See oli olnud üks igati tore matkapäev. Jätnud laagri 3600 meetri kõrgusele, tegime kerge seljakotiga muljeterohke ringkäigu lume ja jää riigis. Alpinistlikud manöövrid sujusid rahulikus tempos ja turvaliselt ning pimestavhele päike säras Bezengi seina jäiste tippude kohal. Bezengi viiekilomeetriste mägede barjäär on kurikuulus halbade ja tujukate ilmade poolest. Varasematest aastatest teatakse matkagruppe, kellel kordagi ei õnnestunud näha seda Kaukaasia arvatavasti võimsaimat mägedepanoraami. Kuid meie olime õnnega koos. Ilus ilm oli saatnud matka viit esimest päeva.
 

Päris õhtul tõime laagri seitsmesaja meetri võrra madalamale, Bezengi liustiku külgmoreenvalli kõrvale. Laskumise viimased paarsada meetrit möödusid juba udus kobades ning öö algas kohutava äikesevihmaga. Kuigi telkisime küllaltki ohutus paigas, moreenvallitaguses rohtunud nõos, viisime kirkad, kassid ning teised metallesemed kaugemale. Äike mägedes ei ole mulle kunagi meeldinud. Liiga metsik on ta jõud, liiga õhukene on telgikatus.
 

Järgmiseks lõunaks jõudsime ringiga tagasi Bezengi alpilaagrisse, kohta, kus umbes 2000 meetri kõrgusel lõpeb liustikukeel ning algab mäslev mägijõgi. Ühe- ja kahekorruseliste kergete puumajade vahele kujundatud lipuväljakul vettis nukralt pooles mastis vene trikoloor. 
 

Laagrirahva ettevaatlikul küsitlemisel rullus lahti traagiliste sündmuste ahel. Bezengi raskeimatel tipumarsruutidel käimasoleval Vene alpinismitšempionaadil oli eelmisel päeval Mižirgi (5025 m) seinalt märja lume laviini poolt alla kukutatud kaks vene tippalpinisti ning veidi hiljem tabas öise äikesetormi poolt põhjustatud kivivaring Koštan-Taud (5145 m) pidi ülesliikuvat gruppi: kaks hukkunut, kaks vigastatut abitus seisus kõrgel mäeseinal. Seega olid kuuest meeskonnast kaks kandnud ränki kaotusi. Sellist riskiprotsenti ei anna võrrelda isegi Vormel-1 võistlustega! 
 

Järgmisel päeval uue kuru jaoks kõrgust kogudes nägime, kuidas alt orust lähenes lõpuks helikopter ja suundus õnnetuspaika - poolteist päeva hiljem. Laagris oli üldiselt teda, et samas äikesetormis ööl vastu 19. juulit vallandus 40 kilomeetrit eemal Tõrnõauzi linna kohal rusuvool ning kopterid olid hõivatud inimeste päästmisega majade katustelt. Helikopter, nagu hiljem selgus, suutis Koštan-Tau alla tuua vaid päästevarustust. Kulus veel üks päev, kuni päästjad langevaid kive trotsides vigastatud alpinistidele järele suutsid ronida. Selleks ajaks oli veel üks surnud. Viies.
 

Meie matk Elbruse suunas jätkus samasuguse Kaukaasiale ebatüüpilise ilmastikumustri järgi: paar väga sooja ja ilusat päeva-ööd ning siis üks tugev öine äikesevihm. Aga mida muud võiks üks matkaja tahta! Tõsi, Adõrsu orus tulvavete ja väiksemate rusuvoolude poolt lõhutud teed ja purded andsid märku, et päris normaalne ehk selline olukord ei ole, kuid matka eesmärgid said täidetud.
 

