud kirjutatud ja kirjutamata seadused. Ja kui enne olite näiteks kolmekesi, siis nüüd saate paugupealt kahekümnepealise kandjate ja kulide armee kindraliks. Maksma läheks matk 2000-2500 dollarit kahvanäo peale.

Et ekspeditsiooni mõõtmeid ja kulusid vähendada, hakkate leidlikkust üles näidates trekingu firma poolt pakutud eelarvet üle rehkendama. Loogika on aga lihtne ja karm. Hästi, oma söögi ja varustuse kannate ise: 35 kilo. Litsentsi omav ja inglise keelt kõnelev teejuht on vältimatu. Tema peab ka load ajama ja (koos teiega) Islamabadis turismiametis briifingul ekspeditsiooni “kaitsmas” käima. Giid kolmekümneviielist kotti ei tassi ja sööki ei keeda. Vaja on kandjat ja kokka. Kokk tassib köögikola, kuid enda kahe nädala sööki ja kütust kanda ei jõua ja ei taha. Lisandub paar kandjat. Siis on vaja kandjaid, kes kannaks eelpoolnimetatud kandjate sööki, telke jne. Tulemuseks on püramiidstruktuur, kus parimal juhul tuleb kolm porterit trekkeri (ja giidi) kohta. Pisut ise ka käega lüües ja oma kotti poole võrra kergendades saategi suhte üks neljale või viiele. Liites siis kokku kõiksugu tasud, kindlustused, bakshees’id ja wapasi’d, mida te kõike niikuinii lõpuni kontrollida ja alla tingida ei suuda, saite peaaegu kaubale 1300 dollariga. Olite siiski tubli. Tõsi, suuresti oma mugavuse arvelt.

Äkki on ka lühemaid ja odavamaid võimalusi? Ega eriti polegi! Selleks et näha K2-e mõne 5000 meetrise mäekese otsast, ei tohi teie ja mäe vahele jääda (sõltuvalt kaugusest) ühtegi kuue- või sitsmetuhandelist tipu. Kuid Karakorum on väga sakiline mäestik ja K2 on just nimelt ära peidetud arvukate ahelike ja ribide vahele.

On veel paar hädavarianti: Deosai ja Rash Phari.

Rash Phari

Matk maalilise Rash Phari järve juurde algab Hunzast, Karakorumi maantee 700. kilomeetrilt. See on piirkond, kus kõrgmägede üleinimlik mõõde on turvalises tasakaalus maastiku puhta iluga. Hunza jõgi, murdes läbi Karakorumi mäestikust, moodustab ühe maailma sügavaima oru, mille mõlemaks kaldaks on rida hirmuäratavaid mäehiiglasi: Rakapoði (7788 m), Batura (7755 m), Ultar (7388 m), Diran (7257 m) ja paljud teised. 2000 meetri peal olev oru põhi on aga meeldivalt roheline: paplid, kased, kuulsad Hunza aprikoosiaiad. Veel sajandi algul uskusid paljud teadlased kuuldusi, et Hunza oru inimesed olevat maailma pikemaealised ja tervemad. Sealt sai inspiratsiooni James Hilton oma romaani “Lost Horizon” unelmatemaa Shangri La kirjeldamiseks. Viimane pelgupaik pealetungivate auruvedurite, titaanikute ja eiffeli tornide keskel.

Mööda Hispar Nala nimelist külgorgu saab dziibiga veel 20 kilomeetri jagu mägede vahele. Siis tuleb kott selga upitada ja astuma hakata. Tõrjume teejuhtide ja kandjate teenused, hea kaart ja varasemad matkakogemused peavad sihile viima. Selgub, et oleme sellel aastal alles teine “grupp” sellel marsruudil. (Kaks inimest on juba rühm, eks ole?) Kohalikud öömajade-toidukohtade pidajad üle terve Pakistani petavad end illusioonidega, et kui Suur Jalgpallimäng Prantsusmaal läbi saab, küllap siis ka turistid jälle tulema hakkavad. Suisa ülearu pole neid Pakistanis kunagi olnud. Meie ka ei ütle neile, et pigem on lääne inimesed ära hirmutatud äsjastest tuumakatsetustest ning India ja Pakistani vahelise Kashmiiri-supi uuest ülekuumenemisest.

Kohe peale viimast, Hoperi külakest tuleb ületada Bualtari ja Barpu liustikukeeled. Neist teine on tubli 32-kilomeetrine jääjõgi. Ja siis on järsk pooleteistkilomeetrine kõrgusevõtt 4700 meetri peal asuva järve äärde. Rash Phari matk on võib-olla parima “hinna-kvaliteedi” suhtega matk Karakorumis. Kusagil mujal ei ole võimalik kõigest 4-6 päevaga tõusta nõnda meeliülendavasse kohta. Püstitada telk inimtühja hõredasse õhku. Olla ümbritsetud vähemalt tosinast seitsmetuhandelist, ja mitte ainult.

Jätame telgi poolenisti jääga kaetud järvekese äärde. Tõuseme veel pooleteise tunni jagu tippu kõrgusega 4940 meetrit. Ja sealt ta paistabki. K2, igavene Teine. Paistab sajapaarikümne kilomeetri kauguselt ainult selle tõttu, et vaatekiir libiseb kaua piki Hispari ja Biafo hiigelliustikke. Pisike ähmane kolmnurk. Veelgi madalama ja ähmase nurgakese nimetame Broad Peakiks. Ja veel üks on ehk Gasherbrum IV (7925 m), mis varjab ära Gasherbrum II-e ja Hidden Peaki. Aga see viimane, nagu nimigi ütleb, ei paista isegi Concordiale.

Hommikuks on järveke taas tervenisti jääga kattunud. Algab pikk kodutee: Hoper - Hunza - Gilgit - Islamabad - Lahore - Amritsar - Delhi - Kopenhaagen - Tallinn.



Fotode allkirju:

1. K2 (8611 m) - udune püramiid (fotol vasakul) Hispari liustiku ülemjooksu jääväljade kohal.
2. Hommikuks on Rash Phari järveke tervenisti jääga kattunud. Mägi vasakul on Spantik (7027 m), paremal Malubiting (7458 m).
3. Hunza kadunud horisondid. 400 aasta vanuse Baltit fordi, omaaegse Miri palee taga kõrgub Ultar (7388 m).
4. Kõrgel teel Nanga Parbati poole võib korraga näha Himaalajat (esiplaanil), Hindukushi (ahelik keskel) ning Karakorumi (taga paremal).