Kojusõit Elbruselt viis läbi Tõrnõauzi kaevanduslinna. Linna olukord näis tõsisem, kui üksikute infokatkete järgi oskasime varem arvata. Pinnasetee rajamisega Baksani jõe vasakkaldale taastati ühendus orus alles 10 päeva pärast õnnetust ning seegi oli busside tarvis liiga kitsas, konarlik ja pehme. Paremkalda sälkorust linnale tormanud rusuvool oli purustanud linna keskuse. Kividest ja mudast uhtekoonuse taha kujunenud paisjärv uputas ülesvoolu jäävat osa linnast. Paar paneelmaja olid osaliselt kokku varisenud, ohvrite arvu kohta käibis ametlik (8) ja mitteametlik (100-200) versioon…
 

Miks see juhtus?

Kokkuvõttes vallandas mõlema sündmuse liiga soe ilm. Juuli keskpaigaks oli Kaukaasia mägialadel soojad ja päikeselised ilmad kestnud ühtejärge juba mitu nädalat. Mäeseintelt pudenes lahti sinna jäätunud kive, lume ja liustike intensiivne sulamine paisutas mägijõgesid. Veeaurust küllastunud atmosfääris kogunesid võimsad äikesepilved ning lühikese ajaga mahasadanud soe tormakas vihm andis lõpliku impulsi.
 

Kui võistkonnad 17. juuli õhtul marsruutidele suundusid, nägid paljud, et varasematest aegadest tuttavad pimestavvalged jäised seinad olid tuhmid ja poriniredest määrdunud. Liustike taganemine ning lume hulga vähenemine on tuttav paljudele viimastel aastatel Kaukaasias käinutele. Ja kus ta pääseb - meteoroloogid kinnitavad, et alates 1996.aastast uuenevad suvised soojarekordid sealkandis pidevalt. Ilmselt tuleks edaspidi keerukamate alpinistlike tõusude hooaeg tuua senisest varasemale ajale - juunikuusse või isegi mai lõppu.
 

Mis Tõrnõauzi puutub, siis selle kaevanduslinna rajamist alustati 1930ndatel aastatel. Oma hiilgeaegadel oli molübdeenikaevurite linnas ligi 20 000 elanikku. Massiivsed tehasehooned ning 9-korruselised paneelmajad mõjuvad kitsas mägiorus võõrkehadena. Juba linna asukoht valiti ebaõnnestunult, Baksani orgu suubuva rusuvooluohtliku Gerhožani jõekese uhtekoonusele. Nõukogude võim pidas end teadagi kõikvõimsaks. Mägedesse rajati spetsiaalsed kaitsetammid ning püstitati hoiatuspunktid, Gerhožani jõgi kammitseti linna piirides betoonkanalisse. Kuigi rusuvoolud olid Tõrnõauzis sagedased külalised (1934, 1937, 1960 jne), tuldi toime väheste ohvritega - või neist ei räägitud. 90ndatel algas linna allakäik: tehase toodangut enam ei vajatud, kombinaati hoiti osalise võimsusega käigus vaid sotsiaalsetel kaalutlustel. Hooletusse jäid kõrgemal asuvad tammid, mille taha kogunes vett ja setteid. Ja need palavad ilmad!
 

Loomulik mägede kulumise protsess

Geomorfoloogilisest vaatepunktist on toodud sündmuste puhul tegu mägede tavaliste kulumisprotsessidega, mis on sama vanad, kui mäetekkeprotsessid Maal. Ja kui praegu võiks tunduda, et "loodus on tasakaalust väljas", siis pikemas perspektiivis võttes on saabunud lihtsalt uus tasakaal, mis ei vasta inimeste tänastele harjumustele. Löögi alla satuvad rajatised, mis loodi teistsuguseid tingimusi ja varasemat tasakaalu arvestades.
 

Geoloogiliste sündmuste "filmi" suurendatud kiirusega vaadates selguks, et mäed on üldse ühed ebastabiilsed ja ohtlikud kohad, kus aina variseb, nihkub ja voolab. Kilomeetritesügavused orud lõigatakse mägedesse vee, liustike ja nende liikumist suunava gravitatsioonijõu mõjul. Ja seda suhteliselt lühikese aja jooksul: kui korraga lakkaksid endogeensed ehk mägesid tekitavad Maa sisejõud, kuluksid ka kõige kõrgemad mäestikud eksogeensete ehk välisjõudude toimel tühise mõnekümne miljoni aastaga ilmetuks tasandikuks.
 

Vesi ja gravitatsioon

Geomorfoloogid eristavad palju erinevaid mehhanisme, kuidas pudedad kivimid või kõvematest kivimitest lahtimurenenud eluuvium gravitatsiooni mõjul allapoole liiguvad. Põhiliselt on need seotud liustike tegevusega (glatsiaalsed protsessid), varisemisega (gravitatsioonilised protsessid) ning vooluvetega (deluviaalsed, fluviaalsed, fluvioglatsiaalsed protsessid). Et puhtal kujul esineb neid looduses harva, siis püütakse aluseks võtta kõige olulisem mehhanism. Kui aga ühtegi geneetilist mehhanismi pole võimalik esile tõsta, siis räägitakse lihtsalt nõlvaprotsessidest ja nõlvasetetest, kolluuviumist. 
 

Järsematel nõlvadel esineb tihti varinguid. Nende käivitamiseks on tavaliselt vaja mingit tugevat impulssi, näiteks maavärinat. Varingutekkelised on paljud mägijärvedest. Ajaloolisest ajast üks tuntumaid on Pamiiris Murgabi jõel 1911.a. maavärina varinguvalli taha moodustunud 60 kilomeetri pikkune Sarezi järv. Järve ning 740 meetri kõrgust valli uuriti nõukogude ajal väga põhjalikult, ja endiselt püsib oht, et vall ükskord puruneb. Veidi väiksem varingujärv Induse jõel Nanga Parbati naabruses tühjenes 1841.a. umbes ööpäevaga, uputades tuhandeid ning hävitades sikhide armee 500 km allavoolu.
 

Keskmise järskusega (30-45°) nõlvadel on tüüpilised alt laieneva lehviku kujulised rusukalded. Kivimmaterjali liikumine toimub varinguga võrreldes aeglasemalt, sageli vaevumärgatava nihkumisena. Et suured kivid veerevad inertsiga kaugemale kui väikesed, siis on rusukallete kivimmaterjal suuruse järgi osaliselt sorteeritud. 
 

Mida rohkem niiskust ja vooluvett, seda väiksemast kaldest piisab nõlvaprotsesside käivitamiseks. Laugemate (3-30°) nõlvade pindmine erosioon annab tavaliselt sorteeritud ning väiksema teraga deluuviumi. Deluviaalsed uhtekoonuded sarnanevad mõneti rusukalletega, kuid nad on palju laugemad.
 

Maalihke võib vallandada pinnase niiskumine ja raskenemine näiteks kestvate vihmade tõttu. Soodustavate tegurite hulka kuuluvad libisemist võimaldavate pindade või kihtide olemasolu nõlva ehituses ja pinda kinnistava taimestiku hävimine inimtegevuse (metsaraie, karjatamine) tõttu. Maalihke korral osa nõlvast justkui "sõidab" kaldpinda pidi alla, kusjuures libisenud pinnasekeha ei paisku liialt laiali, vaid säilitab mingi äratuntava kuju.
 

Grupp nähtusi on seotud ajutiste või pidevate vooluvete sängidega. Juba voolamine kiirusega 20 cm/s suudab kanda liiva, suure kaldega veerohked mägijõed tulevad toime kaljurahnudega. Ka rusuvoolud ehk selid (seelid) on seotud kindla voolusängiga, kuid voolamine toimub siis harvade ebaregulaarsete hoogudena, mis korduvad enamasti paari kuni paarikümne aasta tagant. Üheks eelduseks on pudeda kivimmaterjali kogunemine aja jooksul, rusuvoolu käivitavad paduvihmad või liustike äkiline sulamine. Sageli tekitab rusuvoolu ka moreenvalli taha kogunenud järvekese läbimurdmine. Kui kõige marulisemate mägijõgede vee tahke aine sisaldus jääb alla 1 kaaluprotsendi, siis rusuvoolude puhul võib see ulatuda 75%-ni. Rusuvoolu seteteks on sorteerimata alluuvium: muda, liiv, kruus ja suured kivirahnud läbisegi.
 

Rusuvoolud laias maailmas

Oma ootamatuse ja suure purustusjõu tõttu on eespool lühidalt kirjeldatud protsessidest kõige enam tähelepanu pälvinud just rusuvoolud. Neid esineb kõikides mägistes maades ja seetõttu on nende tähistamiseks kasutusel päris palju nimetusi, mis aga erinevad pigem piirkonniti ja traditsiooniti, kui täpse geomorfoloogilise mehhanismi poolest. Eesti keeles on termini "rusuvool" kõrval juurdunud ka sõna "seli", mis ilmselt pärineb araabia keelest (sail, seel, tormakas voog) ning jõudnud meile turgi ja lõpuks vene keele vahendusel. - Kusjuures ekslikult, sest õigem oleks siis juba öelda "seel", mitte "seli", sest viimane tuleneb venekeelsest mitmusevormist. Kuigi Eestis seele ei esine, on nad siiski ka meid puudutanud. 1989.a. mattis rusuvool Kaukaasias Tsei piirkonnas 7-liimelise matkagrupi, mis on läbi aegade suurim eestlastega mägedes juhtunud õnnetus. 
 

Niisiis, Kaukaasias, endise NSV Liidu mägialadel ning ka Väike-Aasias esinevad seelid, Saksamaal murid, Hispaanias torrente'd jne. Meediasündmustena pälvivad USA-s aeg-ajalt tähelepanu maalihked (landslide) ning Ladina-Ameerikas ja Indoneesias vulkaanipursete tagajärjel tekkinud mudavoolud (lahar, mudflow). Tore on ka ingliskeelses erialakirjanduses mõne Ameerika mudavoolu puhul kohata terminit "jökulhlaup" - jäägu selle kauni islandikeelse sõna hääldamine kasutaja enda südametunnistusele!
 

Klassikaline maalihete piirkond ongi USA Läänerannik: Kalifornia, Oregon ja Washingtoni osariik. Seal on olemas kõik eeldused maalihete ja rusuvoolude tekkeks: suhteliselt kõrged mäed, maavärinaoht, palju sademeid ning - eelneva loeteluga konflikti sattuvad inimeste ehituslikud ambitsioonid. Ühe tüüpsituatsioonina rajavad kinnisvarafirmad kahtlase stabiilsusega nõlvadele linnaosade kaupa "atraktiivseid" elamuid. Taimestiku vaesumise, lisanduvate ehitiste raskuse, ranniku abrasiooni, maavärinate või paduvihmade tulemusel libiseb igal aastal palju unistuste kodusid mudajõkke või ookeani. Maalihete hinnaks rehkendatakse USA-s aastas keskeltläbi 25-50 inimelu ja 1,5 miljardit dollarit, ehk 5-10% loodusstiihiate poolt tekitatud kogukahjust. Suuremad pessimistid aga kuulutavad Rainieri vulkaani ärkamist, mis ohustaks mudavooludega Seattle'i miljonilinna.
 

Kuigi võiks arvata, et vulkaanipursked on ohtlikud eelkõige laava, vulkaanilise tuha ja mürgiste gaaside tõttu, siis ajaloo ohvriterohkemate vulkaanipursete asjaolusid uurides selgub, et tõenäoliselt on purskega kaasnenud muda- ja rusuvoolude roll isegi rängem. Samuti peaks minema suurem osa 1998.a. Kesk-Ameerikat tabanud kurikuulsa taifuuni Mitch ohvritest mudavoolude-maalihete arvele. Vulkaanide jäämütside kiire sulamise või purske järelmõjuna tekkinud paduvihmade mudavoolud on kimbutanud linnu Jaapanis, Indoneesias ja Ladina Ameerikas. Lausa reporterite silme all uppus 1985.a. Nevado del Ruizi vulkaani purske tulemusena mudasse Armero linn Kolumbias (23 tuhat hukkunut). Hinnanguliselt kaotas aga kogu maailmas 25 aasta jooksul (1967-91) maalihete ja rusuvoolude tõttu elu umbes 42 tuhat inimest. Mägialade hõredama asustuse tõttu jääb see alla suurimate "mõrtsukate", tsüklonite-taifuunide-keeristormide (ligi miljon), maavärinate (650 tuhat) ja üleujutuste (300 tuhat) ohvrite arvule. Kuid inimese enese vastu - sõjad, Aasia kommunistlike režiimide ohvrid, näljahädad - ei saanud isegi loodus…
 

Ka kliima muutused on mängus

Anomaalselt soojad suved Kaukaasias, Gröönimaa jääkilbi kahanemine, möödundtalvised üleujutused Lääne-Euroopas ning lumeta või heitlikud talved Eestis on kõik raskestivaidlustatavad märgid kliima soojenemisest. Ameeriklasedki on märganud, et maalihete poolt tekitatud kahju kipub aasta-aastalt kasvama. Üldisem põhjus sealpool ookeani kõlab ikka "El Nino". Globaalne temperatuuri tõus toob muuhulgas kaasa tsüklonaalsete protsesside intensiivistumise ning kindlasti ka rusuvoolude sagenemise mägialadel. Teadlaste hulgas pole veel täit üksmeelt küsimustes, miks ja kuidas kliima muutub. Oleks ülekaalus looduslik pikaajaline muutuste komponent, suudaks see tõusutrendi kunagi ehk langusele murda - kui siis mitte liiga hilja pole. Kui aga domineerib inimtekkeline komponent, siis oleks soojenemist praegust maailmaorganisatsioonide tegevust silmas pidades küll äärmiselt raske ohjeldada. 
 

Võib arvata, et liustikud Kaukaasias kahanevad ka järgmisel suvel. Kivid veerevad ja seelid uhuvad Baksani orus jälle maanteed.
 

_______________________________

Fotod:

1) 18. juuli 2000 Kaukaasias

2) Vene alpinismitšempionaadi võistlustander: Koštan-Tau (5145 m, keskel) ja Mižirgi (5025 m, tipp jääb paremale kaadrist välja). Foto Dõh-Tau jalamilt umbes 3000 meetri kõrgusel.

3) Bezengi liustiku keel. Kivimmaterjal, mis Kargašili ahelikul lahti murdub, kantakse lõpuks liustike ning ojade-jõgede vahendusel tasandikele või ookeani. Mägijõed süvendavad oma orge suurusjärgus 1 mm aastas ehk miljoni aastaga terve kilomeetri!

4) Rusuvoolud Baksani külgorus Adõr-Sus on sagedased külalised. Džailõki alpilaagri varemed pildistatuna kuu pärast rusuvoolu 1983.a. suvel. Oru põhja katavad 1940.a. hiiglaslikust seelist (3 miljonit m³) mahajäänud kivimürakad.

5) Ajutine pinnasetee Baksani vasakkaldal. Ülespaisutatud jõgi annab Tõrnõauzi katastroofist kaugele märku.

6) Rusuvoolu esimene laine tormas linnale Gerhožani külgorust ööl vastu 19. juulit, hävitades elamuid, sildu, gaasitrassi ja turuväljaku.

7) Uhtekoonus paisutas üles Baksani jõe. Nädal hiljem üritati veele lõhkeaine ja ekskavaatorite abil ohutut läbipääsu luua.